Andmebaasi logo
 

Põllumajanduslike otsetoetuste raames minimaalsete hooldustööde nõuete rakendamine aastatel 2013–2016 : uuringu aruanne

Laen...
Pisipilt

Kuupäev

2016

Kättesaadav alates

Autorid

Viira, Ants-Hannes
Ariva, Jelena
Kall, Katri
Oper, Liis

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Abstrakt

Euroopa Liiduga (EL) liitumise järgselt on kasutatava põllumajandusmaa pindala Eestis suurenenud. Perioodil 2004-2015 suurenes see 201186 hektari (25,4%) võrra 993595 hektarini (joonis 1). Seejuures suurenes põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava maapindala 103099 hektarivõrra (5,7 korda) 125053 hektarini. Seega, 51,2% kasutatava põllumajandusmaa pindala suurenemisest aastatel 2004-2015 tuleneb põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-ssäilitatava põllumajandusmaa pindala laienemisest. (Statistikaamet, 2016) Seejuures on põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava põllumajandusmaa pindalapüsinud 2006. aastast alates suhteliselt stabiilsena vahemikus 91391 kuni 143786 hektarit. Kui vaadelda toetusõigusliku püsirohumaa, mida ei kasutata põllumajandustootmises, osakaalu kasutatavast põllumajandusmaast EL liikmesriikides 2013. aastal (joonis 2), siis ilmneb, et kõrgeim (11,3%) oli see Eestis. Lätis oli vastav näitaja 4,4% ja Leedus 2,1%. EL 28 liikmesriigi kokkuvõttes oli see näitaja 0,8%. Tegemist on pigem alates 2004. aastast EL-ga liitunud liikmesriikides levinud fenomeniga. Kümne liikmesriigi hulgas, kus toetusõigusliku püsirohumaa, mida ei kasutata põllumajandustootmises, osakaal on suurim, on seitse nn postkommunistlikud riigid. Postkommunistlikele riikidele, sh Eestile on iseloomulik kasutatava põllumajandusmaa pindala vähenemine siirdeperioodi alguses 1990-ndatel aastatel (Viira, 2014). Pärast EL-ga liitumist on neis riikides põllumajandusmaa pindala suurenenud, kuna see on olnud ÜPT taotlemisel abikõlbulik. Samas ei kasutata osa taas kasutusele võetud põllumajanduslikust maast põllumajandustoodangu saamiseks. Nagu eespool mainitud, võib peamiseks soodustavaks teguriks põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava maa pindala suurenemisel pidada ÜPT-d. Ühtse pindalatoetuse saamiseks peavad toetuse taotlejad hoidma põllumajandusmaad HPKT-s. Kuigi põllumajandustootmises mittekasutatava maa säilitamine HPKT-sja selle eest ÜPT maksmine on EL ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega kooskõlas, on see andnud ainest aruteludeks selle üle, milline on sellise poliitikamõju põllumajandustootjatele. Peamine arutluskäik lähtub sellest, et kulud, mis kaasnevad põllumajandusmaal minimaalsete hooldusnõuete täitmisega niitmise või hekseldamise teel ilma seda maad põllumajandustootmises kasutamata on võrreldes ÜPT ühikumääraga suhteliselt madalad, mistõttu põllumajandustootmises mittekasutatava maa säilitamine HPKT-s on suhteliselt tulus, suurendab nõudlust põllumajandusmaa järele, ning seeläbi tõstab põllumajandusmaa hinda ja halvendab põllumajandusmaa turul põllumajandustootjate olukorda. Kui tegemist on põllumajandusmaaga, mida ei kasutata põllumajandustootmiseks, siis minimaalseteks hooldustöödeks oli 2014. aastani selle maa niitmine ja niite koristamine või hekseldamine, kusjuures heksli võis maha jätta. Eestis muutus põllumajandusmaa minimaalsete hooldusnõuete süsteem 2015. aastal, mõningad täiendavad muudatused viidi ellu ka 2016. aastal. Peamine muudatus seisnes minimaalsete hooldusnõuete muutumises toetusõiguslikkuse nõueteks, ning hekseldamise ja heksli maha jätmise kui hooldusviisi kasutamise piiramises. Sellest tulenevalt on käesoleva uuringu eesmärk välja selgitada, kas ja kuidas aastatel 2015 ja 2016 otsetoetuste raames rakendatud minimaalsete hooldustööde nõuete täitmine mõjutas, nii keskkondlikke kui ka struktuurilisi aspekte arvesse võttes, erinevate tootmistüüpide ja suurusklassidega põllumajanduslikke majapidamisi. Uuring tugineb kahele peamisele andmeallikale: 1) PRIA registrid ja andmebaasid; 2) toetuse taotlejate seas läbi viidud ankeetküsitlusega kogutud andmed. Uuringu aruande esimeses peatükis antakse ülevaade põllumajandusmaa minimaalsete hooldusnõuete süsteemimuudatuste sisust. Teises peatükis käsitletakse muudatuste majanduslikku ja keskkonnamõju lähtuvalt teoreetilistest aspektidest ning eelnevalt avaldatud erialakirjandusest. Kolmas peatükk annab ülevaate kasutatud andmetest ja metoodikast. Neljandas peatükis esitatakse PRIA andmete analüüsi ning toetuse taotlejate seas läbi viidud ankeetküsitluse tulemused.

Kirjeldus

Täistekst

Märksõnad

põllumajandusmaa, põllumajandus, toetused, küsitlusuuringud, uuringute aruanded, nõuded, Eesti

Viide

Kollektsioonid