Koostöös on jõud : 100 aastat sigade ühistulist aretust
Laen...
Kuupäev
2023
Kättesaadav alates
Autorid
Tänavots, Alo (koostaja)
Põldvere, Aarne (koostaja)
Traks, Kristina (koostaja)
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Tõusigade Aretusühistu
Abstrakt
Tahet, huvi ja usku! Selles, miks eestlasi maarahvaks hüütakse, pole midagi juhuslikku: vähemalt
5000 aastat on Eestis järjepidevalt põldu haritud ja koduloomi peetud.
Sigu on siinmail kasvatatud vähemalt 4000 aastat. Viimased 100 aastat
aga on seda Tööd (kasutan siin suurt algustähte sügava lugupidamise märgiks)
tehtud täiesti uutmoodi – organiseeritult ja tipptasemel.
Viivi Luik on sõnastanud, et mõtestatud ja hingestatud töö hingestab ja
mõtestab omakorda maailma. Töö üks suur saladus ongi see, et pühendumisega
tehtud töö peaeesmärk on töö ise, täpsemalt kõik see, mida töö abil
luuakse. Tulu ja karjäär võivad olla ning enamasti ongi boonuseks, kuid kõige
suurem tasu on siiski töörõõm, mis tekib sellest, et inimene on end proovile
pannud, ei ole raskel hetkel alla andnud, vaid on vastu pidanud ja hakkama
saanud.
See raamat, mis maalib meile pildi Eesti seakasvatusest viimase 100 aasta
jooksul, sellistest erakordsetest inimestest räägibki. Inimestest, kelle puhul on
eesmärgile pühendumus seotud kirega. Kellele on töö tõepoolest eneseteostus
ja eneseväljendus. Ja pole mingit vahet, kas need inimesed lõid sajand tagasi
Eesti Seakasvatajate Seltsi, või on vapralt Eesti seakasvatuse taset hoidnud
tänapäeval, mil seakatkule järgnesid koroona-aastad ja seejärel naabruses alanud
sõda. Need inimesed mitte ainult ei mõtesta maailma, vaid muudavad
seda ka kõvasti paremaks paigaks.
Elades individualismi sündroomi ajastul, ei saa ma Eesti seakasvatuse 100.
aastapäeval ütlemata jätta: peame tänama sajandi eest elanud tarku inimesi,
kes said üle oma egost ja asusid seakasvatust ühiselt arendama. Eesti seakasvatus
on selge näide, et kümme inimest, kes ühiselt tegutsevad, on palju suurem jõud kui sada inimest, kes igaüks omaette toimetavad. See, et Eesti peekon
Inglismaale jõudis, selle taga ei olnud kaugeltki ainult ühine turundus- ja
müügitegevus. See algas palju kaugemalt – ühisest pingutusest aretuses.
Viimase 100 aasta jooksul on Eesti seakasvatust kõvasti räsinud erinevad
sündmused ja poliitilised tuuled. Viimasel ajal on koguni kuulda olnud arutlusi,
kas peaks seakasvatusega otsad kokku tõmbama. Valitsus maksaks sektorist
väljumise eest toetust ja Eesti seakasvatusel olekski kriips peal. Nagu me
teame, odavat Euroopa (kui mitte mõne muu piirkonna) sealiha saab Eestisse
tuua küll. Siin on siiski agasid kõvasti rohkem kui üks.
Esiteks, me teame, et Eesti sealiha on puhas liha. Eesti sealiha on kvaliteetne.
Me teame, kus need sead on kasvanud ja kes neid on kasvatanud.
Teiseks, hävitaksime terve sajandi pikkuse aretustöö vilja. See on nii paljude
inimeste pühendunud ja mõtestatud töö. See on Eesti traditsioon! Ka tänapäeval
on eesti seal tugev ekspordipotentsiaal!
Kolmandaks, kui räägime jätkusuutlikust majandamisest, siis kas tõesti
on mõttekas Eesti teravili eksportida Hispaaniasse ja seal kasvatatud sealiha
vedada Eestisse tagasi? Lugegem kokku need kütusekilomeetrid, mis läbi põletatakse
– kas me sellist rohepööret tahtsimegi? Ärgem unustagem, et toidukasvatamise
käigus tekib oskus elada loodusega harmoonias ja kokkuvõttes
väheneb ka süsiniku jalajälg.
Neljandaks, me ei saa üle ega ümber toidujulgeolekust, mis, nagu elu näitab,
ei ole täna mitte grammigi vähem aktuaalne kui sajand tagasi. Oma rahvale
peab toit olema tagatud ka siis, kui tarneahelad kriisides ei toimi. Seda
oleme juba kogenud. Carl Robert Jakobsoni sõnad on nüüdisajal tähenduslikumad
kui kunagi varem: „See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla,
kellel liha ja leib omaenese päralt on.“
Loodan kogu südamest, et suudame ühisel nõul ja jõul ühendada väed, et
meie toidutootmine pööraks suuna üles. Meil on ühistarkust, mis tuleb toidutootmise
vankri ette seada, sellega loome häid võimalusi teadusele, kultuurile,
meile kõigile. Konkurentidest peavad saama koostööpartnerid, sest ainult nii
saavutame kestliku toidutootmise eesmärgid. Valdkonnad, kuhu investeerida,
on teadus, innovatsioon ning noored põllumehed ja loomakasvatajad.
See, kuhu oleme Eestis oma sealiha kvaliteediga välja jõudnud, on hindamatu
väärtusega. Jah, meie tähtsaim missioon on katta eestlaste toidulaud
kodumaise toorainega ja hoida elus esivanemate pärandit, et laudast jõuaks
taldrikule täisväärtuslik, tervislik ja puhas toit. Meie toidulaua säilitamine ei ole ainult Eesti riigi kohustus, see on ka meie privileeg ja auasi. Nagu ütles
seakasvatuse 100. aastapäeva konverentsil Tartu Ülikooli raamatukogu
direktor
Krista Aru: „Ühistegevus ei ole mitte ainult ühine äritegevus, vaid seda on
alati kandnud ka aateline ja kultuuriline pool. Nii kui ühistegevus muutus natuke
tugevamaks, hakkas see võtma vastutust kultuuri säilimise ja Eesti rahva
eneseuhkuse eest. See on ehk ühistegevuse kõige suurem panus. Me peaksime
ka täna just sellele ühistegevuse küljele rohkem mõtlema.“
Kunstnik Anu Raud on öelnud, et inimese kõige suurem väärtus on head
mõtted. Tahet, huvi ja usku! Meil tuleb leida lahendusi, mitte vabandusi. Vastandumine
tuleb pöörata koostööks ja läbirääkimised tuleb viia uuele tasemele.
Avatus, läbipaistvus, usaldusväärsus peavad saama meie eesmärgiks.
Sellesse raamatusse mahtus vaid väga väikene osa Eesti seakasvatuse inimeste
lugudest. Sügav kummardus kõigile, kes aastakümnete jooksul on hinge
ja südamega meie toidulaua eest hoolt kandnud!
Anu Hellenurme, Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse esimees
Anu Hellenurme, Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse esimees
Kirjeldus
Märksõnad
Eesti Tõusigade Aretusühistu, seakasvatus, tõuaretus, põllumajandus, ajalugu