Andmebaasi logo
 

Tagasivaade emeriitprofessor Raimo Kõlli tegevusele mullateaduse teooria ja praktika vallas

Pisipilt

Failid

Raimo_Kolli_veebi.pdf (2.72 MB)

Kuupäev

2025

Kättesaadavus

Autorid

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Eesti Maaülikool

Abstrakt

Saateks. Muld toimetab märkamatult looduse ja ühiskonna lahutamatu osana. Ta saab omasoodu ilma inimeseta hakkama, vastupidi mitte. Mullast sõltub nii mõndagi, alates toidust kuni lilleilu ja elurikkuseni. Taim-muld kooslusest saab alguse umbes 98% biomassist, mis leiab inimkonna poolt kasutust. Need ja paljud muud kõlavad loosungid, mis ühiskonnas laiemat kõlapinda leiavad, jäävad tausta, seoseid ja mulla terviklikkust tundmata sisutühjaks. Näiliselt inforohkes maailmas, kus „õiged“ vastused on paari hiirekliki ja tehisaru päringu kaugusel, on üha olulisem omada kitsamaid erialaseid teadmisi, et eristada olulist ebaolulisest ning rakendada teadmust konteksti, sh mulda, arvestavalt. Maismaa ökosüsteemides peab looduse tundmine, kaitse ja kestlik kasutamine tuginema muldkesksel komplekssel lähenemisel. See on olnud kandev sõnum professor Raimo Kõlli õpetuses ja teadustöös. Käesolevas raamatus olev tagasivaade R. Kõlli pikaajalisele ja mõjukale tegevusele mullateaduses pole mitte ainult lakooniline bibliograafiline ülevaade, vaid nii akadeemilise persooni kui ka kogu valdkonna mõtestatud arengulugu. Eestis on mullaõpetus ja -teadus pika ja väärika ajalooga, millele on sisu ja väljapaistmist andnud paljud isikud. R. Kõlli kuulub nende seas kindlasti mõjukamate hulka ning tema jätkuv erialane aktiivsus on kujunenud tugevaks akadeemiliste põlvkondade üleseks sillaks. Mullatekke vaates võib 60-aastane periood küll tühine olla, ent ühe teadusvaldkonna arengusse on sellise kestvusega panus märkimisväärne. Lisaks personaalsele panusele on käesolevas ülevaates sisukalt esile toodud kolleegide roll ning koostöö olulisus mullateadusega piirnevate erialadega. Tänapäeva (info)ühiskonnas kipume pahatihti veebiavarusse talletunut teadmiste algpunktiks lugema ja hakkame seetõttu mõnda teemat taas nullist uurima. R. Kõlli koostatud tagasivaade on tugipunkt selleks, et aru saada varasemate mullauuringute rikkusest ning see on hea kommenteeritud teejuht algallikateni. Julgelt võib seda raamatut soovitada alustavale mullateadlasele kohustuslikuks kirjanduseks. Teadmuse kasvatamine on järjepidev ja selge lõputa protsess, kus ideaalis iga järgmise uuringuga astume sammu edasi ning esialgsed arusaamad ja vastused täienevad või lausa muutuvad. R. Kõlli on toonud meenutuse ülikooliaegsest praktikast, kus ta osales professor Osvald Halliku juhendamisel tolmpõlevkivituha kui potentsiaalse lubiväetise põldkatsete läbiviimisel. Tudengi esmane järeldus, et põlevkivituhk ei sobi muldade lupjamiseks ajas pikalt vastu ei pidanud. See ja paljud muud mullaga seonduvad uurimisteemad olid aktuaalsed juba enam kui pool sajandit tagasi ning on seda jätkuvalt ka täna. Muldade lupjamiseks sobilike materjalide mõjude selgitamine, mulla orgaanilise aine seisundi ja muutuste uurimine, mullastikukaardi uuendamine jpm projektid on tänagi töös. Kõigi nende teemade osas on vundamendiks varasemalt tehtu, mille ulatusest ja arengutest läbi aastakümnete saab käesolevast raamatust sisuka ülevaate. Kindlasti on asja- ja ajakohane seda pärandit rohkem taasavastada ning uuringute ja mullaseire kavandamisel rohkem arvesse võtta. Teadlase ja õppejõu panuse hindamisel tähtsustakse valdavalt lihtsaid mõõdikuid nagu näiteks publikatsioonide arvukus ja mõjukus ning kaitsmiseni viidud tudengite, peamiselt doktorantide arv. Nii jäävad tähelepanuta märksa laiema ühiskondliku mõjuga tegevused ja otsused. Toon siin esile valikuliselt ainult ühe näite. Põllumuldade seire eest vastutava asutuse likvideerimise järgselt 1990ndatel oli R. Kõlli eesvõtmisel Maaülikooli mullateaduse õppetool võtmeosaline mullaproovide ja seonduva andmestiku päästmisel ning arhiveerimisel. Nüüdseks on vastavad andmed ka edukalt digiteeritud ning põllumuldade seire oma juured päästetud. See on tagatis järjepidevuse kestmiseks ning loodetavasti on meie riigil ka ilma Euroopa Liidu käsuta arusaamist ja tahtmist mullaseire hoidmiseks ja arendamiseks. R. Kõlli koostatud tagasivaates joonistub selgelt välja vajadus ühelt poolt spetsialiseerumise kui teisalt interdistsiplinaarsuse järele. Ta toob esile, et mistahes ökoloogilise, keskkonnakaitse, majandamise probleemiga tegeleva mullateadlase edu tagatis on tasakaalu saavutamine kõigi teiste ökosüsteemi komponentide ja sotsiaalmajanduslike tingimustega. See, et vaid sünergilisi seoseid arvestav ökosüsteemi ja sealhulgas muldade käsitlus võimaldab jõuda adekvaatsele arusaamisele mulla rollist looduse talitlemises ja ühiskonnas. See raamat pole ainult tagasivaade, vaid minu hinnangul on siin lisaks R. Kõlli välja kujunenud teadmistele ja arusaamadele mitmeid edasiviivaid sõnumeid ja soovitusi. Need väärivad kindlasti laiemat tähelepanu ning loodetavasti on Raimol jätkuvat tahtmist ja jaksu neid mõtteid jätkuvalt teistega jagada. Raimo üks kandvaim sõnum on olnud, et mulla parim kaitse on tema võimetekohane kasutus ja omadustele vastava talitlemise toetamine. Kui kanda see mõttekäik üle akadeemilise isiku elukaarde, siis saab loota, et Raimo viimase aja silmapaistev erialane aktiivsus ja tulemuslikkus veel jätkub. Loodetavasti oskame kolleegidena tema võimetekohast talitlemist asja- ja ajakohaselt toetada.
Raimo, sinu pühendumus mullale on eeskujuks paljudele! prof. Alar Astover

Kirjeldus

Märksõnad

mullateadus, mullateadlased, bibliograafiad, biograafiad

Viide

URI

http://hdl.handle.net/10492/10388

Kollektsioonid

Raamatud