Oilseed rape pests and their parasitoids in Estonia

Abstract

Raps (Brassica napus L.) on üks tähtsamaid parasvöötmes kasvatatavaid kultuurtaimi. Kuivõrd rapsi kasvupinnad on eriti viimasel aastakümnel ka Eestis kordades suurenenud, on ristõieliste kahjurite arvukuse kasvuks loodud soodsad tingimused, sest suured monokultuursed põllud pakuvad piiramatult toitu ning paljunemisvõimalusi taimekahjuritele ning kahjurite looduslikud vaenlased ei pääse mõjule. Aastaid on rapsikahjureid tõrjutud püretroididega, enamasti rutiinselt ja profülaktiliselt, kahjurite kohalolekut ja ohtrust kontrollimata. Selle tagajärjeks on pestitsiidide liigne ja vähemõtestatud kasutamine, mürgi suhtes resistentsete kahjurite kujunemine, saagi majandusliku konkurentsivõime vähenemine ning põldude bioloogilise mitmekesisuse kahanemine. Pestitsiidid tapavad koos kahjuritega ka nende looduslikud vaenlased, kes võiksid tuua põllumehele suurt kasu, hoides kahjurite arvukuse loodusliku kontrolli all. EMÜ PKI taimekaitse osakonnas algas 2002. aastal rapsikahjurite ja nende parasitoidide ning nende arvukust mõjutavate tegurite süstemaatiline uurimine eesmärgiga arendada majanduslikult tasuvaid ja ökoloogiliselt säästvaid rapsikasvatuse tehnoloogiaid. Sellest lähtuvalt oli esmatähtis määrata kindlaks nii tali- kui suvirapsi peamised kahjurid ja nendega seotud looduslikud vaenlased. Käesoleva töö raames selgitati tali- ja suvirapsi kahjurite ja nende parasitoidide liigiline koosseis, arvukus, selle dünaamika ning neid mõjutavad tegurid (I, II, III). Võrreldi rapsi kahjurite ja nende kiletiivaliste parasitoidide esinemist erineva kasvatustehnoloogiaga põldudel, kusjuures vaatluse all olid tavaviljelusega (STN – künd, mullaharimine, insektitsiidide kasutamine vastavalt tehnoloogilisele skeemile) ja minimeeritud viljelusega (MIN – kõrdekülv, insktitsiidide ei kasutatud) suvi- ja talirapsi põllud (II, III, IV). Putukate püüdmiseks kasutati vesipüüniseid. Tali- ja suvirapsilt kogutud ristõielistele taimedele spetsialiseerunud putukad kuulusid üheksasse taksonisse (I, II, III). Tulemustest selgus, et kahjurite liigispekter ei sõltunud rapsi erinevatest vormidest, see oli nii tali- kui suvirapsil enam-vähem sarnane. Oluline erinevus ilmnes aga arvukuses – suvirapsil oli ristõielistele spetsialiseerunud kahjureid märgatavalt rohkem kui talirapsil (vastavalt 19 296 ja 6 649 isendit). Kahjuriliikide võrdluses oli mõlemal kultuuril ülekaalukalt arvukam naeri-hiilamardikas (Meligethes aeneus). Kultuuride võrdluses oli suvirapsil seda kahjurit 5,9 korda rohkem kui talirapsil. Teine arvukam ristõielistele spetsialiseerunud putukas oli kõdra-peitkärsakas (Ceutorhynchus assimilis), kuid vastupidiselt naeri-hiilamardikale oli tema arvukus suvirapsil 6,9 korda väiksem kui talirapsil (I, II, III). Kollastest vesipüünistest leiti kuude ülemsugukonda ja 18 sugukonda kuuluvaid kiletiivalisi parasitoide. Nende hulgas oli neli naeri-hiilamardika parasitoidi: Diospilus capito, Phradis morionellus, P. interstitialis ja Tersilochus heterocerus ning kolm kõdra-peitkärsaka parasitoidi: Stenomalina gracilis, Mesopolobus morys ja Trichomalus perfectus. Nagu võis eeldada peremees-putukate arvulisest suhtest (naeri-hiilamardikas:kõdra peitkärsakas) oli naeri-hiilamardika parasitoidide isendiline arvukus tunduvalt suurem kui kõdra-peitkärsaka parasitoidide oma. Sarnaselt peremeestega oli ka parasitoide arvukamalt suvirapsil kui talirapsil. Parasitoidide liikide omavahelisel võrdlusel oli Diospilus capito kõige arvukam liik nii suvi- kui talirapsil, samas