Andmebaasi logo
 

Läänemeres kasvatatud söödava rannakarbi (Mytilus edulis/trossulus L.) väärindamise võimalused

Laen...
Pisipilt

Kuupäev

2021

Kättesaadav alates

16.06.2021

Autorid

Adler, Indrek

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Eesti Maaülikool

Abstrakt

Läänemere perspektiivsemaks vesiviljeldavaks karbiliigiks on söödav rannakarp. Eesti rannikumere väikesest soolsusest tingituna on siinsete söödavate rannakarpide mõõtmed väiksemad kui Läänemere lääneosas või Põhjameres. Selleks, et saaksime siin edukalt karbikasvatusega tegeleda, on vajalik meie keskkonda sobilike kasvatusmeetodite arendamine ning vaja tegeleda toote väärindamisega, et antud vesiviljelus oleks jätkusuutlik Läänemere keskkonnas on karbi biomassi väärindatud väga vähe. Käesoleva töö eesmärk on välja töötada söödava rannakarbi biomassist saadava kuivmassi eraldamise metoodika, mis oleks toiduainetetööstuses rakendatav ja majanduslikult tasuv. Eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised uurimisülesanded: 1) Anda teoreetiline ülevaade rannakarbi kasvatamise ja väärindamise võimalustest. 2) Viia läbi kuivaine tootmise katsed, mille käigus hinnatakse: a) Eeltöötlemata karbi lihamassi eraldamise efektiivsust karbi kestast ja selle tootmises kasutamise potentsiaali. b) Filtreerimise mõju proteiini saagikusele. c) Tava- ja külmkuivatusmeetodite võrdlus. Väärindamisega seotud eesmärkide saavutamiseks viidi läbi laboratoorsed katsed karbiliha eemaldamiseks ja kuivatamiseks, kasutades selleks kuivatamist termokapis ja lüofilisaatorit meetodite võrdluseks. Karbiliha eraldamisel analüüsiti filtreerimise mõju. Katseteks kasutati Läänemeres kasvanud rannakarbi Mytilus edulis ja M. trossolus hübriidi. Katsete tulemusena selgus, et kuivmassi eraldamine värskest või külmutatud karbist on lihtsate vahenditega teostatav. Lihtsa purustamise ja setitamisega õnnestus eraldada märkimisväärne kogus kuivainet, mille valgusisaldus on kõrge. Ühtlasi sai selgeks, et filtreerimine ei ole otstarbekas, sest valgukadu on erakordselt suur. Lisaks teeb filtreerimine kuivaine eraldamisprotsessi keerukaks ja kulukaks, mida kuivatamisel säästetud energiakulu tõenäoliselt ei kompenseeri. Katse käigus õnnestus leida meetod, mis oleks töönduslikult rakendatav ega vajaks ülemäära keerulist ja kallist masinaparki. Karbimassi töönduslikuks väärindamiseks tuleks kasutada ära nii jääkmaterjal kui eraldatud kuivmass. Keskmiselt saadi 100 grammist rannakarpidest 7,56 grammi kuivainet, mille keskmine valgusisaldus oli 45%. Rannakarbi märgmassist on keskmiselt võimalik eraldada 6,32% valku. Katses kasutati lihtsat ja tööstusele skaleeritavat tehnoloogiat, mis võimaldas rannakarbi märgmassist eraldada 3,16% puhast valku. Kõrvalsaadusena jääb karbist 43,65% karbipuru, mis on valdavalt kest, kuid sisaldab 4,74% valku. Jahvatamisjärgne peenfraktsioon ja valgusisaldus võimaldab materjalist teha linnutoitu.
The most promising aquaculture species in the Baltic Sea is the edible mussel. Due to the low salinity of the Estonian coastal sea, the size of edible mussels is smaller than in the western Baltic or the North Sea. In order to be able to successfully farm shellfish here, it is necessary to develop farming technologies that are suitable for our environment, and to process the product so that this aquaculture is sustainable. In the Baltic Sea environment, there is very little processing of shellfish biomass. The aim of this work is to develop a methodology for the extraction of dry mass from edible mussel biomass that is applicable and economically viable for the food industry. To achieve this objective, the following research objectives were set: 1) To provide a theoretical overview of the possibilities of mussel cultivation and processing. 2) To carry out experiments on the production of dried mussels in order to evaluate the theoretical and theoretical background of the mussel production: (a) The efficiency of separating the unprocessed mussel pulp from the mussel shell and its potential for use in production. (b) Effect of filtration on protein yield. (c) Comparison of conventional and freeze-drying methods . To achieve the objectives of the evaluation, laboratory tests were carried out on the removal and drying of mussel meat. This was done using drying in a thermocup and a comparison with the freezing method using a lyophilizer. The effect of filtration was analysed for the separation of the carbohydrate meat. A hybrid of the Baltic mussel Mytilus edulis and M. trossolus was used for the experiments. The experiments showed that the separation of dry matter from fresh or frozen mussels can be achieved by simple means. Simple crushing and sedimentation succeeded in extracting a significant amount of dry matter with a high protein content. It also became clear that the use of filtration is not practical because the protein loss is extremely high. In addition, filtration makes the process of dry matter separation more complex and a cost that is unlikely to be compensated by the energy saved in drying. The experiment has succeeded in finding a method that is operationally feasible and does not require an overly complex and expensive machine park. Both the residual material and the separated dry matter should be used for the operational refining of the mussel pulp. On average, 7.56 grams of dry matter were obtained from 100 grams of mussels, with an average protein content of 45%. On average, 6.32% protein can be extracted from the wet mass of mussels. A simple and industrially scalable technology was used in the experiment, which allowed the extraction of 3.16% of pure protein from the mussel wet mass. As a by-product, 43.65% of the shell remains as shell fragments, which are predominantly shell but contain 4.74% protein. The fine fraction and protein content after milling make the material a potential source of bird feed.

Kirjeldus

Magistritöö Kalanduse ja rakendusökoloogia õppekaval

Märksõnad

magistritööd, söödav rannakarp, rannakarbi väärindamine, roheline vesiviljelus, alternatiivne proteiin, keskkonnamajandus

Viide

Kollektsioonid