Eesti Maaülikooli zoomeedikumi kogud : kujunemislugu ja ülevaade

Abstract

Zoomeedikumi kogude kujunemislugu. Käesolevas teatmikus käsitletavad Eesti Maaülikooli Zoomeedikumi unikaalsed kogud paiknevad Tartus Kreutzwaldi 62 morfoloogia tiivas esimesel korrusel (ruumid M-22 ja M-24). Kogud võimaldavad süüvida veterinaarmeditsiini ajaloo ning mitme distsipliini õppimisse. Neil on Tartu veterinaarõppeasutuse pika ajalooga seonduvalt suur kultuuriväärtus. Teadusetegijad leiavad kogudest vajalikku uurimis- ja võrdlusmaterjali. Eriti tarvilik on see arheoloogilistel kaevamistel leitud luude loomaliigiliseks identifitseerimiseks. Kogudega tutvumine laiendab huviliste bioloogilist ja meditsiinilist silmaringi. Teatmiku kasutaja saab vajalikku teavet kogude kujunemise ajaloo ja sisu kohta, et edaspidi Zoomeedikumi külastades süveneda huvipakkuvasse materjalisse juba valikuliselt. Teatmik ei asenda kogude kataloogi. Huvipakkuvat ainest võib leida Zoomeedikumist mujaltki, kuid see jääb käesolevas teatmikus puudutamata. Praeguse Eesti Maaülikooli eelkäija oli Tartu Veterinaariakool, mis rajati 1848. aastal. Juba selle algusperioodil asuti õppetoolides looma eduka õppe- ja teadustöö tegemiseks vajalikke kollektsioone. Õppeasutuse statuut nägi ette järgmiste kogude loomist: • loomaanatoomia preparaadid, • kirurgia- ja sünnitusabi riistastik, • näidishobuseraudade ja -rakendite kogu, • sööda-, ravi- ja mürktaimede herbaarium, • raamatukogu. Esimesed õppevahendid saadi Vilniuse Medikokirurgilisest Akadeemiast ja Kaasani ülikooli veterinaaria kateedrist nende likvideerimise järel. Akadeemia veterinaaria osakonna preparaadid kingiti 1843. aastal Tartu ülikoolile ja anti hiljem üle vastavatud veterinaariakoolile. 1873. aastal muudeti veterinaariakool Tartu Veterinaariainstituudiks. Sellega suurenes märgatavalt õppeasutuse eelarve, mis võimaldas hankida rohkem õppevahendeid. Eriti suureks paisusid kogud veterinaardistsipliinides, milles kasutati rohkesti näidismaterjali, nagu näiteks normaal- ja patoanatoomia. Tartu Veterinaariainstituut lakkas olemast 1918. aastal, mil enamik varasid, sh üks Euroopa paremaid veterinaarraamatukogusid (ligemale 30 000 köidet koos renessansiaegsete haruldustega) evakueeriti Saratovisse, kus nende baasil rajati peatselt uus õppeasutus. 1919. aastal loodi Tartu ülikooli koosseisus loomaarstiteaduskond, mis viidi 1951. aastal üle vastasutatud Eesti Põllumajanduse Akadeemia (praeguse Eesti Maaülikooli) koosseisu. Aegade vältel on kogusid täiendatud pidevalt, ent palju preparaate on aja jooksul nii füüsiliselt kui ka moraalselt kulunud. Seepärast on nad sageli minema visatud, mõtlemata nende võimalikule ajaloolisele väärtusele. Teisalt on see vähemalt osaliselt olnud paratamatu ja õigustatudki. Tänuväärt tegu on olnud õppetoolide ajaloolise väärtusega ainese edastamine Zoomeedikumi teiste veterinaardistsipliinide kogusse, samuti manala teele lahkunud veterinaarõppejõududele ja -arstidele kuulunud esemete ja kirjavara annetamine (isikute nimed avaldatakse allpool kogude ja alakogude lähemal käsitlemisel). Tartu Veterinaariakooli õppekogud paiknesid alguses Tartu ülikoolile kuuluvas nn Akadeemilise Musse majas, mida esialgse omaniku perekonnanime järgi kutsutakse tänapäevalgi Bocki majaks (toonane Jaani tänav, praegu Ülikooli 16). Aastatel 1856–2000 asus Tartu veterinaariaõppeasutus Ülejõe linnaosas Narva maantee äärsel krundil. 1990. aastatel kolis Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskond tasapisi linna piirile Kreutzwaldi 62 valminud ruumidesse, kus ta töötab Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudina tänaseni. Zoomeedikumi kogusid on pidevalt hooldatud. Aastatel 1997–2002 eksisteeris tollases Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskonnas omaette üksusena anatoomia, patoanatoomia ja ortopeedia kogude baasil moodustatud veterinaarmeditsiini muuseum, mida juhatas Velta Lokk. Aastatel 2006–2008 tegeldi riikliku programmi „Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud” projekti raames Zoomeedikumi kogude põhjaliku inventeerimise, dokumenteerimise, korrastamise, arvutiandmebaasi loomise ja hoiutingimuste parandamisega kaasaja tasemel (projekti juht Enn Ernits). See töö jätkub edaspidigi. Zoomeedikumi kogudel on oma kodulehekülg, mille kujundas üliõpilane Tarmo Niine.