The Development and Biomass Production of Grey Alder Stand on Abandoned Agricultural Land in Relation to Nitrogen and Carbon Dynamics
Laen...
Kuupäev
2012
Kättesaadav alates
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Maaülikool
Abstrakt
During the last decades, forest coverage of Estonia has increased, mostly due to the natural afforestation of the abandoned agricultural areas. In Estonian conditions grey alder is one of the main pioneer tree species to occupy such areas. Due to the changes in the fossil fuels sector and the need to mitigate the potential anthropogenic factor in global climate changes, the need for the utilization of renewable energy sources has increased. In Estonia, due to high forest coverage, forest, including grey alder stands, can be considered as a potential green energy source. Today, the growing stock of and the area of grey alder stands in Estonia is approximately 30 million m3 and 180,000 ha, respectively. During the last years, several coproduction power plants which use wood as a fuel have been established. The demand for woody fuel will probably increase in the coming years and the pressure of more extensive management of grey alder stands will increase. Hence, in order to make sustainable and ecologically smart decisions for managing grey alder stands, new knowledge about the functioning of grey alder ecosystems is needed. In the current thesis, the results of a long-term study, carried out in a grey alder plantation growing on a former arable land, are presented. In the thesis, the growth dynamics of the stand, the stand’s impact on the soil and the carbon accumulation in the stand are discussed. Based on results, grey alder is a very fast growing and vigorous tree species for Estonian conditions. The mean annual increment of Estonian grey alder stands is 7.6 m3 ha-1; in Estonian forests, the respective value is 5.2 m3 ha-1. In the studied stand the mean annual increment was 15.7 m3 ha-1. At the age of 16 years, the current annual increment of stem mass peaked, reaching as high as 36 m3 ha-1 y-1. The result can be considered extremely high as it exceeds all the respective values from the scientific literature. Grey alder is a species with a rather short life-span – the common maximum age of grey alder stands is 40-50 years. As a result of the study, the bulk maturity, i.e. the age of the stand when the annual increment of timber has overcome its maximum, is around 15-20 years for grey alder stands. This posture is also supported by the researchers from other countries. Today, approximately 70% of all grey alder stands in Estonia are older than 20 years, i.e. their bulk maturity has been achieved and it would be rational to utilize them more extensively than so far. The growing stock of the stand at the age of 17 years was 265 m3 ha-1, which exceeds the growing predictions of the yield-tables of neighbouring countries. The issue of grey alder stemwood density is understudied so far in Estonia; the published data from other countries are highly variable. In the studied stand, the stemwood density was 396 kg m3. The appropriate density value, inherent in the local region, is needed for practical concerns; it allows us the accurate converting of mass units to volume units, or conversely. The knowledge of the soil’s improving effect of growing alders is widespread; the study affirmed this – the increase of the concentration of the most important nutrient, nitrogen, in the upper 0-10 cm soil layer was significant. During the growth period, it increased 0.6 t ha-1, reaching 2 t ha-1 in a 17-year-old stand.
The possible environmental risks, such as nitrogen leaching and the emission of very strong greenhouse gas N2O (laughing gas), linked to managing grey alder stands were also studied. According to the results, some leaching occurred (15 kg ha-1 y-1), however, it mostly accumulated in the deeper soil layers and the amount of nitrogen leached to the groundwater was insignificant. Furthermore, the N2O emissions were very small (0.5 kg ha-1 y-1) and it can not be considered as a possible environmental hazard. Grey alder stands growing on abandoned agricultural land act as a carbon sink. In the studied stand there was approximately 65 t ha-1 of carbon accumulated into the woody biomass (stems, branches, roots). Moreover, 6.5 t ha-1 of carbon was accumulated in the stand’s soil during the 17year long period of stand growth. In conclusion, grey alder as an indigenous tree species is highly productive and resistant, which makes it a suitable tree species for renewable energy for Estonian conditions. Furthermore, growing grey alder improves the soil qualities of the site and the stand acts as a carbon sink.
