Kohaliku toidu tootmine, töötlemine ja turustamine : lühike juhend kohaliku toidu väiketöötlemisega alustajale
Laen...
Kuupäev
2007
Kättesaadav alates
Autorid
Vetemaa, Airi
Mikk, Merit
Liivaauk, Pille
Lahesoo, Katri
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus
Abstrakt
Väljendil „kohalikul toit“ on erinevaid määratlusi. Kõige sagedamini mõeldakse selle all teatud
geograafi lises piirkonnas, tarbimiskohast umbes 50-100 km raadiuses toodetud toitu.
Arvestades Eesti väiksust, võib teatava mööndusega ka kogu Eestis toodetud toitu pidada
kohalikuks. Kohalikku toitu iseloomustab tavaliselt ka see, et ta ei ole anonüümne – tarbijale
antakse infot selle kohta, kes on tootja ja kus ta paikneb. Kohaliku toidu oluliseks tunnuseks
on võimalikult lühike väärtusahel tootjast/töötlejast tarbijani. Toodangut et veeta kaugete vahemaade
taha kulutades tarbetult energiat.
Paljud tarbijad seostavad kohalikku toitu väikekäitlejate toodanguga, sest väikekäitlemisettevõtted
valmistavad enamasti kohalikel toidutraditsioonidel põhinevat eripärast toodangut,
mis aitab toiduturgu mitmekesistada. Samuti eeldavad tarbijad, et väikekäitlejate toodang on
tervislik, sest see on valmistatud kohalikust toorainest ning sisaldab vähem erinevaid säilitusja
lisaaineid või ei sisalda neid üldse.
Sageli on kohaliku toidu puhul tegu kohaliku mahetoodanguga, sest mahepõllumajanduse
üks peamisi ideid on toota võimalikult tarbija lähedal ja paljudes riikides on just mahepõllumajanduses
väiketöötlemine levinum.
Nende talunike arv, kes lisaks tootmisele hakkavad tegelema töötlemisega, suureneb paljudes
Euroopa riikides. Kui veel aastakümme tagasi arvati, et jätkusuutlikud on vaid suured põllumajandusettevõtted,
siis viimastel aastatel on järjest suurenenud nende inimeste osa, kes
arvavad, et ka väikeste mahtude puhul on võimalik piisavalt innovaatiliste ideede ja hea tahte
korral elujõuline olla. See eeldab aga tavaliselt oma toodangule lisandväärtuse andmist. Ühiskonna
seisukohalt tähendab see ka positiivset mõju kohalikule majandusele (nt uued töökohad,
turismipotentsiaali suurenemine, raha ringlus kohalikus ettevõtluses) ja keskkonnale.
Väikekäitlejate (sageli on nendeks tootjad ise, kes oma kasvatatud toodangut töötlevad) toodangu
müügiks sobivad hästi otseturustuskanalid, nt otsemüük talust (s.h talupoest), müük
taluturgudel ja nn tellimusmüük (nt postimüük, kastimüük). Toodangut müüakse ka turismiettevõtetele,
laste- ja tervishoiuasutustele ning otse või vahendajate kaudu kauplustele ja kaupluskettidele.
Kuigi Euroopa väikekäitlejad müüvad oma tooteid ka vahendajate kaudu või otse
suurtele poekettidele, on see enamasti siiski üsna keeruline, sest ei suudeta täita poekettide
nõudeid kogustele ja pidevatele kaubatarnetele. Seetõttu on väikekäitlejate puhul väga oluline
omavaheline koostöö ja kauba müük näiteks ühise piirkondliku kaubamärgi all. Üksiküritajatel
on raske ennast turul nähtavaks teha.
Tarbijate huvi kohaliku toidu vastu on suurenemas kogu Euroopas. Kohalikule toidule pööratakse
üha suuremat tähelepanu ka riiklikul tasandil ja luuakse toetusmeetmeid selle turuletuleku
toetamiseks. Ka Eestis on väiketöötlemisele ette nähtud toetusvõimalused Maaelu
Arengukava (MAK) 2007-2013 meetmetega. Töötlemisega alustajad saavad taotleda toetust
meetmetest 1.4.2 mikropõllumajandusettevõtte investeeringutoetus ja 3.1.1 põllumajandusliku
tegevuse mitmekesistamine mittepõllumajandusliku tegevuse suunas. Tegutsevad töötlemisettevõtted
saavad taotleda toetust meetmest 1.6 põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele
metsasaadustele lisandväärtuse andmine.
Kirjeldus
Märksõnad
maamajandus, mahepõllumajandus, väiketööstus, toiduainete töötlemine, põllumajandustoodang, turustus, väikeettevõtted, juhendid