Andmebaasi logo
 

Hariliku männi järglaskatsete ja klooniarhiivide rajamise metoodika

Pisipilt

Failid

Hariliku+manni+jarglaskatsete+ja+klooniarhiivide+rajamise+metoodika.pdf (429.71 KB)

Kuupäev

2009

Kättesaadavus

Autorid

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Abstrakt

Harilik mänd on Eesti kõige levinum puuliik, männikud moodustavad metsamaa pindalast 35%, männikute tagavara osatähtsus Eesti metsades on 39,5% (Pärt jt., 2009). Meie riigi olulisima puuliigi puistud on erinevad kahe olulise aspekti tõttu – kasvukohatingimuste ja geneetiliselt determineeritud omaduste tõttu. Nagu erinevad üksteisest puistud, nii erinevad metsakasvatuslikelt omadustelt ka üksikud puud. Erinevusi täheldatakse eelkõige kasvukiiruses, võra kujus, okste jämeduses, tüve vormis, koore välisilmes, seemnekandvuses ja paljudes teistes tunnustes (Pihelgas, 1994). Kuna praktilise metsakasvatuse üheks peamiseks eesmärgiks ja ülesandeks läbi aegade on olnud püüe, et järgnev metsapõlv oleks parem kui eelmine – puistud oleksid tootlikumad, puud sirgema tüvega, haigustele ja kahjuritele vastupidavamad tuleb metsakultiveerimismaterjali valikul eelkõige tähelepanu pöörata geneetiliselt determineeritud omadustele, sest metsakultiveerimise efektiivsust mõjutab väga oluliselt kasutatav algmaterjal – enamasti seeme. Algmaterjalist sõltub nii tulevaste metsaökosüsteemide stabiilsus ja koosseis, puistute produktsioon kui ka neist lähtuvad hüved nagu majanduslik tulu ja metsade rekreatiivsed väärtused. Tulundusmetsade efektiivsuse tõstmiseks on lisaks hooldusraietele olemas kaks väga olulist meetodit, mis on üksteisega tihedalt seotud – metsakultiveerimine ja metsaselektsioon. Metsakultiveerimise peamised eelised raiestike looduslikule uuenemisele jätmise ees on lühenev raiering (samalt alalt saadakse lühema aja jooksul sama kogus puitu), võimalus lähtuvalt konkreetse kasvukoha tingimustest valida kasvatamiseks sobiv puuliik ja võimalus tagada uuenduse ühtlane paiknemine. Metsaselektsioon on metsamajandusliku tsükli ahelas metsakasvatusprotsessi üks osa, mille abil on võimalik märgatavalt tõsta, ja selle puudumisel langetada tulundusmetsade efektiivsust, kitsamas tähenduses metsakultiveerimise oluline osa. Hinnangut metsaselektsiooni olukorra kohta riigis on kõige objektiivsem anda lähtudes EU direktiivis 1999/105 (Metsapaljundusmaterjali turustamise kohta) ja selle Eesti tingimustele kohandatud versioonis - Keskkonnaministri määruses nr 45 “Kultiveerimismaterjali kategooriad, kultiveerimismaterjali algmaterjalile ning kultiveerimismaterjali kvaliteedile esitatavad nõuded” (RTL 2006, 55, 999; RTL 2009, 11, 131) esitatud kategooriatesse kuuluva metsakultiveerimismaterjali kasutamise põhjal. Nimetatud õigusaktides toodud kategooria “katsetatud” metsakultiveerimismaterjali Eestis pole. Seega on metsaselektsioon Eestis olematu ja teiste Euroopa riikidega võrreldes küllaltki ainulaadne. Metsaselektsioon tähendab metsakultiveerimismaterjali kogumiseks kasutatavate plusspuude ja nende kloonide hindamist katsekultuurides ehk järglaskatsetes (on vanemate ja järglaste kasvu, arengu ja tootlikkuse võrdlemiseks ning liigi levikuala populatsioonide erinevuste selgitamiseks tehtavad välikatsed (Kurm, 2009)). Süstemaatiline hariliku männi selektsioon ja järglaskatsete rajamine sai alguse 20. sajandi alguses enamikes riikides, kus oli esindatud männi looduslik areaal. Eriti suurt tähelepanu on männi plusspuude valikule pööratud Skandinaaviamaades. Järglaskatsete alane uurimistöö võimaldas kindlaks teha praegusel ajal hästi teada olevaid suuri kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid erinevusi suure areaali eri piirkondadest pärinevate järglaste vahel (Kohlstock, Schneck, 1992). Eestis alustas erineva tootlikkusega männipuistute järglaskatsete rajamist tolleaegses EPA Järvselja õppe-katsemajandis prof E. Pihelgas. Saamaks vastust küsimusele, kas erinevused puistute vahel tulenevad ökoloogiliste tingimuste erinevustest, või on olulised ka erinevused populatsioonide geenifondis, rajati aastatel 1959 – 1970 katsekultuurid kokku 11-le katsealale. Selleks otstarbeks koguti aastatel 1957 – 1966 vabariigis esindatud kasvukohatüüpidest ja erinevatest populatsioonidest käbisid 144 puistust ja 235 üksikpuult. Rajatud kultuuride eesmärk ei olnud klassikalisel teel hinnata seemlates esindatud plusspuude ja nende kloonide väärtust vaid hinnata emapuude kasvukoha ja vanuse mõju järglaste kasvule ja teisalt võrrelda erineva tootlikkusega puistute kasvu. Kuna ka ainsad arvestatavad hariliku männi selektsioonilise eesmärgiga rajatud katsekultuurid ei võimalda hinnata seemlates kasvatatavate kloonide headust, puudub meil tegelikult informatsioon selle kohta, millise geneetilise väärtusega hariliku männi metsakultiveerimismaterjali me metsauuendusel kasutame.

Kirjeldus

Märksõnad

puud (bot.), mänd, kloonid, metsakultiveerimine, metsaselektsioon, metsauuendus, Eesti

Viide

URI

http://hdl.handle.net/10492/6368

Kollektsioonid

Uuringute aruanded