Eakate autonoomselt elamise pikendamise võimalused väliruumi sekkumiste teel

Abstract

Olulisimad rahvastiku arengutrendid nii maailmas kui Eestis on rahvastiku vananemine ja oodatava eluea kasv. Eestis toimuvad need arengud märgatavalt kiiremas tempos, ent selleks ei paista, et valmistutaks. Me ei ole ühiskonnana valmis selleks, et inimesed elavad kauem ja oma elu viimasel kolmandikul ei elata enamasti tervena. Lahendused olukorra leevendamiseks on ennetavat laadi ja interdistsiplinaarset lähenemist nõudvad, kuid tihtipeale nii keerulised, et nendega otsustatakse mitte tegeleda või ei tegeleta kompetentsi puudumise tõttu. Maastikuarhitektuuri valdkond saab juhtrolli võtta pakkudes ennetavate meetmetena eriilmelisi kaasavaid easõbralikke väliruumi lahendusi. Käesolev töö uurib võimalusi, kuidas maastikuarhitektuur saab panustada kaasava ja easõbraliku eluskeskkonna loomisse. Selleks selgitatakse välja ajaloolised trendid eakate nooruspõlvest (mille järgi saab kindlaks teha, mis pakub neile äratundmisrõõmu, kuuluvus- ja turvatunnet ning toetavad nende identiteeti); koostatakse väliruumi projekteerimise kriteeriumid (mida saab kasutada easõbraliku ja tervet vananemist võimaldava väliruumi projekti lähteülesandeks või projekteerimisel lisanõuetena); analüüsitakse Eesti ja maailma tervet vananemist võimaldava väliruumi hea tava (mis annab lähtepunkti, mis on hetkeseis ning kuhu suunas tuleb liikuda) ning lõpuks pakutakse välja easõbraliku ja tervet vananemist võimaldava väliruumi lahendus (mis on üks võimalik lahendusviis ja mida saab käsitleda tüüplahendusena või lahenduse eri osasid ja funktsioone saab kasutada moodulitena). Töö tulemused on kasutatavad kohalikule omavalitsusele (otsustajale), kinnisvara arendajale, korteriühistule, (maastiku)arhitektile ja teisele projekteerijale ühelt poolt ruumikasutaja mõistmisel ja lähteülesande koostamisel ning teiselt poolt on see abimaterjaliks projekteerimisel.

Globally the population is ageing, in Estonia these changes are more rapid, society illequipped for people living longer and not as healthily for the last third of their lifespan. Often solutions are restrictive. Interdisciplinary methods are frequently not clearly understood and dismissed because they lack cohesion. Landscape Architecture could be the lead in proposing environments better equipped for active healthy lifespans. The aim of this thesis is to demonstrate that contribution, using intrinsic tools and techniques. The initial task, find the essence of youthful times and understand the background of our senior citizens when in their twenties and thirties. Then extend the continuation of traditional patterns, strengthen that sense of belonging, re-establish feelings of joy and comfort, providing an area where people feel secure. First for the older adults from fifty to sixty-nine, then those beyond seventy (older persons), all need re-assurance they are part of the community. Time was purposely invested in understanding the needs of the users. Then onto compiling design criteria that could be used as rationale for design concepts not yet listed in the legal framework (and standards) and found only in strategy documents and scientific literature. Next, analyse relevant projects in the world and Estonia finding a starting point, identifying gaps. Ultimately, submit a proposal for an age-friendly public area within a blockhouse district of Mustamäe (Tallinn) incorporating research materials gathered earlier. This can be one possible solution, or modules to be used separately in either current projects or for the future.