Andmebaasi logo
 

Influence of fertilisation and mulch on growth, yield and fruit biochemical composition of blueberries

Pisipilt

Failid

Thesis (708.07 KB)

Kuupäev

2010

Kättesaadavus

Autorid

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Eesti Maaülikool

Abstrakt

Ahtalehise mustika (Vaccinium angustifolium Ait.) looduslikud kasvukohad asuvad Põhja-Ameerikas, mis võimaldab seal rakendada poollooduslikku kasvatustehnoloogiat. Kasvualad rajatakse metsaraie järel, kasutades seal kasvavaid looduslikke taimi. Hooldusvõttena rakendatakse taimede põletamist, mistõttu saaki saadakse üle aasta. Mustikakasvatus on aastatega oluliselt laienenud ja käesoleval ajal tegeletakse erinevate mustikaliikide sordiaretus- ja kasvatusalase uurimistööga Euroopas, Austraalias, Uus-Meremaal, Jaapanis, Koreas, Lõuna-Ameerikas, Hiinas ja Lõuna-Aafrikas. Eestis algasid katsetööd alles 1997. aastal, mil rajati esimene katseistandik sortidega ‘Northblue’ ja ‘Northcountry’. Koostöös Kanada teadlastega alustati ahtalehise mustika kasvatustehnoloogiate katsetamisega mineraal- ja turbamullal. Lähtuvalt katsetulemustest on Eestis osutunud perspektiivseteks marjakultuurideks ahtalehised ja poolkõrged mustikad (Vaccinium corymbosum x Vaccinium angustifolium). Mustikakasvatus on võitnud üha enam populaarsust Lõuna-Eesti taludes. Suurimad istandikud on 10 ja väiksemad 0,8 ha suurused. Ahtalehiste mustikate hektarisaak on sõltuvalt istandiku vanusest 3,2 – 9,6 t, kuid marjad varieeruvad nii kuju, värvuse kui ka suuruse poolest. ´Northblue´ istandikust võib hektarilt saada 2,2 – 3,6 t atraktiivseid suuri marju. Mustikataimedele on looduslikus keskkonnas omane kasvada sümbioosis mükoriisaseentega, mis loovad taimedele ökoloogilised eelised, võimaldades kasvada mullas, kus enamik liike kasvada ei suuda. Mükoriisaseened aitavad taimedel omastada mullast toiteelemente, eelkõige lämmastikku, fosforit ja ka rauda. See võimaldab mustikataimedel kasvada ja edukalt viljuda ka tavapärasest madalama pH - ga muldades ning tulenevalt sellest on mustikakasvatust soovitatud ka freesturbaväljadele, kus turbatootmine on lõpetatud. Happeline mullareaktsioon on oluline ka mustikaistanduse rajamisel mineraalmullale. Kirjanduse andmetel on mulla optimaalne pHKCL väärtus vahemikus 4,5 – 5,5. Mulla pH-taseme suurenedes üle 5,8 pidurdub poolkõrgete mustikasortide kasv ja areng ning lehestik muutub kollaseks. Seetõttu on kasvatustehnoloogilistes katsetes olulisel kohal ka mullreaktsiooni mõjutamine.Vastavalt kasvukoha tingimustele on oluline väetiste ja multšide valik. Kanadas kasutatakse mulla happelisemaks muutmisel laialdaselt väävlit, kuid see on end õigustanud poolloodusliku kasvatustehnoloogia puhul ja ei ole teada, kuidas kasutada väävlit teiste kasvatustehnoloogiate puhul. Mullareaktsiooni on võimalik muuta ka orgaaniliste multšidega. Mustikakasvatuses on multšid soodustanud taimede kasvu, parandanud niiskus- ja temperatuurirežiimi jne. Männikoorepuru, turba või saepuru kasutamine pinnkattena kiirendab taime algset kasvu ja suurendab saagikust ning paranevad ka mulla füüsikalised omadused. Eestis korraldatud katsete põhjal tõdeti, et esimestel saagisaastatel olid viljakamad need ´Northblue` taimed, mille kasvupinnas oli segatud turbaga ja kaetud kilemultšiga. Multšide kasutamine suurendas oluliselt ka mükoriisaseente olemasolu, kusjuures nimetatud variandi taimede juurtes loendati rohkem hüüfe. Mustikataimed on mulla viljakuse suhtes vähem nõudlikud kui teised aiakultuurid ja seetõttu on ka väetistarve oluliselt väiksem. Väetuskatsed on aga näidanud, et noores istandikus on väga oluline optimaalne väetamine elujõulise võra väljakujunemiseks. Sel perioodil