Perifeerse ja tsentraalse vestibulaarsündroomi esinemine koertel loomakliinikus EriVet

Abstract

Vestibulaarsündroom (VS) on koertel esinev haiguslik seisund, mis jaguneb vastavalt lokalisatsioonile perifeerseks ja tsentraalseks VS-iks. Lokaliseerimine ja alloleva põhjuse tuvastamine on väikeloomameditsiinis väljakutseks, eriti diagnostiliste vahendite või ressursside puudumisel. Selles töös kirjeldati VS-i esinemist neuroloogiale spetsialiseerunud loomakliiniku näitel. Retrospektiivne juhtude uurimine ühe aasta jooksul võimaldas anda ülevaate 60 VS-iga koerast, võrrelda nende kliinilisi tunnuseid ning arutleda VS-i põhjuste üle. Perifeerse ja tsentraalse VS-i ilmestamiseks esitati kaks juhuanalüüsi. Perifeerset VS-i esines 51,7% ning tsentraalset VS-i 40% patsientidest. Lokalisatsioon jäi ebaselgeks 5 patsiendil. Keskmine vanus oli 8,5 aastat ning enim esines segaverelisi koeri, brahhütsefaalseid ning spanjeli tüüpi koeri. Peamised kliinilised tunnused perifeerse VS-i korral olid vestibulaarataksia, peakalle, nüstagm, strabism ja näonärvihalvatus ning tsentraalse VS-i korral vestibulaarataksia, peakalle, kraniaalnärvide defitsiidid, mentaalne düsfunktsioon ja asendireaktsioonide häired. Enim diagnoositud haigus oli idiopaatiline VS, sellele järgnesid kesk- ja sisekõrvapõletik ning intrakraniaalne neoplaasia. Tulemused näitasid, et kuigi perifeerse ja tsentraalse VS-i kliiniline pilt on erinev, siis võib sellegipoolest mõni patsient jääda diferentseerimata. Lisaks sellele ei ole praktikas alati võimalik tugineda piltdiagnostilistele ja laboratoorsetele uuringutele ning vahel tuleb patsiendi edasises käsitluses ja omaniku nõustamises orienteeruda oletusdiagnoosi järgi. Lokaliseerimise põhitõdede ja diferentsiaaldiagnooside tundmine aitab loomaarsti patsiendi seisundi hindamisel ning edasiste uuringute valimisel ja raviotsuste tegemisel.

Vestibular disease (VD) is a medical condition in dogs divided into peripheral and central VD depending on localization. Localization and determining the underlying cause can present a challenge in small animal medicine, especially in case of a lack of diagnostic tools or resources. This study described VD on the basis of medical histories of cases that presented at an animal clinic specializing in neurology. A retrospective analysis of cases from a period of one year allowed to assemble the data of 60 dogs with VD, compare their clinical signs and discuss the causes of VD. Two case studies were included to illustrate peripheral and central VD. Peripheral VD occurred in 51,7% and central VD in 40% of cases. Localization remained unclear for 5 patients. Average age was 8,5 years and mixed breed, brachycephalic and spaniel breed dogs were represented the most. The main clinical signs in cases of peripheral VS were vestibular ataxia, head tilt, nystagmus, strabismus and facial paresis and in cases of central VS vestibular ataxia, head tilt, cranial nerve deficits, mental dysfunction and abnormal postural reflexes. The most diagnosed disease was idiopathic VD, followed by otitis media et interna and intracranial neoplasia. The results demonstrated that although the clinical picture of peripheral and central VD differs, some patients may remain undifferentiated. Additionally, it is not always possible to rely on diagnostic imaging and laboratory test results in practice and at times it is necessary to proceed on the basis of a hypothetical diagnosis in the subsequent treatment of the animal and advising of the owner. Knowing the principles of localization and differential diagnoses assists the veterinarian in determining possible VD and deciding on options for diagnostics and treatment.