Andmebaasi logo
 

Kruvidosaatori sobivus ahtalehiste mustikataimede väetamiseks

Laen...
Pisipilt

Kuupäev

2025

Kättesaadav alates

12.09.2025

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Eesti Maaülikool

Abstrakt

Väetamise automatiseerimise vajadus maapiirkondades tuleneb tööjõupuudusest ja tavapäraste masinate sobimatusest turbasubstraatidel kasvatatavate põllukultuuride puhul. Käesolev töö on seotud väetamise täpsuse parandamisega ahtalehiste mustikataimede kasvatamisel ja tugineb varasematele uuringutele väetamise tehnoloogiate kohta. Töö eesmärk oli hinnata kruvipõhise doseerimissüsteemi sobivust graanulväetise täpseks jaotamiseks põllumajandusrobotites kasutamiseks. Uurimistöös kasutati Yara Mila Cropcare väetist, mille füüsikalised omadused määrati sõelanalüüsi ja mõõtmiste abil. Doseerimissüsteemi disainiti ja analüüsiti nii diskreetsete elementide meetodit (DEM) kasutades kui ka 3D-prinditud prototüübi abil läbi viidud katselise testimisega. Peamised tulemused näitavad, et ühe keermega kruvidosaator suudab doseerida väetist soovitud täpsusvahemikus (±5%) ligikaudu 90% juhtudest, kusjuures süsteem kaldub pigem ala- kui üleannustamise suunas. Kahekordse keermega kruvi testimisel täheldati suuremat hajuvust, mistõttu see osutus sobimatuks. Võrreldes varasemate sarnaste töödega pakub see lahendus head tasakaalu täpsuse, tootmisvõimaluste ja süsteemi integreeritavuse vahel. Tulevikus võiks täpsust parandada kaalupõhise tagasiside või graanulite eeljahvatamise abil. Tööl on potentsiaal rakenduda reaalsetes automatiseeritud väetamissüsteemides.
The automation of fertilization in rural areas is driven by labor shortages and the unsuitability of conventional machinery on peat-based soils where low-bush blueberries are cultivated. This study builds on previous research in fertilization technologies, focusing on improving dosing accuracy for blueberry plantations. The objective of this work was to evaluate the feasibility of a screw-based dosing system for precise application of granular fertilizer in agricultural robots. The study used Yara Mila Cropcare fertilizer, whose physical characteristics were analyzed via sieve analysis and geometric measurements. The dosing system was designed and validated using Discrete Element Method (DEM) simulations and experimental tests with a 3D-printed prototype. The results showed that a single-helix screw dispenser delivered doses within the ±5% target range in approximately 90% of cases, with a tendency toward underdosing rather than overdosing. A double-helix screw design produced less consistent results and was deemed unsuitable. Compared to earlier analogous solutions, this design balances accuracy, manufacturability, and integration potential. Future improvements could include feedback from weight sensors or pre-grinding larger fertilizer granules. The system presents a viable solution for real-world precision fertilization applications.

Kirjeldus

Magistritöö Tootmistehnika õppekaval

Märksõnad

magistritööd, põllumajandusrobotid, väetamine, täppispõllumajandus, diskreetsete elementide meetod (DEM)

Viide

Kollektsioonid