Andmebaasi logo
 

Systematics and Ecology of Selected Taxa of Wood-decaying Basidiomycetes

Laen...
Pisipilt

Kuupäev

2012

Kättesaadav alates

Autorid

Sell, Indrek

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Eesti Maaülikool

Abstrakt

Within a long period, the main groups of aphyllophoroid macrofungi: polypores and corticioids have been dealth with under the collective family names Corticiaceae and Polyporaceae. Recent studies have shown their polyphyletic origin. They represent wood-inhabiting basidiomycetes, some of which participate in mycorrhizal associations. The thesis is based on materials collected from Estonia as well as from other countries in Europe, also from Asia. This dissertation deals with the taxonomical groups of wood-decaying basidiomycetes in which certain species are problematic both in their taxonomy and ecology. Phellinus igniarius s.l., one of the most important wood-rotting fungus on many deciduous trees, was described as two separate species nearly two hundred years ago. Currently, there are 11 species in this group, nine out of which occur in Estonia. The species are host-specific, their morphological differences are usually small and unclear. Based on the thesis, it can be concluded that spore size is a good character for distinguishing species in the complex. The results of the present study show that Phellinus igniarius s.l. specimens growing on ash (Fraxinus spp.), maple (Acer spp.) and oak (Quercus spp.) do not represent new undescribed species as supposed in some previous studies, they belong to Phellinus alni. Similar unclear taxonomical situations also occur in the systematics of several other species. Already decades ago it was maintained that Oxyporus philadelphi and Botryodontia millavensis may be close to each other. As a result of the present thesis, it was ascertained that the two species under question represent the only one which has been described twice. The analysis of molecular characters has shown their DNA-sequences to be identical. It was found that Peniophora junipericola, pathogen on junipers, can grow both on thin, and on thick branches, on hard, as well as on much decayed twigs. The annual precipitation in the habitat of fungus is connected with the distance of the locality from the seaside. According to the present study, Peniophora junipericola is the commonest species on junipers, Heterobasidion annosum on junipers is rare compared with P. junipericola. During recent years, Estonian forest pathologists have received more and more information of infected junipers in Western Estonia. In most cases, no fungal basidiocarps have been observed on dead junipers. In order to test the possible causes of juniper infections in Western Estonia, especially on the islands, isolating fungi to pure culture, a study of cultural characteristics and analysis of molecular characters should be carried out.
Viimasel paaril aastakümnel läbi viidud mükoloogilised uurimused näitavad, et puitulagundavate kandseente taksonoomias ja ökoloogias on veel paljugi lahendamata küsimusi. Näiteks on teatud liigirühmade molekulaarseid tunnuseid analüüsides tehtud kindlaks, et pikka aega mittelehikseente (Aphyllophorales) kahte peamisse, koorikuliste (Corticiaceae) ja torikuliste (Polyporaceae) sugukonda kuuluvate taksonite päritolu ei ole monofüleetiline ning neid leidub mitmes süstemaatilises rühmas. Torik- ja koorikseened on enamjaolt saprotroofse eluviisiga puitulagundavad organismid, mõned neist ka mükoriisaseened. Väitekirja aluseks olev materjal pärineb nii Eestist kui ka mujalt Euroopast, samuti Aasiast. Doktoritöös keskendutakse puitulagundavate kandseente valitud taksonitele, mille süstemaatikas või ökoloogias on veel mitmeid olulisi lahendamata küsimusi. Paljude lehtpuude elustüvedel valget südamemädanikku tekitavat seent, tuletaelikut ehk ebatuletaela (Phellinus igniarius s.l.), tunti paarsada aastat tagasi kahe liigina. Nüüdseks on selles omavahel lähedaste liikide rühmas teada 11 liiki, neist Eestis esineb üheksa. Need liigid on valdavalt peremeespuu-spetsiifilised, nende morfoloogilised tunnused on väikesed ja ebaselged. Leiti, et eoste suurus on sobiv tunnus mõnede liikide eristamiseks selles rühmas. Käesolevas dissertatsioonis tehti kindlaks, et saarel, vahtral ja tammel kasvavad tuletaelikud pole uued teadusele seni kirjeldamata liigid, nagu oletati varem, vaid kuuluvad hoopis lepataeliku (Phellinus alni) alla. Sarnaseid ebaselgeid olukordi tuleb ette veel teistegi liikide süstemaatikas: juba aastakümneid tagasi oletati, et Eestis looduskaitse all olev kadakatarjak (Oxyporus philadelphi) ja Botryodontia millavensis võiksid olla teineteisele lähedased liigid. Doktoritöö tulemusel on selgunud, et tegemist pole kahe iseseisva liigiga, vaid mõlemad esindavad sama liiki, mida on teadusele uuena kirjeldatud kahel korral. Molekulaarsete tunnuste analüüs kinnitab, et nende DNA-järjestused on identsed. Väitekirjas leitakse, et üks olulisemaid kadakal esinevaid patogeene, kadakakirmik (Peniophora junipericola) suudab kasvada eri suuruses ja erineva lagunemisastmega kadakaokstel. Aastane sademetehulk kadakakirmiku leiukohas on seotud leiukoha kaugusega merest. Viljakehaleidude arvu põhjal on kadakakirmik kõige tavalisem kadakatel esinev mittelehikseen, näiteks männi-juurepessu (Heterobasidion annosum) leide kadakatelt on võrdlemisi vähe. Lääne-Eestist, eeskätt saartelt, on viimasel ajal üha enam saabunud teateid haigestunud kadakatest, seejuures ei ole puudel täheldatud seente viljakehi. Saamaks teada, mis on kadakate suremuse põhjus Lääne-Eestis, tuleks võimalik haigusetekitaja viia puhaskultuuri, uurida seente kultuuritunnuseid ning viia läbi molekulaarsete tunnuste analüüs.

Kirjeldus

Märksõnad

kandseened, taksonoomia, seenesüstemaatika, taimeökoloogia, liigikirjeldused, puit, lagundamine, dissertatsioonid

Viide

Kollektsioonid