Lambad ja maastik : koondaruanne
Laen...
Kuupäev
2012
Kättesaadav alates
Autorid
Bell, Simon
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Maaülikool
Abstrakt
Käesolev aruanne annab ülevaate sellest, kuidas on lambakasvatus mõjutanud Euroopa maastikku
CANEPALi projektis osalevate riikide vaatenurgast. Loomulikult ei käsitleta kõiki Euroopa maastikke,
vaatluse alla võetakse mõned peamised piirkonnad. Esindatud on laiemalt levinud maastikuliigid,
mis eristuvad üksteisest kliimaolude, taimkatte, lambatõugude, lambakasvatusmeetodite ja ajaloo
poolest. On märkimisväärne, et lammast, kes oli Lähis-Idas üks esimesi kodustatud loomi, peetakse
ikka veel meie mitusada või isegi mitu tuhat aastat tagasi elanud eelkäijatele tuttaval viisil! Seda aga
ei saa öelda sigade ja veiste pidamise kohta. Lambad rändavad ikka veel avaratel maastikel. Mõnedes
kohtades praktiseeritakse ikka veel rändkarjatamist ning lambakasvatajad kasutavad karjatamisel,
juustu ja muude toodete valmistamisel vanu töövõtteid. Seega on lammaste (vähemal määral kitsede)
karjatamisega kujundatud maastik kultuurmaastiku oluline komponent, millel on tugevad ajalised
ja ruumilised seosed ning mis reageerib paljusid teisi põllumajandusharusid mõjutanud muutustele
küllaltki paindlikult.
See ei tähenda, et pastoraalsed maastikud ei muutu või et neid ei ohusta kaasaegne elu või majandus.
Üha vähem inimesi on valmis elama karjuse või lambakasvataja elu. Hääbumas on lambatarandike,
aedade ja onnide ehitamise ja nende eest hoolitsemise oskused, mis moodustavad nii olulise osa
lammaste pidamise kultuurist. Kuigi mõned hiljuti kehtestatud reeglid on seda küsimust pisut reguleerinud, paneb siiski EL ühine põllumajanduspoliitika mõnel juhul maastikud ohtlikku olukorda,
sest sisuliselt toetatakse ülekarjatamist. Lambakasvatuse ja -karjatamise majanduslik alus on suuresti
ebakindel, seda eriti kaugetes kohtades ja piiriäärsetel aladel. Samuti võib karjuste elu olla üksildane
ja halvasti tasustatud, mistõttu seostavad paljud inimesed seda tegevust madala sotsiaalse staatusega.
Seega ei peeta lambakarjase ametit väga atraktiivseks, välja arvatud juhul, kui lammaste kasvatamine
on „veres“. Aga ka selliseid inimesi leidub. Miks muidu peaks keegi sundima end öösel välja jääkülma vihma kätte, et hoolitseda poegiva ute eest, või veetma päevi omapäi inimestest eemal.
Lammastega karjatatavad alad ehk nn. lambamaastikud võtavad enda alla olulise osa Euroopa kõrgendike ja mägede piirkonnast, kus teised põllumajanduse ja maaviljeluse viisid ei ole sobivad. Võrreldes teiste kariloomadega toituvad lambad teisiti ning seepärast omandab ka maastik teistsuguse
ilme. Lambad kasutavad söömisel hambaid ja seega söövad nad rohtu madalamalt kui veised, kes
mähivad keele ümber rohu ja saavad süüa ainult pikemaid taimi. Lambad eelistavad peamiselt rohttaimi ning erinevalt kitsedest, kes on kõigesööjad ja vähem valivad, ei söö nad üldiselt lehti ega noori
võrseid. Toidu suhtes on lambad aga vähem valivad kui hobused, ning kujundavad maastiku seetõttu
pigem madalmuruseks. Paljud taimed ei kannata sellist koormust, mistõttu säilib maastik avatuna –
puudel, põõsastel ei ole võimalust kõrgeks kasvada. Selline olukord annab suurele hulgale taimedele
kasvamiseks võimaluse ning seetõttu tekivad omalaadsed liigirikkad kooslused, mille säilitamiseks
on vaja seal loomi igal juhul teatud intensiivsusega edasi karjatada. Lambad vajavad ka talvel heina
ja sööta, seega on lisaks karjatatavatele aladele maastiku osaks ka heinamaad ja teraviljapõllud.
Lambad ei söö ainult rohttaimi ning paljudes kohtades, olenevalt riigist või piirkonnast, söövad nad
ka teisi taimi nagu kanarbik (Calluna vulgaris), merevetikad, samblad ja samblikud, Vahemere piirkonna ürdid jms. Need taimed võivad moodustada erilisi kooslusi, eriti siis, kui nad on suhteliselt
ebaharilikud või haruldased. Pastoraalne maastik on suuresti varieeruv maastikuliik. Sel on mitmeid
iseloomuslikke jooni, mis eristavad seda suuremat osa kontinendist katvast haritud, metsa- või linnalistest maastikest. Mõned riigid nagu Ühendkuningriik, Iirimaa ja Island on intensiivse karjatamise
ja raadamise tõttu olnud metsata mitu sajandit. Mujal, nagu Alpides, Püreneedes, Balkanil ja Karpaatides, on looduslikult avatud või harvade puudega kaetud maastikke samuti sajandeid või lausa tuhandeid aastaid karjakasvatuseks kasutatud. Kuna sellised alad asuvad tihti suurematest asundustest kaugel, kasutatakse neid peamiselt rändkarjakasvatuseks. Tasastes, kõrgemate mägedeta riikides nagu Eesti, on lambad ülejäänud põllumajandusliku tegevusega võrreldes alati vähetähtsat rolli
mänginud. Lambakasvatuseks on ära kasutatud piirkondi ja maastikke, kus teised põllumajanduse ja
maaviljeluse viisid ei olnud võimalikud (nt. loopealsed). Paljudes piirkondades kasvatatakse lambaid
segapõllumajanduspiirkondades, kus nende mõju maastikule on raske eristada teiste seal kasvatatavate loomade või kultuuride mõjust. Mitmel pool on avatud pastoraalsed maastikud asendatud piiretega (nt. aiad, elektrikarjused jms) varustatud põldudega, maad kasutatakse muuks otstarbeks ning
pastoraalse eluviisiga seostatavad tunnusjooned on kadunud.
Käesolevas aruandes defineeritakse terminit „maastik” kahel viisil: Euroopa maastikukonventsiooni
järgi, milles rõhutatakse maastiku tajutavaid ja kultuurilisi omadusi; maastikuökoloogia järgi, mis
keskendub just maastiku ökoloogilisele rollile.
Kirjeldus
Käesolevas aruandes on esitatud autori arvamus ning komisjon ei vastuta siin sisalduva teabe mis tahes viisil kasutamise eest.
Märksõnad
lammas, lambakasvatus, kultuurmaastikud, kultuuripärand, Euroopa, aruanded