Change in Estonian natural resource use: the case of wild food plants

Abstract

The use of wild food plants is one example of the importance of biocultural diversity. Wild food plants are, in the context of this work, those plants that grow without the direct intentional help (cultivation or management) of humans, or are cultivated but not for food. The goals of the present study were to identify the wild food plant taxa used in the territory of present-day Estonia, to document changes in their use and to understand the reasons for such changes. Within the period 1777–1960, 146 wild food plant taxa were documented in written and archival sources. To detect any changes, a written questionnaire was distributed during the winter of 2011/2012 all across Estonia; and the responses reported the use of 118 plant species and 18 taxa identified at genus or family level. The results showed that snacking on roots and tubers as well as the use of wild additives in bread have practically disappeared. The use of condiments for bear and near-bear (from 16 taxa historically to only one now), vodka (6/0) and blood and white sausages (5/1) also decreased considerably. An increase in use was noted in the category of fresh salads made during spring (now 21 taxa, earlier 8) and green soups. During fieldwork in Saaremaa (June-August 2014) several factors influencing these changes were detected, including: a) a reduction in suitable habitat; b) changes in paths and routes; c) a decrease in the economic importance of taxa; d) cultivation; e) pollution; f) a decrease in harvest due to insects; g) age-related changes in taste preferences; h) diminished need; and i) changes to traditional rural and coastal life. To capture this feature of changing knowledge systems the term unlearning debt (knowledge loss deficit) was proposed. This term refers to knowledge regarding the practical use of local ecological resources which, while still remembered by older generations, is considered lost because it is no longer practiced or transferred to younger generations.

Biokultuurilise mitmekesisuse säilitamise tähtsuse üheks näiteks on looduslike toidutaimede kasutamine. Looduslikeks liikideks peetakse käesolevas töös neid liike, mis on võimelised paljunema ja levima looduslikes kooslustes ilma inimese kaasabita või mida ei kasvatata otseselt toiduks. Töö eesmärgiks oli teada saada, milliseid looduslikke toidutaimede liike Eesti territooriumil läbi aegade on kasutatud, kuidas nende taimede kasutus on ajas muutunud ning mis on neid muutusi põhjustanud. Selgus, et perioodil 1777–1960 on kirjalikes ja arhiiviallikates nimetatud 146 soontaimeliiki. Muutuse selgitamiseks viidi läbi 2011/2012. aasta talvel üle-eestiline küsitlus, mille vastuste põhjal tuvastati 118 liiki (+ 18 perekonna täpsusega). Tulemused näitasid, et praktiliselt kadunud oli laste näksidest mugulate ja juurikate söömine, ka ei panda looduslikke liike enam leivatäiteks. Märgatav muutus oli looduslike maitsetaimede kasutamisel: õlle ja taari koostises (varem 16, tänapäeval üks liik), viina (6/0) ning veri- ja tanguvorsti (5/1) maitsestamisel. Varasemaga võrreldes oli oluliselt rohkem liike, millest tehti kevad-suvisel ajal salateid (21 liiki, varasemal ajal kaheksa) ja rohelisi suppe. Välitöödel Saaremaal (juuni-august 2014) tuvastasime mitmeid põhjuseid, miks liikide kasutus on muutunud: a) kadunud kasvukohad; b) vähene viibimine looduses; c) puuduv majanduslik nõudlus looduslike liikide järele; d) looduslike liikide asendamine kultuurliikidega; e) suurenenud reostus; f) suurenenud putukakahjus taimedel; g) vanusest tingitud maitsemeele muutus; h) parem varustatus poetoiduga; i) üleüldine maa- ja rannaelu muutumine koos traditsiooniliste tööde, sh loomapidamise hääbumisega. Taimekasutuse muutuse kirjeldamiseks loodi termin unustamise võlg, mis iseloomustab olukorda, kus inimene küll teab ja on kogenud lapsepõlvest, kuidas taimi kasutatakse, kuid ise pole oma hilisemas elus enam niimoodi teinud ja on kasutuse reaalsed oskused unustanud ning neid edasi ei anna.