Andmebaasi logo
 

Mida meil on õppida Metsanduse arengukava aastani 2030 koostamisest? : uuringuaruanne

Pisipilt

Failid

Mida_meil_on_oppida_MAK2030_koostamisest_final.pdf (954.85 KB)

Kuupäev

2021

Kättesaadav alates

Autorid

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Eesti Maaülikool

Abstrakt

Metsanduse arengukava koostamine aastani 2030 (MAK2030) on pretsedenditu näide poliitikakujundamisest Eesti avalikus sektoris. Avalikkuse huvi, kaasatud organisatsioonide arv, eesmärgi ambitsioonikus – saavutada üldrahvalik kokkulepe – ja ka rahvakogu tüüpi aruteluplatvormi kasutamine on Eesti poliitilis-administratiivsel maastikul seninägematud nagu ka arengukava koostamist ümbritsevad ühiskondlikud pinged, mida sageli nimetatakse metsasõjaks. Küsimus, kuidas metsa hoida, kasutada ja majandada ning kuidas nendes põhimõtetes kokku leppida, ei ole omane ainult Eestile. Viimase aja teaduskirjanduses on rohkesti tähelepanu pööratud loodusressursside kasutamist reguleerivate poliitikaotsuste tegemistesse kaasamisele. Suurenenud tähelepanu on põhjustanud rahulolematus kasvule orienteeritud ning ekspertide juhitud ressursipoliitika ja -haldusega, kaalutlused jätkusuutlikkuse osas, ressursside alternatiivsed kasutusviisid jms. Asjaomaste protsesside raames on mitmes riigis kaasatud osalisi ka laiemalt (vt sellealaseid kokkuvõtteid, näiteks Ansell ja Gash, 2008; Maier jt, 2014). Eesti metsapoliitikas on huvi- ja eksperdirühmade kaasamist silmas peetud juba 1990. aastate algusest saadik, kui loodi iseseisva Eesti metsapoliitika aluspõhimõtted. Eesti metsapoliitika ümberkujundamine tõi valdkonda täiesti uue avatud ja kaasava lähenemise, võrreldes eriti nõukogulike otsustusviisidega (Kallas, 2002). Ka Eesti metsapoliitika strateegiadokument (1997) ja metsaseadus (2006) sedastavad põhimõtted, et metsapoliitiliste otsuste kujundamisse kaasatakse valdkonna huvirühmad ning organisatsioonid. Erinevad huvirühmad osalesid ka keskkonnaministri metsandusnõukogus. Samas pole kaasav poliitikakujundamine ära hoidnud konfliktide kuhjumist ega arenemist metsasõjaks. Eelkirjeldatud tingimustes valmistus Keskkonnaministeerium koostama uut metsanduse arengukava aastani 2030 (MAK2030). Arvestades suurt ja väga eripalgelist huvi metsandusprotsesside vastu, otsustati arengukava koostamisse kaasata senisest märksa suurem hulk organisatsioone. Kui esimese kahe arengukava juhtivates töörühmades osales vastavalt 10 ja 11 organisatsiooni, siis ainuüksi MAK2030 1. juhtkogusse kuulus 32 organisatsiooni, konsulteeriti aga veelgi enamatega. Arengukava koostamise protsess oli hoolikalt kujundatud ja toimus mitmes osas, võttis aega mitu aastat ja selle eesmärgina sõnastas Keskkonnaministeerium „laiapõhjalise kokkuleppe“ (mõnes sõnastuses ka „rahvusliku kokkuleppe“) ning „konsensuse“.1 Vaatamata varasemale osalusele koostöistes foorumites (arengukavade koostamine, metsandusnõukogu) ei olnud poolte valmisolek koostööks ja konsensuseks arengukava koostamise käigus suur. Arengukava koostamine venis 12 kavandatust palju pikemaks. Protsessi jooksul vahetus kolm keskkonnaministrit, kellest üks saatis laiali ka vahepeal suhteliselt ummikusse jooksnud MAK2030 juhtkogu. Käesoleva raporti eesmärk on anda ülevaade analüüsist, mis tehti MAK2030 protsessi koostamise, juhtimise ja selle tulemuste kohta. Analüüsi eesmärk oli mõista, milliseid õppetunde taoline lai kaasamine võiks anda tulevaste samalaadsete, keerukate, laia inimeste ringi huvitavate ning konfliktsete valdkondade juhtimiseks. Raportis anname kõigepealt lühikese teoreetilise sissejuhatuse koosloomelisse poliitikakujundamisse ja ülevaate uuringu meetoditest, seejärel esitame juhtumiuuringu tulemused. Süstematiseerisime tulemused teoreetiliste lähtekohtade järgi: esmalt kirjeldame kaasava metsanduspoliitika kujundamise konteksti, kuhu MAK2030 asetus; teiseks analüüsisime protsessi institutsionaalset disaini (eraldi peatükkides protsessi ülesehitus, osalejate valik ja teadlaste osalus protsessis); ning kolmandaks käsitleme arengukava läbiviimise praktikaid.
Uuringu rahastus: SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Maaülikooli vahel 29.08.2019 sõlmitud sihtfinantseerimise leping „Huvigruppide osalemine ja rahulolu Eesti metsapoliitika kujundamisega“

Kirjeldus

Märksõnad

metsandus, arengukavad, analüüs, uuringute aruanded

Viide

Viide: Peeter Vihma, Meelis Teder (2021) Mida on meil õppida Metsanduse arengukava aastani 2030 koostamisest? Tartu: Eesti Maaülikool

URI

http://hdl.handle.net/10492/8046

Kollektsioonid

Uuringute aruanded