Concurrent hypothyroidism and gallbladder mucocele in dogs: a case series
Laen...
Kuupäev
2025
Kättesaadav alates
04.09.2025
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Maaülikool
Abstrakt
Gallbladder mucocele (GBM) is an increasingly recognized extrahepatic biliary disorder in dogs,
characterized by accumulation of mucoid bile in the gallbladder. Hypothyroidism, the most
common canine endocrinopathy, has been suggested as a risk factor for GBM, due to its effects on
lipid metabolism, bile composition, and gallbladder motility.
This case series outlines the signalment and clinical features of seven dogs diagnosed with
concurrent hypothyroidism and gallbladder mucocele (GBM). The majority of the study population
were small to medium-sized, middle-aged to older dogs, which corresponds to the known risk
factors for both conditions. The most common clinical signs of hypothyroidism were lethargy,
weight gain, and dermatological changes, while GBM frequently presented with gastrointestinal
signs and lethargy. Diagnosis of hypothyroidism preceded diagnosis of GBM in 57 % of cases, with
an average interval of 8,8 months between the diagnoses.
At the time of hypothyroidism diagnosis, frequent laboratory findings included increased activity of
alkaline phosphatase (ALP) and hypercholesterolemia. At the time GBM was diagnosed, increase in
the activity of liver enzymes was common, and ultrasonography often revealed additional
abnormalities, most frequently affecting the liver.
All dogs diagnosed with hypothyroidism were started on levothyroxine at doses lower than the
recommended starting dose 20 μg/kg twice per day (BID). Due to an advanced state of GBM, an
emergency cholecystectomy was performed in one dog. In the remaining six dogs, GBM was
initially managed medically using ursodeoxycholic acid (UDCA) and a low-fat diet. Three of the six
dogs were recommended surgery after the medical treatment was not effective.
This case series highlighted the clinical complexity of the patients with concurrent hypothyroidism
and GBM. The findings support the importance of a comprehensive diagnostic approach and
individualized treatment plan for these patients. Further research is needed to learn about the
mechanism linking hypothyroidism and GBM in dogs.
Sapipõie mukotseele (GBM) on koertel üha enam tuvastatav maksaväline sapiteede häire, mida iseloomustab limase sapi kogunemine sapipõide. Hüpotüreoidism, kõige tavalisem koerte endokrinopaatia, on võimalik GBM-i riskitegur, sest mõjutab lipiidide ainevahetust, sapi koostist ja sapipõie motiilsust. Teatud tõugudel, nagu Shetlandi lambakoertel ja beagle’itel on mõlema seisundi tekkeks eelsoodumus. See juhtumite uurimus kirjeldab koosesinevate hüpotüreoidismi ja GBM-iga seitsme koera kliinilisi andmeid. Suurem osa uurimuse populatsioonist olid väikesed kuni keskmise suurusega keskealised kuni vanemaealised koerad, mis vastab mõlema seisundi teadaolevatele riskireguritele. Hüpotüreoidismi kõige tavalisemad tunnused olid loidus, kaalutõus, nahamuutused. GBM-iga esines kõige sagedamini gastrointestinaalseid tunnuseid ja loidust. Hüpotüreoidismi diagnoos eelnes GBM-i diagnoosile 57 % juhtudest keskmise intervalliga 8,8 kuud diagnooside vahel. Hüpotüreoidismi diagnoosimisel olid sagedased laboratoorsed leiud suurenenud aluselise fosfataasi aktiivsus ja hüperkolesteroleemia. GBM diagnoosimisel oli tavaline maksaensüümide aktiivsuse tõus ja ultraheliuuringul esines lisaks sapipõie leidudele täiendavaid, kõige sagedamini maksaga seotud leide. Kõikidel koertel, kellel diagnoositi hüpotüreoidism, alustati levotüroksiiniga soovituslikust doosist (20 μg/kg kaks korda päevas) madalama doosiga. Üks koer, kellel oli kaugelearenenud GBM, vajas erakorralist koletsüstektoomiat. Ülejäänud kuuel koeral kasutati GBM-i algses ravis ursodeoksükoolhapet ja madala rasvasisaldusega dieeti. Kolmel koeral kuuest medikamentoosne ravi ei olnud efektiivne, mille pärast soovitati kirurgilist ravi. See juhtumite uurimus toob esile koosesinevate hüpotüreoidismi ja GBM-iga patsientide kliinilise keerukuse. Tulemused rõhutavad nende patsientide põhjaliku diagnostilise lähenemise ja individuaalse raviplaani tähtsust. Hüpotüreoidismi ja GBM-i seoste mehhanismide mõistmiseks on vaja täiendavaid uuringuid.
Sapipõie mukotseele (GBM) on koertel üha enam tuvastatav maksaväline sapiteede häire, mida iseloomustab limase sapi kogunemine sapipõide. Hüpotüreoidism, kõige tavalisem koerte endokrinopaatia, on võimalik GBM-i riskitegur, sest mõjutab lipiidide ainevahetust, sapi koostist ja sapipõie motiilsust. Teatud tõugudel, nagu Shetlandi lambakoertel ja beagle’itel on mõlema seisundi tekkeks eelsoodumus. See juhtumite uurimus kirjeldab koosesinevate hüpotüreoidismi ja GBM-iga seitsme koera kliinilisi andmeid. Suurem osa uurimuse populatsioonist olid väikesed kuni keskmise suurusega keskealised kuni vanemaealised koerad, mis vastab mõlema seisundi teadaolevatele riskireguritele. Hüpotüreoidismi kõige tavalisemad tunnused olid loidus, kaalutõus, nahamuutused. GBM-iga esines kõige sagedamini gastrointestinaalseid tunnuseid ja loidust. Hüpotüreoidismi diagnoos eelnes GBM-i diagnoosile 57 % juhtudest keskmise intervalliga 8,8 kuud diagnooside vahel. Hüpotüreoidismi diagnoosimisel olid sagedased laboratoorsed leiud suurenenud aluselise fosfataasi aktiivsus ja hüperkolesteroleemia. GBM diagnoosimisel oli tavaline maksaensüümide aktiivsuse tõus ja ultraheliuuringul esines lisaks sapipõie leidudele täiendavaid, kõige sagedamini maksaga seotud leide. Kõikidel koertel, kellel diagnoositi hüpotüreoidism, alustati levotüroksiiniga soovituslikust doosist (20 μg/kg kaks korda päevas) madalama doosiga. Üks koer, kellel oli kaugelearenenud GBM, vajas erakorralist koletsüstektoomiat. Ülejäänud kuuel koeral kasutati GBM-i algses ravis ursodeoksükoolhapet ja madala rasvasisaldusega dieeti. Kolmel koeral kuuest medikamentoosne ravi ei olnud efektiivne, mille pärast soovitati kirurgilist ravi. See juhtumite uurimus toob esile koosesinevate hüpotüreoidismi ja GBM-iga patsientide kliinilise keerukuse. Tulemused rõhutavad nende patsientide põhjaliku diagnostilise lähenemise ja individuaalse raviplaani tähtsust. Hüpotüreoidismi ja GBM-i seoste mehhanismide mõistmiseks on vaja täiendavaid uuringuid.
Kirjeldus
Final Thesis
Curriculum in Veterinary Medicine
Märksõnad
magistritööd, lymphocytic thyroiditis, thyroid hormone replacement therapy, biliary sludge, extrahepatic biliary tract, cholecystectomy