Säilikpuude jätmise juhend

Abstract

Säilikpuid kasutatakse kogu maailmas, et suurendada majandusmetsades elurikkust. Säilikpuude jätmisel on põhieesmärgiks tekitada metsamaastikku spetsiifilisi elupaiku, mis traditsioonilises lageraiepõhises metsamajanduses, kui langilt raiutakse ja koristatakse kõik puud, puuduksid. Erinevatel maadel on soovitatavad säilitatavate puude kogused erinevad ning näib, et Eesti metsaseaduses fikseeritud säilikpuude kogus võib olla elustikule ebapiisav. Parima tuulekindlusega on säilikpuud, mis on eelnevalt kohastunud tuultega või paremini varjatud olemasolevate metsaservade läheduses. Säilikpuid tasub valida võimalikult erinevate puuliikide hulgast. Erilist tähelepanu tuleb pöörata tuulekindlamatele ja elustiku jaoks väärtuslikematele kõvalehtpuudele (tamm, saar, jalakas ja vaher). Säilikpuude suurem diameeter suurendab nende väärtust elustikule. Ka surnud puidu säilitamine lisaks elusatele puudele on elurikkuse suurendamiseks oluline. Säilikpuid tuleks jätta kõigi uuendusraiete puhul ja tähelepanu tuleb neile pöörata juba vahekasutusraiete juures - st mitte välja raiuda eritunnustega puid. Säilikpuude grupiti jätmine on soovitatav, sealjuures tuleb jälgida, et säilitatavasse puudegruppi (elupaigalaiku) jääks olulisel määral säilikpuude nõuetele (suurim diameeter, eri puuliigid, eritunnused) vastavaid puid.