Viimastel aastakümnetel on Eesti metsasus suurenenud, seda eelkõige kasutusest välja jäänud põllumajandusmaade metsastumise arvelt. Meie tingimustes on üks sagedamini põllumaid asustav pioneerpuuliik hall lepp. Arengud fossiilkütuste vallas ning inimtegevuse potentsiaalne negatiivne mõju globaalsetele kliimamuutustele on tõstatanud vajaduse võtta senisest enam kasutusele taastuvaid energiaallikaid. Suur metsasus lubab Eestil pidada oluliseks taastuvallikaks puidulist biomassi ning hall-lepikute näol on meil olemas arvestatav ressurss, mida saaks kasutada energia tootmiseks. Täna on hall-lepikute tagavara Eestis umbes 30 miljonit m3, pindalaliselt on neid peaaegu 180 000 hektarit, s.o. ca 9% kogu Eesti metsade pindalast. Viimastel aastatel on puitkütustel töötavaid katlamaju Eestisse ehitatud mitmeid (Väo, Tartu, Pärnu). Nõudlus puitkütuse järgi on lähiajal ilmselt tõusmas ning see võib viia lepikute ulatuslikuma kasutamiseni. Et olemasolevat ressursi majandada keskkonnasõbralikult ning jätkusuutlikult on vaja senisest sügavamaid teadmisi hall-lepikutest, kui omanäolistest metsaökosüsteemidest, nende majandamisest ning sellega kaasneda võivatest keskkonnariskidest. Kõnealuses doktoritöös on kajastatud endisele põllumaale rajatud hall-lepikus läbi viidud pikaajalise uurimistöö tulemusi. Antakse ülevaade puistu kasvudünaamikast, selle mõjust kasvukoha mullale ning puistu süsiniku sidumise võimest. Uurimuse tulemused näitavad, hall lepp on Eesti tingimustes väga kiirekasvuline puuliik. Kui Eesti metsade keskmine aastane puidu juurdekasv on 5,2 m3 ha-1 ja hall-lepikute keskmine juurdekasv 7,6 m3 ha-1, siis uuritud puistus oli see 15,7 m3 ha-1 a-1 ning aastane juurdekasv 16-aasta vanuses ulatus ligi 36 m3 ha-1 a-1. See näitaja on ka väliskirjanduse andmetega võrreldes väga kõrge, ületades kõiki teisi seniavaldatud tulemusi. Hall lepp on lühipuuliik, ta elab tavaliselt 40-50 aasta vanuseks, harva võib leida vanemaid puid ja puistusid. Selgus et hall-lepikute mahuküpsus, st. puistu vanus, mil puidu juurdekasv hakkab aasta-aastalt langema, jääb vahemikku 15-20 aastat. Seda seisukohta kinnitavad ka meie lähiriikide teadlaste järeldused. Praegu on Eesti lepikutest ligi 70 % üle 20 aasta vanused, mis tähendab, et nad on saavutanud oma mahuküpsuse ning metsamajanduslikust seisukohast lähtudes oleks otstarbekas neid senisest intensiivsemalt majandada. Uuritud puistu tagavara 17-aasta vanuses oli 265 m3 ha-1, mis ületab lähiriikide halli lepa puistute kasvu ennustavates kasvukäigutabelites toodud vastavaid näitajaid. Halli lepa tüvepuidu tihedus, mis on Eestis seni väga väheuuritud teema ning mis väliskirjanduses varieerub suurtes piirides, oli uuritud katsealal 396 kg m3. Täpne puidu tiheduse määratlus lubab meil teha usaldusväärseid üleminekuarvutusi mahuühikutelt massiühikutele ja vastupidi, mis praktikas võib olulisel määral mõjutada puidu ostu-müügi tehingute rahalisi väärtusi. Hall lepikute mulda parandav toime on üldtuntud ning see leidis kinnitust ka