Eesti põllumajandus ja toit 2030 : piima-, liha-, teravilja- ja aiandussektori ning töötleva tööstuse arengukava 2020–2030 : kokkuvõte

Abstract

Eelmisel sajandil oli kogu maailmas toidutootmise põhieesmärk toiduga kindlustatuse tagamine. Praeguseks on toidutootmine muutunud nõudluskeskseks ja ettevõtjad peavad kiiresti mõistma ning täitma tarbijate vajadusi ja ühiskondlikke ootusi. Eesti põllumajandus- ja toidusektor on igapäevase toidujulgeoleku tagamisel strateegiliselt tähtis. Põllumajandusmaa ja mets on kaalukas ressurss, mille kasutamine annab riigile võimaluse biomajanduse arendamiseks, majanduskasvu soodustamiseks, riigieelarve tulude suurendamiseks, ekspordi kasvatamiseks ja töökohtade kindlustamiseks maapiirkonnas. Põllumajandus annab umbes 1–2% Eestis loodud lisandväärtusest ja selles valdkonnas töötab 2% hõivatutest. Toidutööstuses töötab samuti umbes 2% hõivatutest ja see annab 2% lisandväärtusest. Põllumajanduse kogutoodangust moodustavad suurima osa piim (28%), teravili, kaunvili ja õliseemned (24%). Veised, sead, lambad ja kitsed ning linnud annavad 21%, kartul, puu- ja köögivili, lillekasvatus ning puukoolid 8% põllumajanduse kogutoodangust. Toidutööstus annab 13% töötleva tööstuse lisandväärtusest ning suurima osa moodustab piima- ja lihatööstuse (vastavalt 24% ja 19%) toodang. Eesti põllumajandus ja toidutööstus on ekspordikesksed tegevusalad, andes umbes 8% Eesti kaupade koguekspordist. Euroopa Liiduga (EL) liitumisest saadik on eksport pidevalt suurenenud, samas on väliskaubanduse puudujääk toidukaupade osas püsinud. Isevarustatus on tagatud teravilja, piima ja piimatoodete ning õliseemnete osas. Kuigi viimastel aastatel on toidukaupu eksporditud rohkem kui sajasse erinevasse riiki, on valdavad sihtturud lähiriigid Soome, Läti, Leedu ja Rootsi. Suurima panuse eksporti annavad piimasektor (21%), teraviljasektor (12%) ja kalasektor (10%). Viimase 15 aasta jooksul on Eesti põllumajandus teinud suure arenguhüppe. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on pakkunud suhteliselt stabiilset majanduskeskkonda kodumaise põllumajanduse arendamiseks ja julgustanud ettevõtjaid tegema mahukaid investeeringu tootmise ajakohastamiseks, ressursitõhususe suurendamiseks ja keskkonnahoiu parandamiseks. Esmatootmise märksõna on liikumine n-ö täppistootmise suunas. Nii nagu teisteski majandusharudes ootab tulevikus ees taime- ja loomakasvatuse ulatuslik digiteerimine, mis saab põhineda sektoris kasutataval väga moodsal tehnoloogial ning ettevõtjate uuendusvalmidusel. Toidutööstuse areng ei ole võrreldes põllumajandussektoriga olnud nii kiire. Ettevõtjad on investeerinud uutesse seadmetesse ja toonud turule uusi tooteid, kuid uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on olnud tagasihoidlik. Suhteliselt jõulise arenguhüppe on teinud toidu väiketootjad, pakkudes nii traditsioonilisi kui ka uuenduslikke, põhiliselt käsitööna valminud tooteid. See rikastab Eesti tarbija toidulauda ja annab tööd kohalikule kogukonnale. Eesti põllumajandus- ja toidusektor peab muutuma väärtusahelas tooraine tootjast tootearendajaks, kes suudab müüa suurema lisandväärtusega ning töödeldud lõpptooteid. Selle kõrval vajab põllumajandus- ja toidusektor tuge kohanemiseks erinevate rahvusvaheliste kokkulepete ning nõuetega. Põllumajandus- ja toidusektori arengu ning edu alus on lähenemine, mille käigus toimub koostöö ettevõtete, teadus- ja haridussektori, kohalike kogukondade ning otsustajate vahel. Nii maaelu kui ka biomajanduse valdkondade arendamine vajab pikaajalist visiooni, terviklikku ja strateegilist lähenemist ning stabiilseid poliitilisi raamtingimusi. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja eestvedamisel valminud arengukava „Eesti põllumajandus ja toit 2030“ (EPT 2030) elluviimise õnnestumise eeldus on selle sidusus riikliku arengukavaga „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ (PõKa 2030). EPT 2020 annab edasi eelkõige ettevõtjate vaate ja ootused valdkonna arengule ning eesmärkidele. PõKa 2030 loob EPT 2030 eesmärkide saavutamiseks eeldused ja raamtingimused.