Väike-konnakotka elupaigavaliku pikaajalised muutused looduskaitseliste piirangute ja majandussoovituste kontekstis : projekti nr 17019 lõpparuanne

Abstract

Väike-konnakotkas on Eestis I kategooria kaitsealune linnuliik. Ta pesitseb küpsetes metsades, mis on ohustatud raietööde poolt, ning tema eelistatud toitumisalaks on rohumaad, mis võsastumise vältimiseks nõuavad väheintensiivset majandamist. Seega on väike-konnakotka asurkonna seisund erineval moel sõltuv inimtegevusest ning tema tulevik sõltub sellest, mil määral on tema elupaigad kaitstud ning kuidas ta suudab inimmõjuga kohaneda. Oluline on teada, kui kiired ning ulatuslikud on sellised elupaigamuutused võrreldes antropogeensete maastikumuutustega. Ühtlasi tuleb selgitada, kas suureneva inimmõju ja muutuva elupaigavaliku kontekstis on elupaikade kaitse meetmed endiselt optimaalsed. Eesti väike-konnakotkaste elupaiku on varem põhjalikult kirjeldatud kolmel korral. Esmakordselt tehti seda 1990. aastal ning siis kogutud teadmiste valguses määratleti praegugi looduskaitseseaduses kehtivad looduskaitselised piirangud maaomanikele. Hiljem on elupaiku kirjeldatud 2000. ning 2010. aastal ning neid teadmisi on kasutatud jooksvalt väike-konnakotka kaitse tegevuskavade koostamisel. Käesoleva töö esimeses osas kirjeldati elupaikade omadusi 2020. aastal üle Eesti paiknevate väikekonnakotkapesade ümbruses nii pesapaiga kui maastiku tasandil. Järgiti varem kasutatud metoodikat, mis võimaldas tulemuste kõrvutamist varasemate töödega ning analüüsida kolme aastakümne jooksul (1990–2020) toimunud muutusi väike-konnakotka elupaikades. Elupaigamuutused võivad toimuda vanade pesitsusterritooriumide hülgamise ja uute asustamise teel, aga ka konkreetsetel pesitsusterritooriumidel paaride kohanemise või lindude asendumisega. Hüpoteesi muutustest konkreetsetel pesitsusterritooriumidel kontrolliti uuringu teises osas. Selleks kirjeldati aastatel 2010–2020. asustatud olnud väikekonnakotka pesapaigad Loode-Tartumaa uurimisalal ning koondati elupaigakirjeldused varasemast perioodist (1987–2009). See analüüs on osaks II prioriteediklassiga tegevusest „Pikaajalise populatsiooniuuringu jätkamine“ 2018. a kinnitatud väike-konnakotka kaitse tegevuskavas.