Eesti põllumajandus ja toit 2030 : piima-, liha-, teravilja- ja aiandussektori ning töötleva tööstuse arengukava 2020–2030 : kokkuvõte
Abstract
Eelmisel sajandil oli kogu maailmas toidutootmise põhieesmärk toiduga
kindlustatuse tagamine. Praeguseks on toidutootmine muutunud nõudluskeskseks
ja ettevõtjad peavad kiiresti mõistma ning täitma tarbijate
vajadusi ja ühiskondlikke ootusi. Eesti põllumajandus- ja toidusektor on
igapäevase toidujulgeoleku tagamisel strateegiliselt tähtis. Põllumajandusmaa
ja mets on kaalukas ressurss, mille kasutamine annab riigile
võimaluse biomajanduse arendamiseks, majanduskasvu soodustamiseks,
riigieelarve tulude suurendamiseks, ekspordi kasvatamiseks ja
töökohtade kindlustamiseks maapiirkonnas.
Põllumajandus annab umbes 1–2% Eestis loodud lisandväärtusest ja
selles valdkonnas töötab 2% hõivatutest. Toidutööstuses töötab samuti
umbes 2% hõivatutest ja see annab 2% lisandväärtusest. Põllumajanduse
kogutoodangust moodustavad suurima osa piim (28%), teravili,
kaunvili ja õliseemned (24%). Veised, sead, lambad ja kitsed ning linnud
annavad 21%, kartul, puu- ja köögivili, lillekasvatus ning puukoolid
8% põllumajanduse kogutoodangust. Toidutööstus annab 13% töötleva
tööstuse lisandväärtusest ning suurima osa moodustab piima- ja
lihatööstuse (vastavalt 24% ja 19%) toodang. Eesti põllumajandus ja
toidutööstus on ekspordikesksed tegevusalad, andes umbes 8% Eesti
kaupade koguekspordist.
Euroopa Liiduga (EL) liitumisest saadik on eksport pidevalt suurenenud,
samas on väliskaubanduse puudujääk toidukaupade osas püsinud.
Isevarustatus on tagatud teravilja, piima ja piimatoodete ning õliseemnete
osas. Kuigi viimastel aastatel on toidukaupu eksporditud rohkem
kui sajasse erinevasse riiki, on valdavad sihtturud lähiriigid Soome, Läti,
Leedu ja Rootsi. Suurima panuse eksporti annavad piimasektor (21%),
teraviljasektor (12%) ja kalasektor (10%).
Viimase 15 aasta jooksul on Eesti põllumajandus teinud suure arenguhüppe.
ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on pakkunud suhteliselt
stabiilset majanduskeskkonda kodumaise põllumajanduse arendamiseks
ja julgustanud ettevõtjaid tegema mahukaid investeeringu tootmise ajakohastamiseks, ressursitõhususe suurendamiseks ja
keskkonnahoiu parandamiseks. Esmatootmise märksõna on liikumine
n-ö täppistootmise suunas. Nii nagu teisteski majandusharudes ootab
tulevikus ees taime- ja loomakasvatuse ulatuslik digiteerimine, mis saab
põhineda sektoris kasutataval väga moodsal tehnoloogial ning ettevõtjate
uuendusvalmidusel.
Toidutööstuse areng ei ole võrreldes põllumajandussektoriga olnud nii
kiire. Ettevõtjad on investeerinud uutesse seadmetesse ja toonud turule
uusi tooteid, kuid uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on olnud tagasihoidlik.
Suhteliselt jõulise arenguhüppe on teinud toidu väiketootjad,
pakkudes nii traditsioonilisi kui ka uuenduslikke, põhiliselt käsitööna
valminud tooteid. See rikastab Eesti tarbija toidulauda ja annab tööd
kohalikule kogukonnale.
Eesti põllumajandus- ja toidusektor peab muutuma väärtusahelas tooraine
tootjast tootearendajaks, kes suudab müüa suurema lisandväärtusega
ning töödeldud lõpptooteid. Selle kõrval vajab põllumajandus- ja
toidusektor tuge kohanemiseks erinevate rahvusvaheliste kokkulepete
ning nõuetega. Põllumajandus- ja toidusektori arengu ning edu alus on
lähenemine, mille käigus toimub koostöö ettevõtete, teadus- ja haridussektori,
kohalike kogukondade ning otsustajate vahel. Nii maaelu kui
ka biomajanduse valdkondade arendamine vajab pikaajalist visiooni,
terviklikku ja strateegilist lähenemist ning stabiilseid poliitilisi raamtingimusi.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja eestvedamisel valminud arengukava
„Eesti põllumajandus ja toit 2030“ (EPT 2030) elluviimise õnnestumise
eeldus on selle sidusus riikliku arengukavaga „Põllumajanduse ja
kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ (PõKa 2030). EPT 2020
annab edasi eelkõige ettevõtjate vaate ja ootused valdkonna arengule
ning eesmärkidele. PõKa 2030 loob EPT 2030 eesmärkide saavutamiseks
eeldused ja raamtingimused.