On-farm mortality and related risk factors in Estonian dairy and beef herds
Laen...
Kuupäev
2020
Kättesaadav alates
Autorid
Reimus, Kaari
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Maaülikool
Abstrakt
On-farm mortality (unassisted death and euthanasia) of dairy cattle has increased over the last decades in several countries referring to impaired cattle welfare and affecting the economic sustainability of the sector. The aim of this thesis was to investigate the on-farm mortality rates in Estonian dairy and beef cattle and identify reasons and risk factors for mortality.
Studies I and II used census cattle data of Estonian Agricultural Registers and Information Board of years 2013 and 2014. The average on-farm mortality rate was 6.95 (95% CI 6.87; 7.04) and 2.14 (95% CI 2.05; 2.23) per 100 animal-years in dairy and beef cattle, respectively. Young calves had the highest mortality rates, male cattle were more prone to death and mortality was higher in larger herds. Estonian Holstein breed cattle had higher mortality hazard compared to other dairy breeds. Calves most often die due to digestive disorders and respiratory disease. The most frequently reported reasons for on-farm mortality of adult cattle were digestive and metabolic diseases and feet disorders, also trauma and accidents were frequent causes of death in adult beef cattle. Winter months accompany the highest risk for calf mortality whereas summer is the high-risk period for cow mortality. Calving season is the risk-period for beef cattle mortality.
In study III, the lactation-level records of all cows from herds with ≥ 20 cow-years enrolled in Estonian Livestock Performance Recording Ltd between years 2013 to 2015 were used. The results indicated that risk factors for mortality were mainly related to problems with calving and poor health status around parturition.
In study IV, a questionnaire data of 212 dairy herds was used to analyse herd-level risk factors for on-farm mortality of calves (21-90 days of age) and cows (cattle over 24 months). Calving occurring in multiple places or systems (individual pens, group pens, tied or in pasture) as well as housing calves over two weeks of age in combined systems (single and group pens) were management factors protective for calf mortality. Not using wage labour, grazing and housing cows in free stalls and frequent hoof trimming were protective for cow on-farm mortality.
We emphasise the importance of good housing and management conditions to lower the mortality rates, especially in young calves and cows during early lactation period.
Piimaveiste suremus (abistamata surm ja eutanaasia) on viimastel kümnenditel suurenenud mitmetes riikides. See viitab veiste järjest halvenevale heaolule, samuti mõjutab negatiivselt sektori majanduslikku jätkusuutlikkust. Väitekirja eesmärk oli analüüsida Eestis peetavate piima- ja lihaveiste suremuskordajaid ning tuvastada suremuse põhjused ja riskitegurid. Uuringutes I ja II kasutati Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 2013. ja 2014. aastal Eestis peetud veiste andmeid. Üldine suremuskordaja oli piimaveistel 6,95 (95% UV 6,87; 7,04) ja lihaveistel 2,14 (95% UV 2,05; 2,23) surma 100 loomaasta kohta. Suremusrisk oli kõrgeim noorte vasikate hulgas, samuti isasloomadel, suuremates karjades peetavatel veistel ning holsteini tõugu piimaveistel. Vasikate sagedamateks surma põhjusteks olid seedesüsteemi häired ning hingamisteede haigus. Täiskasvanud veistel olid sagedamad surma põhjused seede- ja ainevahetushaigused ning jäsemehaigused, lihaveistel ka traumad ning õnnetusjuhtumid. Talvekuudel suurenes piimaveise vasikate suremusrisk ning suvekuud olid riskiperioodiks piimalehmadel. Lihaveiste suremusrisk oli kõrgeim poegimiste perioodil. III uuringus kasutati kõigi aastatel 2013-2015 enam kui 20 lehmaga jõudluskontrolli teostavate karjade lehmade laktatsioonipõhiseid andmeid. Analüüsi kohaselt olid suremuse riskitegurid peamiselt seotud poegimisprobleemide ja halva tervisega poegimisaja ümber. Uuringus IV kasutati suremuse karjataseme riskitegurite analüüsiks 212 piimakarja küsimustikuandmeid. Riskitegurite analüüs teostati eraldi vasikatele (vanus 21-90 päeva) ja lehmadele. Karjades, kus lehmad poegisid erinevates kohtades või süsteemides (grupi-, individuaalsulus, lõas või karjamaal) ning kui võõrutamata vasikate (>2 nädala vanused) pidamine toimus kombineeritud meetodil (teatud aeg üksiksulus ja teatud perioodi grupisulus) võrreldes ainult üksiksulus pidamisega, oli vasikate suremusrisk madalam. Palgatööjõu mittekasutamine, lehmade karjatamine ning nende vabapidamislaudas pidamine, samuti lehmade sage sõravärkimine olid suremuse osas kaitsva mõjuga tegurid. Rõhutame heade pidamistingimuste ning –praktikate olulisust suremuse vähendamisel, eeskätt tuleb head tingimused tagada noortele vasikatele ja varases laktatsiooniperioodis olevatele lehmadele.