kultuuride võrdluses oli seda liiki suvirapsil 1,4 korda rohkem kui talirapsil. Teine arvukam parasitoid oli Phradis morionellus (I, II, III). Kuigi kahjuritest oli rapsil ülekaalukalt arvukam naeri-hiilamardikas, on ta meil siiski võtmekahjuriks vaid suvirapsil, talirapsile ilmub ta õitsemise faasis ning olulist kahju ei tekita. Eelkõige on see tingitud talirapsi varasemast õitsemisest ja pikemast vegetatsiooniperioodist, mis kahjustuse korral tagab ühtlasi ka taimedele parema kompensatsioonivõimaluse. Kõdra-peitkärsakad seevastu olid talirapsiga fenoloogiliselt paremini sünkroniseerunud kui hiilamardikad, sest seal toimus ka nende paljunemine. Minimeeritud viljelusviis soodustas naeri-hiilamardika (M. aeneus) ja kõdra-peitkärsaka (C. assimilis) looduslikke vaenlasi nii suvi- kui ka talirapsi põldudel. Naeri-hiilamardika vastsete lahkamine näitas, et parasiteeritud vastsete hulk oli MIN põldudel suurem kui STN põldudel. Minimeeritud viljelusega põldudelt leiti ka kõdra-peitkärsaka parasiteeritud vastseid rohkem kui tavaviljelusega põldudelt. Nii olid suvirapsi minimeeritud põldudelt saadud vastsetest 32% parasiteeritud, samas kui tavaviljeluspõldudelt ei leitud ühtegi parasiteeritud vastset (II, III). Naeri-hiilamardika populatsioon kasvas 2003–2005 aastatel suvirapsil lineaarselt, olles aga alati MIN põldudel madalamal tasemel kui STN põldudel, vaatamata sellele, et STN põldudel kasutati kahjurite tõrjeks insektitsiide (IV). Kevadel asustasid talvitunud hiilamardikad mõlema süsteemi põlde ühtlaselt. STN põldude töötlemine putukamürkidega vähendas hiilamardikate arvukust siis, kui töötlemine viidi läbi rapsitaimede kõige haavatavamas kasvustaadiumis – rohelise punga staadiumis. See andis rapsitaimedele STN põldudel võimaluse produtseerida märkimisväärselt rohkem õisi kui MIN põldudel, kus kahjurid rapsi õiepungi hävitasid. Seega pakkusid STN põldude rapsitaimed edaspidi hiilamardikatele rohkem võimalusi toitumiseks ja munemiseks kui MIN põldude rapsitaimed. Järelikult mõjutasid viljelussüsteemid rapsitaimede arhitektuuri ning STN süsteemi taimed said kasvatada rohkem õisi kui MIN süsteemi taimed, mis omakorda viis kahjurite arvukuse suurenemisele STN süsteemis. Hiilamardikate uue põlvkonna arvukus oli aastate lõikes varieeruv. Kõige enam oli neid STN põldudel 2005. aastal, ning see erines oluliselt kahest eelnevast aastast (IV). Ka Hokkanen (2000) on leidnud, et insektitsiididega töötlemine ei vähenda oluliselt hiilamardika uue põlvkonna arvukust, küll aga aitab töötlemine kaitsta ja suurendada jooksva aasta rapsisaaki. Käesolev uurimistöö näitas, et insektitsiididega töötlemine hoopis suurendas hiilamardikate uue generatsiooni arvukust (IV). Kuivõrd aga nii parasitoidide arvukus kui ka kahjurite parasiteerituse tase olid suurem MIN põldudel, siis on loogiline järeldada, et insektitsiidid hävitasid STN põldudel ka kahjurite arvukust vähendavad kasulikud organismid. Seevastu MIN põldudel vähendasid nii parasitoidid kui ka röövtoidulised lülijalgsed hiilamardikate uue põlvkonna arvukust. Mullaharimisel on suur mõju nii mullapinnal kui mullas elavale faunale. Tavasüsteemides vähendab nii sügiskünd kui ka kevadine intensiivne mullaharimine põllul talvituvate parasitiodide ja röövtoiduliste lülijalgsete hulka, aga pärsib ka nende kevadist paljunemist ja arengut. Kui vähendada mehhaanilist põlluharimist, annab see võimaluse segamatult tegutseda nii mulla kui ka mullapinna elustikul. Kõrdekülv ja minimeeritud mullaharimine säästavad kasureid, kes oma elutegevusega vähendavad kahjurite survet.