meie uurimuses. Olulisima toitaine, lämmastiku, varu mullas suurenes puistu arengu vältel oluliselt, tõustes mulla ülemises 10 cm paksuses kihis 17-aastase kasvuperioodi jooksul ca 0,6 t ha-1. Töö käigus uuriti ka hall-lepiku kasvatamisega kaasneda võivaid keskkonnariske – mõõdeti lämmastiku leostumist ning väga tugeva toimega kasvuhoonegaasi N2O, ehk naerugaasi, emissiooni. Saadud tulemused näitasid, et kuigi toimus mõningane lämmastiku leostumine, ehk väljakanne, ülemistest mullakihtidest (15 kg ha-1 a-1), siis põhjavette jõudis seda minimaalselt, kuna suurem osa leostunud lämmastikust akumuleerus mulla sügavamates kihtides. N2O emissioonid olid aga tagasihoidlikud (0,5 kg ha-1 a-1) ning seda ei saa pidada märkimisväärseks keskkonnaohuks. Põllumaadel kasvavad hall-lepikud toimivad ka oluliste süsinikusidujatena. Antud puistus on puitu (tüved, oksad, juured) seotud süsinikku ca 65 t ha-1. Lisaks suurenes kasvuperioodil mulda salvestatud süsiniku kogus märkimisväärselt, 17-aasta jooksul akumuleerus mulda süsinikku ligi 6,5 t ha-1. Kokkuvõtteks võib öelda, et hall lepp on Eesti tingimustes väga sobilik energiametsa puuliik ning seda saab pidada potentsiaalseks taastuvenergia allikaks. Tegemist on kodumaise puuliigiga, tema kasuks räägivad suur produktsioonivõime ning vitaalsus, vastupidavus võimalikele kahjuritele ja haigustele. Lisaks parandab hall-lepik kasvukoha mullaomadusi ning toimib märkimisväärse süsinikusidujana.
Viimastel aastakümnetel on Eesti metsasus suurenenud, seda eelkõige kasutusest välja jäänud põllumajandusmaade metsastumise arvelt. Meie tingimustes on üks sagedamini põllumaid asustav pioneerpuuliik hall lepp. Arengud fossiilkütuste vallas ning inimtegevuse potentsiaalne negatiivne mõju globaalsetele kliimamuutustele on tõstatanud vajaduse võtta senisest enam kasutusele taastuvaid energiaallikaid. Suur metsasus lubab Eestil pidada oluliseks taastuvallikaks puidulist biomassi ning hall-lepikute näol on meil olemas arvestatav ressurss, mida saaks kasutada energia tootmiseks. Täna on hall-lepikute tagavara Eestis umbes 30 miljonit m3, pindalaliselt on neid peaaegu 180 000 hektarit, s.o. ca 9% kogu Eesti metsade pindalast. Viimastel aastatel on puitkütustel töötavaid katlamaju Eestisse ehitatud mitmeid (Väo, Tartu, Pärnu). Nõudlus puitkütuse järgi on lähiajal ilmselt tõusmas ning see võib viia lepikute ulatuslikuma kasutamiseni. Et olemasolevat ressursi majandada keskkonnasõbralikult ning jätkusuutlikult on vaja senisest sügavamaid teadmisi hall-lepikutest, kui omanäolistest metsaökosüsteemidest, nende majandamisest ning sellega kaasneda võivatest keskkonnariskidest. Kõnealuses doktoritöös on kajastatud endisele põllumaale rajatud hall-lepikus läbi viidud pikaajalise uurimistöö tulemusi. Antakse ülevaade puistu kasvudünaamikast, selle mõjust kasvukoha mullale ning puistu süsiniku sidumise võimest. Uurimuse tulemused näitavad, hall lepp on Eesti tingimustes väga kiirekasvuline puuliik. Kui Eesti metsade keskmine aastane puidu