Abiks mahepõllumajandussaaduste väikekäitlejale. 2. osa. Liha töötlemine
Laen...
Kuupäev
2011
Kättesaadav alates
Autorid
Soidla, Riina
Järv, Eha
Kerner, Kristi
Lepasalu, Lembit
Laikoja, Katrin
Põldvere, Aarne
Vetemaa, Airi
Sillamaa, Kaili
Alt, Aivar
Tõlgo, Riina
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Põllumajandusministeerium
Abstrakt
Toiduküllus kaubalettidel on jätnud meile mulje, et põllumajandustootmisega on kõik
korras ja muretsemiseks pole mingit põhjust. Paraku on selline mulje petlik, sest
maailma rahvastiku kiire kasvu tõttu on toidupuudus juba praegu tegelik ja tõsine
probleem, mis ei ole veel Euroopasse jõudnud.
Vaadates Eesti lihasektori olukorda, tuleb tõdeda, et kodumaine lihatoodang kattis
viimati siseturu vajaduse 1993. aastal. Näiteks 2009. aastal oli Eestis linnu-, veise- ja
sealihaga isevarustamine vastavalt 50, 90 ja 100%. Küülikuliha tootmise kohta ei
peeta isegi statistikat, sest selle osa turul on niivõrd marginaalne. Turunõudluse
rahuldamiseks tuleb lihatooteid importida ehk teisisõnu see töö ja töötasu, mida oleks
võimalik kohapeal teenida, liigub Eestist välja.
Põllumajandustootjal tuleb tahes või tahtmata olla efektiivne, et konkurentsis püsida.
Suurtootjal on madala omahinna ja suurte koguste tõttu lihtsam ka oma toodangut
turustada. Põllumajanduslikust suurtootmisest märgatavalt enam on võimalik
maaelanikkonda rakendada mahe- ja väiketootmises. Mahetootmine püsib põhiliselt
kolmel tugisambal, millest üks on riiklikud toetused, teine vajaliku inim- ja
maaressursi olemasolu ning kolmas elanikkonna nõudlus mahetoodete järele. Neist
viimast võib pidada ka kõige olulisemaks. Tarbijate hulk, kes peab mahetooteid
tervislikumaks, värskemaks ja päritolult määratletumaks, kasvab aasta-aastalt nii
Euroopas kui meil Eestis.
Mahe- ja väiketootmist pidurdab enamasti kohaliku maheturu piiratus. Eraldatusest
tulenevalt pole suudetud välja kujundada ka laiemat turunduse infrastruktuuri, mis
võimaldab tooteid suuremates linnades vajalikul määral müüa. Olulisemaks
probleemiks on mahetoodangu kesine nomenklatuur, mis piirdub sisuliselt esmaste
taimekasvatussaadustega. Vähesel määral võib turult leida ka maheliha ja -toorpiima.
Kohapealsete töötlemisvõimaluste loomist tulebki pidada kõige tähtsamaks
põllumajandusliku tootmise kasvu ja tasuvuse eeltingimuseks. Praegu katkeb
tooteahel enamasti mahetoorme kohalt.
Mõistlikuks lahenduseks oleks mahe- ja väiketootjate toorme kohapealne
väärindamine toodeteks. Efektiivsuse parandamise üheks võimaluseks on töödelda
erinevaid tootegruppe (piima-, liha- ja taimsed tooted) ühes töötlemiskeskuses. See
vajab aga eelnevalt tõsist analüüsi ja tulevikuperspektiividega arvestamist.
Infomaterjal on abiks mahe- ja väiketootjatele ning neile, kes soovivad arendada või
luua lihatöötlemisettevõtet. Siin on toodud palju seadustest tulenevaid nõudeid ja ka
teadusuuringuid, mis annavad lihanduse entusiastile põhiteadmised valdkonnas
orienteerumiseks. Süvenedes tekib kindlasti palju täiendavaid küsimusi, mille korral
on otstarbekas pöörduda juba vastavate erialade spetsialistide poole. Soovime edu ja
pealehakkamist neile, kes lihanduse valdkonna arengutes kaasa lüüa soovivad.
NB! Infomaterjal kajastab kehtivaid õigusakte seisuga 1.11.2011.
Koostajad
Kirjeldus
Infomaterjal on abiks mahe- ja väiketootjatele ning neile, kes soovivad arendada
või luua lihatöötlemisettevõtet.
Märksõnad
mahepõllumajandus, põllumajandussaadused, põllumajandusettevõtted, väiketootmine, lihatööstus, lihatootmine, lihatehnoloogia, Eesti, nõuanded