Ülevaade koertel kõige sagedamini esinevatest põrna patoloogiatest ning kliinilised näited Eesti Maaülikooli Väikeloomakliiniku patsientidest ajaperioodil 01.02.18 – 01.02.22

Abstract

Koerte põrna võivad tabandada mitmed hea- ja halvaloomulised muutused, mida on välimuse põhjal üksteisest raske eristada. Töö eesmärgiks oli leida ja kirjeldada seoseid kliiniliste tunnuste, vereproovide, ultraheliuuringu ning histopatoloogilise diagnoosi vahel. Kliiniliste näidete andmed koguti Eesti Maaülikooli Väikeloomakliiniku Provet Cloud andmebaasist. Perioodil 01.02.18 – 01.02.22 oli erinevate põrna patoloogiatega koeri kokku 65. Kliiniliste näidete hulka sobisid 21 patsienti, kellest 18-l oli histopatoloogiline diagnoos ning kolmel koeral veenduti traumalises põrna patoloogias diagnostilise laparotoomia kaudu. Patsientidel kirjeldati anamneesi, kliinilist ülevaatust, diagnostikat ja ravi. Tulemused viitavad, et healoomuliste põrna patoloogiate korral on põrna muutused pigem väiksed ja nad esinevad lokaalselt. Halvaloomuliste patoloogiate korral on põrna muutused suuremad ja esinevad difuusselt. Kõige spetsiifilisemaks diagnostiliseks leiuks oli vaba vedeliku esinemine kõhuõõnes, mida on seostatud halvaloomuliste põrnakasvajatega. Praegusel hetkel ei ole ühtegi preoperatiivset diagnostika meetodit, mis aitaks 100% eristada hea- ja halvaloomulisi põrna patoloogiaid. Paljulubavateks diagnostika meetoditeks peetakse kontrastainega ultraheliuuringut, kõhuõõne kompuutertomograafiat ning kasvaja markerite määramist (ferritiin, suur-endoteliin 1, seerum kollageen XXVII peptiid ja vaskulaarne endoteliaalne kasvufaktor).

The spleen of dogs can be affected by several benign and malignant changes that are difficult to distinguish based on only their appearance. The aim of the study was to find and describe the relationship between clinical signs, blood samples, ultrasound and histopathological diagnosis. The clinical data was collected from the Provet Cloud database of the Small Animal Clinic of the Estonian University of Life Sciences. Between February 1st, 2018 and February 1st, 2022 there were a total of 65 dogs with different splenic pathologies. The suitable clinical examples included 21 patients, 18 of whom had a histopathological diagnosis, and three dogs were confirmed to have traumatic spleen pathology by diagnostic laparotomy. The patients were described with anamnesis, clinical examination, diagnosis, and treatment. The results suggest that in case of benign splenic pathologies, the changes in the spleen are small and occur locally while in malignant pathologies, the changes are greater and occur diffusely. The most specific diagnostic finding was the presence of free fluid in the abdominal cavity, which has been associated with malignant spleen tumours. At present, there is no preoperative diagnostic method that can 100% differentiate between benign and malignant splenic pathologies. Contrast-enhanced ultrasound, peritoneal computed tomography and tumour markers (ferritin, big-endothelin 1, serum collagen XXVII peptide and vascular endothelial growth factor) are considered promising.