juurdekasv on 5,2 m3 ha-1 ja hall-lepikute keskmine juurdekasv 7,6 m3 ha-1, siis uuritud puistus oli see 15,7 m3 ha-1 a-1 ning aastane juurdekasv 16-aasta vanuses ulatus ligi 36 m3 ha-1 a-1. See näitaja on ka väliskirjanduse andmetega võrreldes väga kõrge, ületades kõiki teisi seniavaldatud tulemusi. Hall lepp on lühipuuliik, ta elab tavaliselt 40-50 aasta vanuseks, harva võib leida vanemaid puid ja puistusid. Selgus et hall-lepikute mahuküpsus, st. puistu vanus, mil puidu juurdekasv hakkab aasta-aastalt langema, jääb vahemikku 15-20 aastat. Seda seisukohta kinnitavad ka meie lähiriikide teadlaste järeldused. Praegu on Eesti lepikutest ligi 70 % üle 20 aasta vanused, mis tähendab, et nad on saavutanud oma mahuküpsuse ning metsamajanduslikust seisukohast lähtudes oleks otstarbekas neid senisest intensiivsemalt majandada. Uuritud puistu tagavara 17-aasta vanuses oli 265 m3 ha-1, mis ületab lähiriikide halli lepa puistute kasvu ennustavates kasvukäigutabelites toodud vastavaid näitajaid. Halli lepa tüvepuidu tihedus, mis on Eestis seni väga väheuuritud teema ning mis väliskirjanduses varieerub suurtes piirides, oli uuritud katsealal 396 kg m3. Täpne puidu tiheduse määratlus lubab meil teha usaldusväärseid üleminekuarvutusi mahuühikutelt massiühikutele ja vastupidi, mis praktikas võib olulisel määral mõjutada puidu ostu-müügi tehingute rahalisi väärtusi. Hall lepikute mulda parandav toime on üldtuntud ning see leidis kinnitust ka meie uurimuses. Olulisima toitaine, lämmastiku, varu mullas suurenes puistu arengu vältel oluliselt, tõustes mulla ülemises 10 cm paksuses kihis 17-aastase kasvuperioodi jooksul ca 0,6 t ha-1. Töö käigus uuriti ka hall-lepiku kasvatamisega kaasneda võivaid keskkonnariske – mõõdeti lämmastiku leostumist ning väga tugeva toimega kasvuhoonegaasi N2O, ehk naerugaasi, emissiooni. Saadud tulemused näitasid, et kuigi toimus mõningane lämmastiku leostumine, ehk väljakanne, ülemistest mullakihtidest (15 kg ha-1 a-1), siis põhjavette jõudis seda minimaalselt, kuna suurem osa leostunud lämmastikust akumuleerus mulla sügavamates kihtides. N2O emissioonid olid aga tagasihoidlikud (0,5 kg ha-1 a-1) ning seda ei saa pidada märkimisväärseks keskkonnaohuks. Põllumaadel kasvavad hall-lepikud toimivad ka oluliste süsinikusidujatena. Antud puistus on puitu (tüved, oksad, juured) seotud süsinikku ca 65 t ha-1. Lisaks suurenes kasvuperioodil mulda salvestatud süsiniku kogus märkimisväärselt, 17-aasta jooksul akumuleerus mulda süsinikku ligi 6,5 t ha-1. Kokkuvõtteks võib öelda, et hall lepp on Eesti tingimustes väga sobilik energiametsa puuliik ning seda saab pidada potentsiaalseks taastuvenergia allikaks. Tegemist on kodumaise puuliigiga, tema kasuks räägivad suur produktsioonivõime ning vitaalsus, vastupidavus võimalikele kahjuritele ja haigustele. Lisaks parandab hall-lepik kasvukoha mullaomadusi ning toimib märkimisväärse süsinikusidujana.
Kirjeldus
Märksõnad
hall lepp, biomass, bioproduktsioon, põllumaa, metsakasvatus, Eesti, dissertatsioonid