The impact of protected areas governance and management practices on human well-being and local socioeconomic conditions
Laen...
Kuupäev
2022
Kättesaadav alates
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Estonian University of Life Sciences
Abstrakt
Over the last 50 years the number and surface of protected areas (PAs) has explosively increased, covering now almost a fifth of earth terrestrial areas and nearly tenth of marine areas. In addition to biodiversity conservation, protected areas are now expected to perform a number of other functions, such as provide ecosystem services and improve local socio-economic conditions. There is a general understanding that coverage of protected areas alone is not enough to ensure the achievement of the extended objectives, and it has been increasingly emphasized that PAs must also be effectively and equitably managed. Although stressed as utmost important, the efficiency and equity of PAs have not been adequately assessed and there is lack of corresponding information, especially from Europe. There is a particular shortage of research carried out at local level that reflects the impact of protected areas from the perspective of local people and stakeholders. Current research contributes filling this gap by investigating and describing the impact of PAs governance and management practices on human well-being and local socioeconomic conditions in five national parks of Estonia. The study revealed that depending on governance and management practices the conservation status has both positive and negative impacts on human well-being and local socio-economic conditions. It was found that consideration of local circumstances and effective dialogue with residents and stakeholders has significantly contributed to achievement of conservation objectives, while the centralization of PAs governance and management system and the abolition of national parks’ administrations have had various and far-reaching negative effects. It was concluded that effective and equitable management of protected areas requires implementation of efficient support measures, fair compensation for restrictions on the use of private property and the involvement of local people in conservation management.
Viimase poole sajandi jooksul on üle maailma rajatud suur hulk uusi kaitsealasid, mis hõlmavad nüüdseks pea viiendiku maakera maismaa-aladest ning ligi kümnendiku merealadest. Kaitsealade plahvatusliku laienemise üks peamisi põhjusi on neile seatud täiendavad ootused ja eesmärgid. Eeldatakse, et kaitsealad mitte ainult ei säilita bioloogilist mitmekesisust, vaid aitavad kaasa ka näiteks kliimamuutuste leevendamisele ning panustavad tasakaalustatud ja jätkusuutlikku sotsiaal-majanduslikku arengusse. Üldlevinud arusaama kohaselt ei piisa globaalsete looduskaitse eesmärkide saavutamiseks üksnes kaitsealade pindalast ning üha enam toonitatakse, et kaitsealasid tuleb ka tõhusalt ja õiglaselt majandada. Kaitsealade majandamise tõhususe ja õigluse hindamisele on pööratud liiga vähe tähelepanu ning sellekohast teavet napib, eriti Euroopast. Suur puudus on kohalikul tasandil tehtud uuringutest, mis kajastaksid kaitsealade mõju kohalike elanike ja sidusrühmade vaatenurgast. Käesolev uurimistöö aitab seda lünka täita uurides ja kirjeldades kaitsealade haldussüsteemi, halduskorralduse (governance) ja kaitsekorralduse (management) mõju sotsiaal-majanduslikule olukorrale ning inimeste heaolule (well-being) viies Eesti rahvuspargis. Uuringust selgus, et sõltuvalt haldus- ja kaitsekorralduslikest meetmetest on kaitsestaatusel inimeste heaolule ja kohalikele sotsiaal-majanduslikele oludele nii positiivne kui negatiivne mõju. Samuti leiti, et kohalike oludega arvestamine ja tõhus dialoog elanike ja sidusrühmadega on aidanud kaasa kaitse-eesmärkide saavutamisele, samas kui kaitsealade haldussüsteemi tsentraliseerimisel ja kaitsealade administratsioonide kaotamisel on olnud mitmesugused ja kaugeleulatuvad negatiivsed mõjud. Jõuti järeldusele, et kaitsealade tõhus ja õiglane majandamine eeldab tulemuslike toetusmeetmete rakendamist, eraomandi kasutamisele seatud piirangute õiglast kompenseerimist ning kohalike elanike kaasamist kaitsekorralduslikesse tegevustesse.
Viimase poole sajandi jooksul on üle maailma rajatud suur hulk uusi kaitsealasid, mis hõlmavad nüüdseks pea viiendiku maakera maismaa-aladest ning ligi kümnendiku merealadest. Kaitsealade plahvatusliku laienemise üks peamisi põhjusi on neile seatud täiendavad ootused ja eesmärgid. Eeldatakse, et kaitsealad mitte ainult ei säilita bioloogilist mitmekesisust, vaid aitavad kaasa ka näiteks kliimamuutuste leevendamisele ning panustavad tasakaalustatud ja jätkusuutlikku sotsiaal-majanduslikku arengusse. Üldlevinud arusaama kohaselt ei piisa globaalsete looduskaitse eesmärkide saavutamiseks üksnes kaitsealade pindalast ning üha enam toonitatakse, et kaitsealasid tuleb ka tõhusalt ja õiglaselt majandada. Kaitsealade majandamise tõhususe ja õigluse hindamisele on pööratud liiga vähe tähelepanu ning sellekohast teavet napib, eriti Euroopast. Suur puudus on kohalikul tasandil tehtud uuringutest, mis kajastaksid kaitsealade mõju kohalike elanike ja sidusrühmade vaatenurgast. Käesolev uurimistöö aitab seda lünka täita uurides ja kirjeldades kaitsealade haldussüsteemi, halduskorralduse (governance) ja kaitsekorralduse (management) mõju sotsiaal-majanduslikule olukorrale ning inimeste heaolule (well-being) viies Eesti rahvuspargis. Uuringust selgus, et sõltuvalt haldus- ja kaitsekorralduslikest meetmetest on kaitsestaatusel inimeste heaolule ja kohalikele sotsiaal-majanduslikele oludele nii positiivne kui negatiivne mõju. Samuti leiti, et kohalike oludega arvestamine ja tõhus dialoog elanike ja sidusrühmadega on aidanud kaasa kaitse-eesmärkide saavutamisele, samas kui kaitsealade haldussüsteemi tsentraliseerimisel ja kaitsealade administratsioonide kaotamisel on olnud mitmesugused ja kaugeleulatuvad negatiivsed mõjud. Jõuti järeldusele, et kaitsealade tõhus ja õiglane majandamine eeldab tulemuslike toetusmeetmete rakendamist, eraomandi kasutamisele seatud piirangute õiglast kompenseerimist ning kohalike elanike kaasamist kaitsekorralduslikesse tegevustesse.
Kirjeldus
A Thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Environmental Sciences and Applied Biology.
Väitekiri filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks keskkonnateaduse ja rakendusbioloogia erialal.
Väitekiri filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks keskkonnateaduse ja rakendusbioloogia erialal.
Märksõnad
dissertatsioonid, dissertations, Roheline Ülikool (töö toetab EMÜ Rohelise Ülikooli põhimõtteid), Green University (thesis is related to EMÜ Green University iniciative’s aims), looduskaitse, kaitsealad, rahvuspargid, haldussüsteem, kaitsekorraldus, elanikud, heaolu, sotsiaalsed aspektid, majanduslikud aspektid, Eesti, nature protection, protected areas, national parks, management system, nature protection regulation, inhabitants, well-being, social aspects, economic aspects, Estonia