Andmebaasi logo
 

Epidemiological Investigation of Pine Foliage Diseases by the Use of the Needle Trace Method

Laen...
Pisipilt

Kuupäev

2011

Kättesaadav alates

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Eesti Maaülikool

Abstrakt

Okkajäljemeetodi kasutamisest männi okkahaiguste epidemioloogilises uurimistöös Dendrokronoloogia meetodeid edasiarendav okkajälje meetod (NTM) avastati ja arendati välja Soome metsateadlaste-patoloogide poolt 1980.-ndate lõpus. NTM unikaalsus seisneb võimaluses konstrueerida retrospektiivseid pikaajalisi igihaljaste puude okastikku iseloomustavaid andmeridu, mis võivad ulatuda kaugele minevikku. NTM tekkega sai võimalikuks uurida okaspuude, eelkõige männiliikide okaste pikaajalise dünaamika mustreid ning hinnata seda, milline on olnud näiteks okaste eluiga läbi aegade, millist okastiku hulka ja seisundit võib pidada normilähedaseks, jne. Dateerimist võimaldavad retrospektiivsed okastikudünaamika hinnangud on olulised metsade tervise ja kasvu põhjuslike seoste uurimise seisukohalt. Lisaks okaste n-ö normaalsele, vanusest tingitud varisemisele võivad erivanuselistes okkaklassides põhjustada normist varasemat kadu ka mitmed seenpatogeenid, putukkahjurid ja abiootilised tegurid. Seni oli puu kasvuga seostatud kogu rohelist okastikku, st et okkad nende vanusele vaatamata seonduvad otse ja positiivselt puu jooksva aasta kasvuga. Seni ei olnud piisavalt selgelt käsitletud seda, milline osa hariliku männi (Pinus sylvestris L.) mitmeaastasest okastikust toetab otseselt puu kasvu. Seega polnud ka selge, neist milliste okaste kadu vähendab enam puu kasvu. Kõrvutades NTM andmeridasid näiteks ilmastikutunnuste andmeridadega tekkis esmakordselt võimalus retrospektiivselt välja selgitada oluliste okkahaiguste epideemia-aastad, hinnata nende sagedust ja mõju puude kasvule ning nende abil prognoosida epideemiate esinemist lähiaastatel. Samuti võimaldab NTM määratleda uute saabuvate haiguste ründe eripärasid männile. Arvestades eeltoodut, püstitati käesolevas doktoritöös järgmised küsimused: 1) kas on võimalik, seostades omavahel hariliku männi okastiku- ja juurdekasvu tunnuseid, määratleda nn produktiivne okastik (PO); 2) milline on mändidel üksnes PO-st pärineva okkakao mõju puude kasvule; 3) kuidas toimus Eesti asustamine invasiivsete seenhaiguste poolt ning 4) kas saab PO mõiste abil hinnata uute invasiivsete haiguste ründe eripära mändidele; 5) kas on võimalik NTM abil retrospektiivselt välja selgitada männi 20. sajandil kõige ohtlikuma okkahaiguse, männi-pudetõve tekitaja (Lophodermium seditiosum) epideemiate aegrida, samuti tema mõningaid jätkuvalt puudulikult analüüsitud metsapatoloogilisi ja epideemilisi iseärasusi. Püstitatud eesmärkide täitmiseks analüüsiti töömahuka NTM juhendite kohaselt hariliku männi 123 isendit. Kokku saeti välja ca 2550 pakku-aastavõrset, millistest paljastati pikilõikes ning analüüsiti ca 25 000 aastarõngast, lugedes igalt neist kõik seal nähtavad okkajäljed. Viimaste järgi konstrueeriti perioodi 1887–2006 kohta retrospektiivsed okastiku andmeread, PO määramiseks jagati retrospektiivselt rekonstrueeritud okastik erinevatesse okka-vanusklassidesse. Uute okkahaiguste avastamiseks ja nende levikudünaamika selgitamiseks rajati üle Eesti seirepunktid eksoot- ja hariliku männi kasvukohtadesse, neist koguti regulaarselt haigusproove. Töö olulisimate tulemustena selgus, et noorematest männi okkaklassidest kaks, eelkõige eelmisel ja üle-eelmisel aastal tekkinud okkad „toidavad” männi jooksva aasta juurdekasvu enim. Jooksval aastal sündinud okkad mõjutavad vaid männi radiaalkasvu ja sedagi vaid kasvuaasta teisel poolel. Esmakordselt õnnestus hinnata üksnes produktiivsest okastikust pärineva okkakao mõju mändide kasvule. Selgus, et 50%-line okkakadu ei tähenda juurdekasvu samaväärset vähenemist. Antud töö käigus avastati mändidelt Eestis mitu uut invasiivset seenpatogeeni: Mycosphaerella pini, M. dearnessii ja Diplodia pinea, neist kaks üldse esmakordselt Balti- ja Põhjamaades. Kõik need on mitmetes maades ja mandritel tuntud kui ohtlike okkahaiguste tekitajad, kaks esimest on ka karantiinsed. Töös analüüsitakse Eesti koloniseerimise käiku uute patogeenide poolt. M. dearnessii Eestis on aga seni ainus nimetatud seene dokumenteeritud esinemise koht terves Põhja-Euroopas. M. pini uuringutel avastati, et see liik on Eestis võimeline sporuleerima ja levima tema jaoks ebatavalisel ajal – ka pehmetel talvedel ning et see surmab puudel eelkõige just PO. Krooniline PO kadu, aasta-aastalt, nõrgestab puud peagi elujõuetuseni. Mitmete uute seenpatogeenide saabumine Eestisse 21. sajandil on oluliselt muutnud varasemaid suhteid ja seoseid männiokaste patoloogias. Uued patogeenid demonstreerivad teistsugust ofensiiv-strateegiat võrreldes senise, epideemilise männi-pudetõvega. Viimase epideemiate vaheaastad võimaldavad mändidel taasluua okastiku ja panustada selle abil juurdekasvu ja varuainete ladestumist. Selles seisnebki võrreldavate (uute ja vana) haiguste ofensiiv-strateegiate erinevus. Dokumenteeritud männi-pudetõve epideemiate ja ilmastikuandmete kõrvutamisel leiti esmalt epideemiaid vallandanud ilmastikutingimuste kriteeriumid. Seejärel, NTM meetodil analüüsitud retrospektiivsete okkakadude ja möödaniku ilmastikuandmete baasil saadud kriteeriumide alusel rekonstrueeriti männi-pudetõve epideemia-aastad enam kui terve möödunud sajandi kohta. Uuringutel selgus ka mändide kõrgeim vastuvõtlik iga männi-pudetõve suhtes, see on kuni 24 aastat. Tulemused täpsustavad seniseid teadmisi männi-pudetõve epideemia initsieerimisest ja on aluseks kõnealuse, jätkuvalt ohtliku okkahaiguse prognoosimudeli väljatöötamisele.

Kirjeldus

Märksõnad

mänd, okas, metsa juurdekasv, metsapatoloogia, seenhaigused, epidemioloogilised uuringud, metsakaitse, dissertatsioonid

Viide

Kollektsioonid