kujuneb oluliseks lämmastikväetamine ja hiljem - saakikandvas istandikus - PKväetamine. Turbaväljadel on väetuskatseid läbi viidud vähe ja seetõttu on ka kogemusi vähem. Mustikakasvatuses on lisaks kõrgele saagikusele oluline toota ka tervislikke marju. Eelnevatest katsetest selgus, et kasvukeskkond võib mõjutada ka marjade biokeemilist koostist. Sellest järelduvalt võib väetamine avaldada erisuguste omadustega kasvualadel viljade biokeemilisele koostisele erinevat mõju. Mustikad on tuntud oma eriliselt kõrge antioksüdantide sisalduse poolest ja neid kasutatakse ka ravimitööstuses. On teada, et mustikate antioksüdatiivne aktiivsus sõltub eelkõige antotsüaanide sisaldusest. Ameerikast pärit mustikaliikidel paiknevad antotsüaanid marjade kestades ja viljaliha on hele. Vanemas mustikaistandikus osutub probleemiks taimede kasvu vaibumine ja saagikuse vähenemine. Põhja-Ameerikas viljeletakse ahtalehiseid mustikaid 2-aastaste tsüklitena – pärast saagikoristust lõigatakse ära viljakandnud oksad, mis hõlbustab edasist saagikoristust ning parandab taimede kasvu ja saagi kvaliteeti. Kännasmustikate puhul soovitatakse rakendada nii harvenduslõikust (eemaldades kõik oksad, mille läbimõõt on suurem kui 4 cm) kui ka noorenduslõikust. Noorenduslõikuse puhul lõigatakse ära kõik oksad ja seetõttu võimaldab see viis oluliselt pärssida haiguste levikut. Varasemates katsetes on uuritud multši ja lõikamise mõju mustikate kasvule ja saagikusele eraldi, kuid vähe on andmeid, kuidas mõjutavad erinevad pinnakattematerjalid lõikamisjärgselt taimede taastumist. Töö hüpoteesid ja eesmärgid Väetiste kasutamine istandikes muudab mullareaktsiooni, kuid mustikataimed on võrreldes teiste marjakultuuridega oluliselt väiksema väetistarbega. Seetõttu ei pruugi muuta mustikakasvatuseks sobilik väetamine mullareaktsiooni soovitud tasemeni ja vajalik on kasutada ka väävlit. Mustikakasvatuses on kasutusel erinevad orgaanilised ja sünteetilised multšid, mille mõju taimede kasvule sõltub kasvukoha tingimustest. Noores istandikus on ilmnenud, et kasvu suurendanud multšid on mõjutanud ka kasvuperioodi pikkust. Sügisene kasv pidurdab võrsete puitumist ja seetõttu kahjustuvad taimed esimeste külmade saabudes. Põõsaste võra lõikamine kutsub esile uute võrsete aktiivse kasvu ja seetõttu võivad sarnased probleemid ilmneda ka vanemas istanduses ning seda eriti noorenduslõikuse korral. Seetõttu võivad kasvu soodustavad multšid küll lõikamisjärgset taimede taastumist kiirendada, kuid samaaegselt võib väheneda ka taimede talvekindlus. Mustikakasvatus on ammendatud freesturbaväljade rekultiveerimise üheks võimaluseks, muutes kasutamata jäänud turbaalad tootmisistandikeks. Turbaväljadel on mustikate kasvatustehnoloogiaid seni veel vähe uuritud ja puuduvad väetussoovitused. Võib aga arvata, et ka ammendatud freesturbaväljadel saab väetisnormi valikuga mõjutada oluliselt saagi kvaliteeti. Käesoleva uurimistöö eesmärkideks oli välja selgitada järgnev: vastavalt väetussoovitustele kasutatud • väetiste ja väävli mõju mulla parameetritele ja mustikataimede kasvule ning saagikusele mustikakasvatuseks liialt kõrge pH-väärtusega mineraalmullal (I); • multšide mõju mulla omadustele ja mustikasordi ’Northblue` taimede taastumisele pärast võralõikust (II);väetamise mõju ammendatud freesturbaväljal • kasvava ahtalehise mustika saagikusele (III) ja viljade biokeemilisele koostisele (IV). Ahtalehise mustika väetuskatsed mineraalmullal viidi läbi Saaremaal Kärlas ja Tartumaal Vasulas. Vaatluse alla võeti väävli ja füsioloogiliselt happeliste väetiste (ammooniumsulfaadi, kaaliumsulfaadi, superfosfaadi) mõju mulla parameetritele ja taimede kasvule (I). Erinevat tüüpi multše katsetati Tartumaal