Võrgendivaablaste hulgisigimised, nende prognoos ja metsakaitseabinõud männikutes

Abstract

Harilikul männil (Pinus sylvestris) elab arvukalt okkatoidulisi putukaid, kellest nii mõnelegi on omased aeg-ajalt korduvad hulgisigimised. Kesk-Euroopa saksakeelses keeleruumis nimetatakse neid liblikaliste (Lepidoptera) ja kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi kuuluvaid liike kokkuvõtvalt männi suurkahjuriteks (Groβschädlinge). Liblikalistest kuuluvad nende hulka männivaksik (Bupalus piniaria), männiöölane (Panolis flammea), männikedrik (Dendrolimus pini) ja okkalainelane (Lymantria monacha), kiletiivalistest eelkõige harilik männivaablane (Diprion pini) ja punakas männivaablane (Neodiprion sertifer), aga ka sinine võrgendivaablane (Acantholyda erythrocephala) ja nõmme-võrgendivaablane (A. posticalis). Kõik need liigid esinevad ka Eestis, kuid ainult punakas männivaablane ja männivaksik on Eesti männikutes ulatuslikke kahjustusi põhjustanud. Hiljuti lisandus neile nõmme-võrgendivaablane, kelle ligi 250 hektari suurune kahjustusala avastati Saaremaal 2008. aasta suvel. Nõmme-võrgendivaablase kahjustusi pole Eesti metsades varem registreeritud, mistõttu pole temale ka meie metsaentomoloogia ja metsakaitse alases kirjanduses tähelepanu pööratud. See ajendas uurima seda putukaliiki käsitlevat kirjandust mujalt maailmast ning selgitama tema levikut ja bioloogilisi iseärasusi. Võimaluse selleks andis Keskkonnainvesteeringute Keskuse uurimisprojekt nr 741 kestusega 28.06.2011–27.06.2013. Välitööd viidi läbi Saaremaal paiknevates nõmme-võrgendivaablase kahjustuskolletes, laboritööd Tartus Eesti Maaülikoolis. Täiendavat materjali okkakahjurite kohta koguti ka mujalt Eestis, samuti külastati okkakahjurite kahjustusalasid Lätis ja Soomes ning võeti osa metsaentomoloogia alastest teadusüritustest Lätis, Leedus, Saksamaal. Uurimistöö eri etappidel osalesid Külli Hiiesaar, Rain Kruus, Enn Pilt, Lauri Randveer, Tiit Randveer, Ilmar Süda, Jürgen Tamm ja Heino Õunap ning projekti juht Kaljo Voolma.