Yield and Fruit Quality of Some Selected Bramble (Rubus) Species
Laen...
Kuupäev
2009
Kättesaadavus
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Maaülikool
Abstrakt
Eestis on võrreldes 1990. aastate algusega marjakasvatajate arvukus oluliselt vähenenud. EMÜ majandusteadlaste poolt 2007. aastal korraldatud marjakasvatusalases uuringus toodi tootmispindade vähenemise peamiste põhjustena välja: tootjate vähesed kogemused, tootmise mittetasuvus, rahanappus investeeringuteks, tööjõupuudus saagi koristamisel, konkurentsi suurenemine. Lisaks eeltoodule võib Põhjamaades tuua välja saagikao põhjustajana klimaatilisi tingimusi nagu ebastabiilsed talveilmad,
kevadised hilisöökülmad, suvised põuad jne. Seetõttu on oluline uurida marjakultuuride kvaliteedi ja saagikuse parandamiseks marjaliike ja -sorte. Samuti on oluline erinevate kasvatustehnoloogiate uurimine ja rakendamine marjakultuuride kvaliteedi ja saagikuse parandamisel. Eestis on mesimuraka Kaansoost pärinev kloon olnud, tuginedes varasematele läbiviidud katsetele, Soome sortidest saagikam. Seetõttu võib eeldada, et leides Eesti klooniga koos kasvatamiseks sobiva Soome sordi, on võimalik suurendada taimede saagikust.
Käesoleva uurimistöö eesmärkideks oli välja selgitada:
kes on mesimuraka peamised tolmeldajad ja kas Eesti istandikes leidub neid piisavalt;
mõne Rubus perekonna liigi sordiomaduste ja kasvatustehnoloogia mõju saagikusele;
Eesti mesimurakaklooniga kooskasvatamiseks sobiv Soome sort;
mesimuraka sordiomaduste mõju viljade biokeemilisele koostisele ja värvusele;
multši ja saagi koristusaja mõju vaarika ja pampli viljade biokeemilisele koostisele.
Tulemused ja järeldused
Katsetes mesimurakaga selgus, et õite peamisteks tolmeldajateks on meemesilased, kes moodustavad 75% kogu tolmeldavate putukate hulgast. Oma korjelende teostavad meemesilased piki taimeridu ning noores istandikus ei ületa üks korjelend üle 1 m pikkust. Seega on vajalik istutada erineva sordi taimed ühte ritta nii, et sortide vaheldumine toimuks vähemalt ühel meetril. Kimalaste ja sirelaste osatähtsus tolmeldajatena oli väiksem, kusjuures kimalaste arvukus oli suurem õitsemise alguses ja lõpus. Kimalased on nõudlikumad tolmeldajad eelistades taimi, mille õitest
saab nektarit lihtsamini kätte. Osaviljade arv sõltub oluliselt tolmeldamise edukusest, mis antud töös jäi vahemikku 10-37. Osaviljade arvu põhjal võib järeldada, et katses olid paremini tolmeldatud mesimuraka hübriidsortide õied. Uurimistöö tulemustele tuginedes võib välja tuua, et Lõuna-Eesti
tingimustes on mesimurakale piisavalt tolmeldajaid, kuid sealjuures on oluliseks tolmeldamise edukuse teguriks ilmastik. Pamplisort ‘Agawam’ on kõrge saagikusega ja hea talvekindlusega ning sobib seetõttu kasvatamiseks Eesti tootmisistandustes. Nimetatud sort on uuesti Eesti puuvilja- ja marjakultuuride soovitussortimendi nimekirjas. Arvestades asjaolu, et antud uurimustöö käigus taimi mineraalväetistega
ei väetatud, oli saagikus taime kohta (2,7 kg/põõsa kohta) kõrge, seetõttu on vaatlusalune pamplisort eriti sobilik kasvatamiseks mahetootmise tingimustes. Kasvatustehnoloogia ei mõjuta vaarika ja
pampli saagikuse näitajaid, kuid katsetulemustest võis täheldada, et multši
kasutamisel on märgata tendentsi saada raskemaid viljasid. Oluline mõju oli
aga aastakäigul vaarika ja pampli viljade massile. Mesimuraka saaginäitajate kohta võib öelda, et liikidevahelistel hübriidsortidel olid oluliselt raskemad
viljad kui mesimuraka sortidel. Mesimuraka hübriidsortidest olid kõrge saagikusega kombinatsioonid, kus kasvatati koos sama päritolumaa sorte.
Katsetulemustest selgus, et mesimuraka Eesti kloonile sobivad saagikuse seisukohalt tolmuandjateks kõik katses olnud Soome sordid: ‘Pima’,‘Susanna’ või ‘Mespi’. Biokeemilise koostise osas saadi paremad tulemused Eesti klooni ja sordi ‘Susanna’ segaviljadest, mis sisaldasid rohkem mahla
kuivainet ning kuivaine ja happe suhe oli suurem. Samuti oli nimetatud sortide segaviljade mahl kõige intensiivsema värvusega.
Mitmete parameetrite osas oli mesimurakasortide kombinatsioonide saagi
biokeemiline koostis erinev. Hübriidsortide viljade biokeemilises koostises
esinesid olulised erinevused tiitritavate hapete ja askorbiinhappe sisalduses.
Käesolevas töös käsitletud mesimuraka
kasvatustehnoloogia, kus taimed istutati vaheldumisi vaarikaridadega, andis küll varasematest katsetest oluliselt paremaid tulemusi, kuid ainult katse esimesel kolmel aastal. Taimede nakatumise tõttu ebajahukastesse on oluline jätkata uuringuid mesimurakasortidega, et leida haiguskindlamaid sorte. Käesoleva töö tulemustest lähtudes võib järeldada, et mesimurakas ei sobi tootmisistandusse Eestis. Erinevate kasvatustehnoloogiate rakendamisega on võimalik mõjutada
vaarikaviljade biokeemilist koostist, eeskätt mahla kuivaine- ja askorbiinhappesisaldust, multšide kasutamine suurendas mõlema nimetatud näitaja sisaldust. Kasvatustehnoloogia mõjust pampli viljade biokeemilisele koostisele võis täheldada tendentsi, et multšita kasvanud saagis sisaldub rohkem kuivainet ja mahla kuivainet. Kuivaine sisaldust mõjutas oluliselt nii pampli kui vaarika korjeaeg. Pampli puhul mõjutas korjeaeg ka askorbiinhappe sisaldust, kusjuures oluliselt vitamiinirikkamad olid viljad saagiperioodi lõpus. Pampli viljade hapete sisaldust mõjutas aga oluliselt aastakäik. Käesoleva uurimistöö tulemustest selgus, et marjade biokeemilist koostist ja ka maitset saab mõjutada kasvatustehnoloogiliste võtetega. Seega vajab edasist uurimist, missugune kasvatustehnoloogia võimaldab meil toota tarbija jaoks tervislikumat ja maitsvamat ning tootja jaoks konkurentsivõimelisemat marja.
Kirjeldus
Märksõnad
murakas, marjakasvatus, agrotehnika, saagikus, vili (bot.), kvaliteet, dissertatsioonid