Ökoloogia : õpik kõrgkoolile
Laen...
Failid
Kuupäev
2025
Kättesaadav alates
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetool; Tartu Ülikooli taimeökoloogia õppetool
Abstrakt
Mis on ökoloogia? Ökoloogiat (ecology) saab defineerida mitmel viisil. Kõige levinuma määratluse kohaselt on see teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest. Kitsamas tähenduses on ökoloogia aga keskkonnabioloogia ning sageli samastatakse seda keskkonnakaitse ja sellega seotud probleemidega. Käesolevas õpikus käsitletakse ökoloogiat selle kõige tavapärasemas teaduslikus tähenduses – teadusena organismide ja neid ümbritseva keskkonna omavahelistest suhetest. See määratlus pärineb saksa loodusteadlase Ernst Haeckeli (1834– 1919; joonis 1a) sulest, kes aastal 1866 termini ökoloogia esmakordselt kasutusele võttis. Tema ökoloogia määratlus oli järgnev: „Ökoloogia on teadus organismide ja neid ümbritseva elusa ja eluta keskkonna omavahelistest suhetest.“ Hiljem on seda ainevaldkonda ka muul viisil defineeritud, näiteks soovitas nimekas 20. sajandi ameerika ökoloog Eugene Odum (1913–2002) mõista ökoloogiat kui teadust eluslooduse struktuurist ja süsteemist. Teine ameerika ökoloog Charles Krebs (snd 1936) on ökoloogiat määratlenud valdkonnana, mis uurib organismide levikut ja arvukust ning neid mõjutavaid tegureid. Ökoloogia definitsioonides on püütud selle teadusvaldkonna olemust sõnastada näiteks ka energiavoogude, kontekstuaalsuse, loodusloolisuse põhjal, kuid valdav osa ökoloogia määratlustest keskendub ikkagi kahele vaatenurgale: elusloodusele ja seda ümbritsevatele omavahelistele seostele ning elusorganismide arvukusele ja levikule. Sõna ökoloogia on tuletatud kreekakeelsest sõnast οἶκος (oikos), mis tähistab maja või majapidamist. Seega – ökoloogia on teadus looduse majapidamisest. Ökoloogia uurimisobjektideks on klassikaliselt olnud peaasjalikult kolm eluslooduse organiseerituse tasandit – organism, populatsioon ja kooslus. Tänapäeval hõlmab ökoloogia nii eluslooduse molekulaarset tasandit, mida uuritakse molekulaarses ökoloogias, kui ka makroökoloogide vaadeldavat globaalse biosfääri tasandit. Sarnane uurimisobjektiline laienemine on toimunud ka aja- ja ruumiskaalas. Traditsiooniliselt on ökoloogiliste protsesside toimumist uuritud mõnest nädalast kuni mõnekümne aastani vältavates uuringutes – lühemaajalised protsessid kuuluvad juba füsioloogia ja molekulaarbioloogia valdkonda, pikemad omakorda biogeograafia ja evolutsioonibioloogia valdkonda. Ent kuna ökoloogia hõlmab praegusel ajal nii molekulaarseid kui ka globaalseid tasandeid, millele lisanduvad ajas väga kaugele tagasi ulatuvad paleoökoloogia ja funktsionaalsete tunnuste kujunemist uurivad fülogeneetilised analüüsid, on selle jagu avardunud ökoloogilistes uuringutes käsiteltav ajaskaala. Niisiis on põhiliselt lokaalsetele uuringutele keskendunud ökoloogiast saanud 21. sajandil globaalseid mustreid ja protsesse analüüsiv teadusharu. Ökoloogia jaguneb valdkondadeks sõltuvalt sellest, milline on vaadeldava süsteemi põhiühik ehk eluslooduse organiseerituse uuritav tasand. Kui põhiühikuks on isend, on tegemist autökoloogiaga. Populatsiooni tasemel uuringutega tegeleb populatsiooniökoloogia ehk demökoloogia. Koosluse tasemel toimuvaid protsesse uurib koosluseökoloogia ehk sünökoloogia. Kui vaadeldakse korraga kogu ökosüsteemi toimimist, nimetatakse ainet süsteemiökoloogiaks või lihtsalt ökosüsteemide ökoloogiaks. Kitsamalt organismide kohastumusi uurivat ja seletada püüdvat ökoloogia valdkonda nimetatakse evolutsiooniliseks ökoloogiaks. Uurimisobjektiks võib ökoloogias olla mis tahes elusolend või elusolendite kogum, kuna interaktsioonid ümbritsevaga on omased kõikidele elusolenditele, seejuures nii elusatele kui ka surnud organismidele. Vanemas kirjanduses nimetatakse interaktsioone ka koaktsioonideks ehk vastastiksuheteks ning neid kirjeldatakse tavaliselt nelja olulise mõõtme abil: 1) liigisisesed ja liikidevahelised, 2) otsesed ja kaudsed, 3) obligatoorsed ja fakultatiivsed interaktsioonid ning 4) suhted elusa ja eluta loodusega. Interaktsioone uuriti ja peeti tähtsaks juba kaugelt enne ökoloogia kui teadusharu väljakujunemist, ent esmakordselt lõi neile ühtse raamistiku 1949. aastal šveitsi-ameerika sünergist Edward Haskell (1906–1990), kes püüdis kõiki maailma teadmisi üheks teadusvaldkonnaks kokku liita. Algselt sotsiaalteaduste jaoks välja pakutud koaktsioonide klassifikatsiooni võtsid 1970. aastatel üle bioloogid ja nimetasid ümber interaktsioonideks.
Kirjeldus
Õpiku väljaandmist on toetatud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmist „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute loomise toetamise põhimõtted 2018–2027“
Märksõnad
ökoloogia, kõrgkooliõpikud
Viide
Zobel, K., Semtšenko, M., & Laanisto, L. (2025). Ökoloogia: õpik kõrgkoolile. Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetool & Tartu Ülikooli taimeökoloogia õppetool. http://hdl.handle.net/10492/10202