Eesti maitselaegas : toit, teadmised ja lood gastronoomilisest pärandist

Abstract

Projektijuhi eesõna. Renata Sõukand, Veneetsia Ca’ Foscari ülikooli etnobotaanika professor.

Eesti Maitselaegas on valminud Europa Teadusnõukogu alustava teadlase grandi (ERC-StG) raames. Erinevatest riikidest pärit teadlased uurisid minu juhtimise all taimekasutust endise Nõukogude Liidu territooriumil ja sellega piirnevatel aladel. Mõistmaks, kuidas muutuvad nii teadmised kui praktika, millal taimest või isetegemisest saab vaid mälestus ja kuidas on võimalik nii olulisi oskusi säilitada, kuidas see toimus ajal, mil „rahvaste sulatusahi“ töötas täiel võimsusel, ja mis juhtus siis, kui olime jälle vabad ise oma saatuse üle otsustama. Nõukogude aega võib iseloomustada kui isetegemise kõrgaega, sest toit tuli kasvatada ise ja ravimite nappus ei lasknud rahvameditsiinil välja surra, nagu see juhtus Soomes. Samal ajal toimus järjekindel teadmiste ühtlustamine, mille tulemusel kasutavad sisuliselt samu ravimtaimi nii eestlased kui ukrainlased. Taimed on inimkonna ellujäämise võti. Nad on meie toit, aga ka meie toidu toit. Nad toodavad meile hapnikku ja ravivad meid. Nende kasutamisega seotud teadmised on kogunenud aastatuhandete jooksul, antud edasi põlvest põlve; hiljem, kirjakeele tekkides, raamatute kaudu. Siiski on selle kasutuse juures palju kehastatud teadmisi ehk praktikat, kätesse salvestatud oskust, mida ei ole võimalik kirja teel edasi anda, vaid peab ise katsetama, läbi elama. Samamoodi on ka erinevate toiduainete kasvatamise ja valmistamise oskustega. Kui need teadmised kaduma lähevad, on inimkonnal vaja uuesti alustada. Uurisimegi väikerahvaste (erinegu nad enamikust keele või kommete poolest) kogukondade taimekasutust, sest väikerahvad ja nende teadmised on eriti tundlikud igasuguste ühtlustamispüüete suhtes. Iga rahvakild kannab oma, piirkonnale iseloomulikku teadmist, mis tuleneb nii rahva omapärast kui ka kohaliku looduse iseärasustest. Eesti on rikas nii erinevate keelemurrete kui ka looduslike olude poolest ja võime uhked olla oma looduskultuuri mitmekesisuse üle, see on meie kõige kallim vara. Mida mitmekülgsemad on teadmised ja oskused, seda suurem on tõenäosus kiiresti muutuvas maailmas hakkama saada. Seepärast ongi oluline sellest rikkusest kasvanud toidu kirjeldust säilitada vähemalt kirjasõnas. Seda püüabki teie käes olev raamat teha, minnes kaugemale taimedest, kaasates neid söövaid loomi ja esitades ka juba valmis tooteid. Tooteid, mis on omapärased, Eestile iseloomulikud ja vähemalt ühe põlvkonna jagu (30 aastat) siin valmistatud. Tugevamini ja paremini kirjasõnast hoiab oskused tallel nende pidev rakendamine. Iga inimene saab anda selleks oma panuse, märgates piirkondlikke traditsioone hoidvaid väiketootjaid, eelistades nende tooteid ja aidates neil kasvada ja areneda, täiustades veel enam kohalikke maitseid ja oskusi ning innustades noori.

Eesti Maitselaegas. Raivo Kalle, Eesti Maitselaeka koostaja ja toimetaja.

Alati hakkavad kõik, ka suured asjad, liikuma esimesest sammust. Ark of Taste nimekirja oli 2020. aasta seisuga nomineeritud Eestist kaks toodet: Saaremaa kaeraküpsised ja kuivatatud lestad. Loomulikult ei pretendeeri ka nüüd kogumikku koondatud loend lõplikule tõele ja kindlasti muutub ajapikku. Ark of Taste kriteeriumite järgi loetakse pärandiks toodet, mis on elavas käibes olnud vähemalt ühe inimpõlve ehk 30 aastat. Seega võivad tänased uudistooted olla 30 aasta pärast juba uue Eesti Maitselaeka sees. Traditsioonis püsimise eeldus on aga, et kohalikud elanikud selle maitse omaks võtavad, sest ilma toodet müümata/tootmata ei saaks olla järjepidevust. Maitselaeka kõik peatükid on kirjutanud või üle lugenud antud teema asjatundja, toimetaja on peatükke täiendanud oma välitööde andmetega, otsinud juurde teavet arhiivi- ja kirjalikest allikatest ning vaadanud läbi hetkel internetis teemasse puutuva teabe. Samuti on peatükke kommenteerinud ja vajadusel täpsustanud Anu Kannike.