Kambjas, kus katseistandiku taimed olid täiskandeeas ja põõsaste juurdekasv oli vaibunud. Katses olid järgmised multšimaterjalid: turvas, saepuru ja kile. Turvast katsetati ka segatuna mulda nii turba kui kilemultši puhul. (II). Ammendatud freesturbaväljadel Tartumaal Rannus ja Harjumaal Ardus katsetati kompleksväetiste, leheväetiste ja lubja mõju pinnase parameetritele, ahtalehiste mustikate kasvule ning marjade biokeemilisele koostisele (III, IV). Peamised tulemused ja järeldused Mustikakasvatuseks liialt kõrge pH-ga muldadel on võimalik muuta mullareaktsoon sobivaks väetiste ja väetusnormi valikuga vastavalt välja töötatud väetussoovitustele. Mulla happesust suurendas oluliselt ka väävli kasutamine, kuid sellel ei olnud positiivset mõju saagikusele. Multšimise mõju mullatingimustele ja juurte kasvule sõltus multšiliigist. Seetõttu ilmnes erinev mõju ka põõsaste lõikamisjärgsele taastumisele. Turbamultši puhul taastus põõsaste võra juba ühe aastaga. Noorenduslõikuse järel taastus taimede saagikus kolmandal aastal ja sobivamaks osutus tehnoloogia, kus turvas oli nii multšina kui ka mulda segatuna. Turba positiivne mõju oli seotud mulla happesuse suurendamisega ja mulla füüsikaliste omaduste parandamisega. Katsetaimedel ei esinenud talvekahjustusi ja seetõttu võib poolkõrgetele mustikatele lisaks harvenduslõikusele soovitada ka noorenduslõikust. Ammendatud freesturbaväljadel suurendas väetamine oluliselt nii taimede saagikust kui ka marja massi. Selgus, et väetamise mõjul võib saagikus suureneda kolm kuni isegi kaheksa korda. Ainut leheväetisega väetatud taimede saagikus oli madal, seega see väetusviis ei osutunud otstarbekaks. Marjade maitset mõjutasid küll oluliselt ilmastikutingimused, kuid samas näitasid tulemused ühesugust tendentsi – vähese lämmastikusisaldusega väetisega väetatud põõsaste marjad olid magusama maitsega. Viljad olid antotsüaanide rikkamad, kui taimi väetati nii lubja kui ka kompleksväetisega, kus oli vähe lämmastikku.Läbiviidud katsed näitasid, et mulla happesuse ja teiste mullaomaduste muutmine multšide ja väetamisega võimaldab mustikaistandikke rajada ka nendele muldadele, kus mustikakasvuks ei ole sobilikke tingimusi. Mustikate viljelemisega saab võtta taaskasutusse ka turbatootmise järel mahajäetud turbaväljad. Selgus, et mustikatele on võimalik anda väetamisega lisaväärtust, mõjutades nii marjade maitset kui ka tervislikkust. Tuginedes positiivsetele katsetulemustele, on poolkõrge mustikas `Northblue´ edasi Eestis nii äri- kui ka koduaedades kasvatamiseks soovitatud sortide nimekirjas (Eesti puuvilja- ja marjakultuuride soovitussortiment 2007 ja 2010). Multšimise ja väetamise katsete tulemuste baasil on välja töötatud Eesti tingimustesse sobivad kasvatussoovitused, mis avaldati tootjatele mõeldud raamatus: “Kultuurmustikas ja selle kasvatamine Eestis”. Katsetööd erinevate mustikasortidega jätkuvad, täiendamaks tootjatele pakutavat sortimenti. Uuritakse ka kännasmustikate viljelusvõimalusi Eesti kliimatingimustes ning mustikate mahetootmist. Turbaala istandikus on alustatud väetuskatsetega, selgitamaks välja mahetootmisse sobivad väetised. Lisaks saagikusele uuritakse erinevate kasvatustehnoloogiate ja genotüübi mõju marjade biokeemilisele koostisele. Eesmärgiks on välja selgitada sordid ja väetusnormid, mille puhul saadakse suurem bioaktiivsete ainete sisaldus saagis. Saadud tulemuste põhjal peaks olema võimalik oluliselt suurendada marjakasvatustalude toodangu konkurentsivõimet Eesti turul.

Kirjeldus

Märksõnad

mustikas, väetamine, multšid, mulla happesus, marjakasvatus, saagikus, põldkatsed, dissertatsioonid

Viide

URI

http://hdl.handle.net/10492/134

Kollektsioonid

3. Doktoritööd