Konservide ohutu tootmine

Abstract

Käesolevas dokumendis tutvustatakse vähese happesusega (pH üle 4,6) konservide ohutu valmistamise põhimõtteid. Lisaks antakse lühiülevaade mikroorganismide hävimisest kuumutamisel/ steriliseerimisel, konservisisu läbisoojenemisest ja seda mõjutavatest teguritest. Dokumendis on kirjeldatud EFSA materjalides [1, 2] ning soovituslikus rahvusvahelises hügieenieeskirjas [3] toodud nõudeid ja juhendväärtusi. Käesolev dokument ei ole õiguslikult siduv, mistõttu selle esitajad ei võta vastutust teatud info puudumise või vääriti tõlgendamise eest. Konservideks nimetatakse metall-, klaas- või plasttaarasse õhukindlalt pakendatud toiduaineid, mida on käideldud sellistel temperatuuridel, et ensüümide aktiivsus, mikroorganismide areng ja keemiline riknemine on pärsitud ning on saavutatud toodete kaubanduslik steriilsus. Kaubanduslikult steriilne ehk pika säilimisajaga, jahetingimusi mittevajav (ümbritseva keskkonna temperatuuril säilitatav) on toit, mille suletud või aseptiliselt täidetud pakend püsib tervena ning mis on bakterioloogiliselt ohutu tarbimiseks inimtoiduna. [1] Happelisuse alusel jaotatakse konserveeritavad toiduained gruppidesse: • vähese happesusega, pH > 4,6 (punane liha, linnuliha, kala/mereannid, piim ja mõned värsked köögiviljad); • happelised, pH < 4,6 (puuviljad, mahlad, hapukapsas, hapukurgid). [1, 3] Vähese happesusega (pH > 4,6) ning vee aktiivsusega aw > 0,85 konservid on looduslikult madala happelise tasemega, mis ei pärsi kuumust taluvate (termofiilsete) ja eoseid moodustavate bakterite (Clostridium botulinum) kasvu. Vähese happesusega tooteid tuleb töödelda rõhu all kõrgematel temperatuuridel, s.o 116–121 °C, et hävitada kõik kahjulikud bakterid, eosed ja nende toksiinid.[3]