Looduse õpperadade mõjukuse hinnang keskkonnahariduse võimaldamisel elanikkonna erinevatele gruppidele
Laen...
Kuupäev
2013
Kättesaadavus
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Abstrakt
Tänapäeva kiire elutempoga ühiskonnas vajavad inimesed vaheldust pingelisesse igapäevaellu.
Tavapäraselt soovitakse eemalduda rutiinsest päevakavast ning tööprotsessist. Seetõttu leiavad
inimesed üha enam tee loodusesse ja erinevatele õpperadadele, et pääseda rutiinist ja
kohustustest, maandada pingeid ja nautida looduses pakutavat ning puhata. Rada maastikul
tingib sageli inimeses soovi kulgeda seda teed mööda. Liikumist erinevatel maastikul võib
vaadelda taustsüsteemis, kus just taustsüsteem ise pakub erinevaid võimalusi looduse
interpretatsioonideks ning ümbritseva tunnetamiseks. Arusaam, et ümbritsevat keskkonda saab
mõista, annab aluse ka loodusõpperadade kujundamisele ja rajamisele. Üldmulje rajast võib
huvilisi rahustada või vastupidiselt, külvata hoopis mõningast segadust. Igal juhul, on just
looduseõpperada üks tuntumaid võimalusi looduses kulgemiseks. Looduseõpperaja
mitmekesised eesmärgid kannavad endas turvalist orienteerumist maastikel, loodus- ja enese
tunnetuse võimalust, eneseharimist, teatud määral kehalist aktiivsust, grupiliikmete vahelist
sotsialiseerumist, üllatusmomente, tasakaalustumist loodusega jne. Loodusõpperaja kindel algusja
lõpp-punkt aitavad konkretiseerida raja külastust ning tekitada tunde, et raja läbimisel
saavutati midagi. Sageli võib inimest ehmatada mõiste õpperada, mille puhul tekib seos ühe
vaevanõudvama tegevusega – õppimisega. Kuid tegelikkuses annab mõiste õpperada vaid vihje,
et raja ülesehitus vastab õppemetoodilistele nõuetele. Missuguses mahus keegi teadmisi
omandab, sõltub juba aga raja külastajast endast. Samas sõltub rajalt saadav paljuski
loodusõpperaja ideoloogilisest ülesehitusest, tehnilisest ettevalmistusest, üldisest seisundist ja
paljudest teistest teguritest, mis tervikuna loovad üldmulje, kuidas rada tegelikkuses mõju
külastajale.
Loodusõpperadade kohta on tehtud mitmeid rakendusuuringuid. Üldjuhul on olnud need seotud
külastuskoormuste hindamisega, kas siis külastajate loendus või siis külastajate mehhaaniline ja
erodeeriv mõju rajale. Eestis on sarnaste uuringutega tegelenud kõrgel tasemel RMK. Teiselt
poolt on mujal maailmas tehtud uurimistöid, et kirjeldada missugust olulist sotsiaalset aspekti
kannavad endas erinevat tüüpi rajad külastajale. Neid teadmisi vajatakse loodusõpperadade
edasiseks planeerimiseks ning kujundamiseks. Toome siin lihtsa näite. Võiks eeldada, et
loodusõpperadasid kasutatakse esmases järjekorras looduse tundma õppimiseks ja
interpreteerimiseks. Väga mitmed uuringud aga näitavad, et päris nii see ei ole. On kaks
konkreetselt eristuvat gruppi. Eesmärgistatud grupp, kes läheb sihiteadlikul loodusõpperajale, et
sealt teadmisi omandada. Ja teise grupi moodustavad üldjuhul inimesed, kes lähevad oma vaba
aega loodusesse veetma. Kui palju nüüd nemad teadmisi loodusest ja kohalikust kultuuriloost
omandavad, sõltub paljuski loodusõpperajast endast, infoedastusest rajal, info atraktiivsusest jne.
Ainuüksi nende kahe sotsiaalse grupi eristumine rõhutab vajadust täpselt teada, kuidas külastaja
suhtestub loodusõpperajaga. Seega on vaja leida vastust loodusõpperadade vajadusest ja
mõjukusest ühiskonnale ja selle erinevatele sotsiaalsetele gruppidele.
Teine küsimustering, mis on pidevalt päevakorras, puudutab loodusõpperadade arvu ja
paiknemist ruumis. Arvestades, et radade ülalpidamine on kallis, siis eelpoolnimetatud küsimus muutub üsna kaalukaks. Sotsiaalse hinnangu saamine radadele on üks võimalus korrastada
radade süsteemi. Need rajad, mis on saanud regulaarselt madalaid hindeid, ei oma järelikult
sellist kaalu, et neid säilitada. Samas valikutegemine, missugused rajad jäävad, on siiski
komplitseeritud.
Väidetavalt asutati esimene loodusõpperada Eestisse 1961. Praegu arvatakse Eestis olevat
ligikaudu 200 loodusõpperada. Eeldatavasti oli maksimaalselt 400 (sh koolide loodusõpperajad.
Kindlasti on aja jooksul mitmed rajad hääbunud, kui palju konkreetselt, on keerukas arvata.
Loodusõpperadade tekke ja kadumise põhjus on lihtne. Tavapäraselt leiti rahastamine
loodusõpperaja väljaehitamiseks, kuid jäeti arvestamata, kes on reaalselt need sotsiaalsed grupid,
kes rada külastavad. Kas sellel rajal on ikkagi nn sotsiaalne tellimus. Teiseks, ei tehtud arvutusi,
kui palju maksab raja ülalpidamine.
Igal loodusõpperajal eksisteerib nn tagama. See tähenda, et loodusõpperada katab mingisuguse
osa ümbritsevatest looduskompleksidest. Siit tuleneb järjekordne küsimus, et missugused
looduskompleksid pakuvad sotsiaalset huvi, mille osas külastaja kirgastub. Samas ei tohi see
lähenemine vähendada kogu loodusõpperadade süsteemi mitmekesisust. Aga see aspekt vajab
põhjalikku analüüsi enne kui hakatakse rajama uusi loodusõpperadasid.
Käesolev uuring tulenes konkreetsest vajadusest hinnata, missugune on loodusõpperadade
emotsionaalne ja hariduslik mõju tudengitele ning selle kaudu hilisemates rakendusuuringutes
anda sisendit, kui tahetakse optimeerida loodusõpperadade süsteemi. Samuti sooviti teada saada
õppurite rahulolu erinevatel maastikel paiknevate loodusõpperadade külastamisel. Tulemuste
interpreteerimine on suunatud eelkõige tudengite poolt antud erinevatele hinnangutele. Otseseid
juhtnööre, mida ja kus rajal teha, ei anta. Samuti ei uurita, missuguse sisukuse ja
esitluskvaliteediga olid teabematerjalid. Sisuliselt oli tegemist rakendusliku eksperimendiga, kus
külastati valitud radasid reaalselt ning sellest praktilisest kogemusest lähtuvalt täideti küsimustik,
mille alusel hinnati radade sotsiaalset olemust.
Loodusõpperadade puhul on meil sageli teada külastuskoormused, kuid sotsiaalse nõudluse
osakaalu sageli ei teata.
Kirjeldus
Märksõnad
loodusrajad, keskkonnaharidus, rahulolu, Eesti