Diginomaadid kui Eesti turismisektori arenguvõimalus

Abstract

Käesoleva magistritöö vajadus on tingitud sellest, et hoolimata diginomaadluse kasvust ei ole seda terminit teaduskirjanduses turismisektori jaoks üheselt defineeritud ning seetõttu on keeruline disainida nendele suunatud teenuseid ning Eesti turismisektor võib seetõttu ilma jääda uuest kasvavast turusegmendist. Magistritöö eesmärk on defineerida Eesti turismisektori jaoks diginomaadi mõiste, analüüsida diginomaadide erinevusi võrreldes teiste turistidega ning pakkuda välja strateegilised soovitused Eesti kui diginomaadide sihtkoha arendamiseks. Eesmärgile jõudmiseks kasutas autor nii kvalitatiivset kui kvantitatiivset metoodikat – rahvusvahelisi diginomaade on palju ja nendelt andmete kogumiseks kasutati kvantitatiivmeetodit (küsitlus) samal ajal kui valdkonnaga seotud eksperte on vähe ja nendega on võimalik suhelda personaalselt ehk kasutades kvalitatiivmeetodit (poolstruktureeritud intervjuu). Töö olulisemad tulemused: 1. Diginomaadi definitsiooni elemendid jagunevad kolme kategooriasse ja kuude alamkategooriasse: digitöö (elamine külastamise asemel ja tööampsumajandus), reisimine (aeglane reisimine ja ülidigitaalsus) ning kuuluvus (sotsialiseerumine teiste külalistega ja võrgustumine). 2. Eesti kui sihtkoha atraktiivsuse tõstmiseks diginomaadele, saab välja tuua neli strateegilist ettepanekut: a) Startup ja digiriigi kuvandi kasutamine Eesti kui sihtkoha turundamiseks diginomaadidele. b) Diginomaadide turundusesse kogukonnapõhise mõõtme toomine – sotsialiseerumisvõimaluste edendamine ja selle kogemuse jagamine eesmärgiga motiveerida uusi tulijaid Eestisse tulema. c) Kaugtöövõimaluste lisamine kõigile sündmustele ja teenustele – turismistrateegia läbiv põhimõte, et muul põhjusel Eestisse saabujale müüakse alati võimalust jääda ka kauemaks. d) Siseriikliku kaugtöökultuuri edendamine – turundussõnum muutub usaldusväärseks kui sõnumi edastaja seda ka ise järgib, seega on oluline, et Eestis oleks kaugtöö levinud ning infrastruktuur ja organisatsioonikultuurid seda toetaksid.

The need for this master's thesis is due to the fact that despite the growth of digital nomads, this term itself is not clearly defined for the tourism sector, and therefore it is difficult to design services for digital nomads, and the Estonian tourism sector may lose a new growing market segment. The aim of the master's thesis is to define the concept of a digital nomad for the Estonian tourism sector, analyze the differences between digital nomads and other tourists, and offer strategic recommendations for the development of Estonia as a destination for digital nomads. To achieve the goal, the author used both qualitative and quantitative methodologies – survey and semistructured interview. The most important results of the work: 1. The elements of the definition of a digital nomad fall into three categories and six subcategories: digital work (living instead of visiting and the gig economy), travel (slow travel and ultra-digital), and affiliation (socializing with other visitors and networking). 2. To increase the attractiveness of Estonia as a destination for digital nomads, four strategic proposals can be made: a) Using the image of a startup and digital country to market Estonia as a destination for digital nomads. b) Bringing a community-based dimension to the marketing of digital nomads - promoting socialization opportunities and sharing this experience with the aim of motivating new digital nomads to visit Estonia. c) Adding remote work opportunities to all events and services - a pervasive principle of the tourism strategy should be that those who come to Estonia for other reasons are always sold the chance to stay longer because work is no longer the reason one cannot travel. d) Promoting a national remote working culture - the marketing message becomes credible if the sender of the message follows it, so it is important that remote work is widespread in Estonia and that the infrastructure and organizational cultures support it.