Piimaveiste suremus (abistamata surm ja eutanaasia) on viimastel kümnenditel suurenenud mitmetes riikides. See viitab veiste järjest halvenevale heaolule, samuti mõjutab negatiivselt sektori majanduslikku jätkusuutlikkust. Väitekirja eesmärk oli analüüsida Eestis peetavate piima- ja lihaveiste suremuskordajaid ning tuvastada suremuse põhjused ja riskitegurid. Uuringutes I ja II kasutati Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 2013. ja 2014. aastal Eestis peetud veiste andmeid. Üldine suremuskordaja oli piimaveistel 6,95 (95% UV 6,87; 7,04) ja lihaveistel 2,14 (95% UV 2,05; 2,23) surma 100 loomaasta kohta. Suremusrisk oli kõrgeim noorte vasikate hulgas, samuti isasloomadel, suuremates karjades peetavatel veistel ning holsteini tõugu piimaveistel. Vasikate sagedamateks surma põhjusteks olid seedesüsteemi häired ning hingamisteede haigus. Täiskasvanud veistel olid sagedamad surma põhjused seede- ja ainevahetushaigused ning jäsemehaigused, lihaveistel ka traumad ning õnnetusjuhtumid. Talvekuudel suurenes piimaveise vasikate suremusrisk ning suvekuud olid riskiperioodiks piimalehmadel. Lihaveiste suremusrisk oli kõrgeim poegimiste perioodil. III uuringus kasutati kõigi aastatel 2013-2015 enam kui 20 lehmaga jõudluskontrolli teostavate karjade lehmade laktatsioonipõhiseid andmeid. Analüüsi kohaselt olid suremuse riskitegurid peamiselt seotud poegimisprobleemide ja halva tervisega poegimisaja ümber. Uuringus IV kasutati suremuse karjataseme riskitegurite analüüsiks 212 piimakarja küsimustikuandmeid. Riskitegurite analüüs teostati eraldi vasikatele (vanus 21-90 päeva) ja lehmadele. Karjades, kus lehmad poegisid erinevates kohtades või süsteemides (grupi-, individuaalsulus, lõas või karjamaal) ning kui võõrutamata vasikate (>2 nädala vanused) pidamine toimus kombineeritud meetodil (teatud aeg üksiksulus ja teatud perioodi grupisulus) võrreldes ainult üksiksulus pidamisega, oli vasikate suremusrisk madalam. Palgatööjõu mittekasutamine, lehmade karjatamine ning nende vabapidamislaudas pidamine, samuti lehmade sage sõravärkimine olid suremuse osas kaitsva mõjuga tegurid. Rõhutame heade pidamistingimuste ning –praktikate olulisust suremuse vähendamisel, eeskätt tuleb head tingimused tagada noortele vasikatele ja varases laktatsiooniperioodis olevatele lehmadele.
Kirjeldus
A Thesis
applying for the degree of Doctor of Philosophy in Veterinary
Science
Märksõnad
dissertations, dissertatsioonid, veis, piimakari, lihaveised, suremus, riskitegurid, veiste haigused, Eesti, Estonia, cattle diseases, bovine, beef cattle, dairy cattle, mortality, risk factors