Puutuha kasutamisvõimalused metsanduses : aruanne
Laen...
Kuupäev
2008
Kättesaadav alates
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Abstrakt
Viimastel aastatel on Põhjamaades ja ka Eestis tähelepanu orbiiti tõusnud taastuvate energiaallikate kasutamine. Rohkem kui 25% üle 50 MW võimsusega katlamajadest Eestis on juba üle
läinud puidu ja hakkepuidu kasutamisele. Enamik farme ja ettevõtteid maarajoonides kasutavad
aga ainult puitu soojusenergia saamiseks. Kuigi puiduküte majanduslik efektiivsus sõltub
paljudest asjaoludest (Tullus, Muiste, 1994), on puit kui taastuv ja keskkonda vähesaastav
energiaallikas leidnud poolehoidjaid ja kasutamist Eestis, Taanis, Rootsis ja Soomes. 1996.
aastal, võrreldes 1995. aastaga suurenes ligi 10% biokütuste, peamiselt puidu ja turba
kasutamine. Kui aga võrrelda 1980. aastaga, suurenes puidu kasutamine kütteks kuni 64% (Eesti
Statistika Aastaraamat 1997, 1998). Pärast 1970-ndate aastate energiakriisi on järk-järgult
suurenenud puidu ja hakkepuidu osatähtsus energia tootmisel ka Eestis.
Vastavalt RE Eesti Energia andmetele kasutati meil 1998. a. 13 288 TJ (1 757 000 m3
) küttepuid
ja 8 152 TJ (1 330 000 m3
) puidujäätmeid, kokku 21 444 TJ (3 087 000 m3
) ulatuses (Eesti
Statistika Aastaraamat 1998, 1999). Arvestades, et tuhasisaldus puidus on keskmiselt 0,6%, tekib
energiatootmise jäägina praegu teoreetiliselt ligi 13 000 t ja enam tuhka aastas. Kaugemale ette
vaadates võib öelda, et puidu osa soojusenergeetikas suureneb tulevikus veelgi ja TTÜ teadlaste
Liigi ja Landsbergi (1996) poolt teostatud energiasüsteemide modelleerimise (MARKAL)
tulemused näitasid, et kuni aastani 2033 kasvab Eestis puidu kasutamine energia tootmiseks 10–
13%.
Puidu kasutamine soojusenergeetikas suureneb. Seoses sellega kerkivad üles ja muutuvad
tõsiseks probleemid tekkiva puidutuha kasutamisvõimalustest ja utiliseerimisest nii, nagu on
praegu probleem industriaalse tolmu ja tuha kasutamisega, mis tekivad põlevkivi kasutavatest
ettevõtetest.
Skandinaaviamaades ja Kesk-Euroopas, kus tekkivad tuhakogused on märkimisväärsed, on
puutuhka kasutatud metsade väetamiseks ja selgelt positiivseid tulemusi puude juurdekasvu
suurenemise osas on saadud soomuldade puhul (Demeyer et al., 2001; Arvidsson, Lundkvist,
2003; Saarsalmi et al., 2004). Mineraalmuldade väetamisel on tulemused olnud tihti vasturääkivad. Üldiselt ollakse üksmeelel põhimõtte “mets tagasi metsa” keskkonnakaitselises ja
ökoloogilises väärtuses. Teaduslikud uuringud puutuha kasutamisvõimaluste kohta metsamuldade väetamiseks ja mulla pH reguleerimiseks Eestis seni puudusid. Arvestades Eesti
mullastiku kirjusust, on probleem keeruline ja nõuab mitmekülgseid uuringuid erinevate mullaja metsatüüpide jaoks. Metsamuldade neutraliseerimiseks ja puude toitesubstraadi rikastamiseks
Eestis puutuhka teadaolevalt seni kasutatud pole. Küll on põlevkivituhka koos mineraalväetistega kasutatud katseliselt Lõuna-Eesti liivmuldadel kasvavate männikute toitumistingimuste
parandamiseks (Terasmaa, Sepp, 1994; Terasmaa, Pikk, 1995), mille tagajärjel paranes katse-
2
puistute seisund ja vähenes haigestumine juuremädanikku ning võrsevähki. Kuid põlevkivituhk
on erakordselt kõrge Ca-sisaldusega ja selle kasutamisel on täheldatud ka negatiivseid ilminguid.
Näiteks saadi ebasoovitavaid tulemusi või puudus efekt rabamännikute väetamisel põlevkivituhaga (Tälli, Veermets, 1982; Valk, 1982). Kuna puutuhk sisaldab toiteelemente enam-vähem
samades suhetes, mis kasvavas puuski, siis võib oletada, et puutuha kasutamine okaspuude, mis
vajavad oma elutegevuseks suhteliselt palju K (Driessche, 1991), väetamiseks oleks tunduvalt
perspektiivsem.
Informatsiooni puutuha kasutamise kohta metsade väetamiseks võib leida põhjanaabrite Rootsi
(Nilsson, Lundin, 1996), Soome (Mälkonen, Kukkola, 1991) ja USA (Ohno, 1992) teadlaste
artiklitest, kuid nende tulemused piirduvad puutuha väetava efekti ja mulla neutraliseerimisvõimaluste kirjeldamisega.
Puutuha kasutamiskogemusi meie vabariigi teadlastel metsade kasvu ja produktsiooni mõjutamiseks pole. Küll aga teavad aiapidajad, et puutuhk võib vähendada taimede haigestumist
seenhaigustesse ja olla sobiv K-väetis aiakultuuridele (Kärblane, 1996). Nagu selgub, sisaldab
puutuhk üsna rohkesti K ja P, mis on taimedele hästi omastatavad ja seetõttu sobiv ka puistute
aineringesse taaslülitumiseks. Samuti on klinkritolmul ja puutuhal väetisena rida häid omadusi:
nad on peened, suure neutraliseerimisvõimega (Kärblane, 1996), klinkritolmu vesilahuse pH on
12,3–12,6 ja puutuhal pH 11,7–12,1.
Kirjeldus
Märksõnad
puutuhk, väetamine, metsandus, aruanded