Andmebaasi logo
 

Lõpparuanne : karusloomakasvatuse uuring

Lühendatud kirje lehekülg
dc.contributor.authorPiirsalu, Peep
dc.contributor.authorMõtte, Mati
dc.contributor.authorArney, David
dc.contributor.authorNutt, Irje
dc.contributor.authorTaaler, Liia
dc.contributor.departmentEesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituutest
dc.contributor.departmentEesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituutest
dc.date.accessioned2021-11-05T08:39:30Z
dc.date.available2021-11-05T08:39:30Z
dc.date.issued2016
dc.description.abstractEestis on karusloomakasvatusega tegeldud alates 1924. aastast, mil loodi esimene hõberebasefarm Harjumaale Mustjõele. Esimesed sinirebased ja mingid (ameerika naarits) toodi Eestisse 1936. aastal, kui alustati nende kasvatamisega karusloomafarmides. Nõukogude perioodil karusloomakasvatuse mahud kasvasid jõudsasti, sest oluline oli toota võimalikult palju karusnahku, kuid karusnahkade kvaliteedil ei olnud suurt tähtsust. Koos Eesti iseseisvumisega toimusid karusloomakasvatuses suured muutused, sest toodetud karusnahkade kvaliteet ei vastanud uute turgude nõudmistele ning turunõuete rahuldamiseks pidid karusloomafarmid vahetama oma sugukarja uute loomade vastu, mis nõudis suuri kapitalimahutusi. Euroopa Karusloomakasvatuse Assotsiatsiooni (EFBA) poolt võeti 1999. aastal vastu nõuded rebaste, minkide ja puurituhkrute puuri mõõtmete kohta, mis nõudsid karusloomade pidamist suuremates puurides ja tingimused peavad olema täidetud 2017. aastaks. Ülaltoodud põhjustel lõpetasid tegevuse enamik kiskjalisi karusloomi pidavatest ettevõtetest, kus peeti hõberebaseid, sinirebaseid, minke ja kährikuid. Tänaseni on säilinud kiskjalisi karusloomi kasvatavatest suurettevõtetest vaid AS Balti Karusnahk. Väikeses mahus peetakse minke ka teises ettevõttes. Alustanud on kaks ettevõtet rebaste kasvatamisega. Suurtootja AS Balti Karusnahk asub Keila lähedal Karjakülas, kus on karusloomi peetud alates 1936. aastast. Nõukogude perioodil oli seal Karjaküla sovhoos, hiljem Raku sovhoos. Peale Raku sovhoosi likvideerumist loodi väliskapitali toel uus ettevõte AS Balti Karusnahk, mis alustas imporditud sugukarjaga ja nende toodetud karusnahad saavutasid kõrge kvaliteedi ning ettevõte on pikas perspektiivis aasta-aastalt nahkade tootmist suurendanud tänaseni. Närilistest karusloomadest on Eestis kasvatatud Nõukogude perioodil peamiselt nutriaid, keda tänapäeval praktiliselt ei kasvatata. Kuid peale Eesti taasiseseisvumist imporditi Eestisse esimesed tšintšiljad, keda hakati kasvatama peamiselt väikefarmides (FIEde poolt) ja mõnedes väikeettevõtetes (OÜ-des). Aastal 2002 moodustati Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing eesmärgiga koondada karusloomakasvatajaid, kellega on tänaseks liitunud 15 tšintšilja-, rebasening mingikasvatajat. Karusloomakasvatuse perspektiiv on kahtluse alla seatud järjest tugevneva surve tõttu loomakaitse- ja loomaõiguslusorganisatsioonide poolt, mis on aasta-aastalt tugevnenud. Karusloomakasvatuse kohta autentse informatsiooni saamine on raskendatud, sest igasugune riiklikul tasandil informatsiooni kogumine aruandluste, ülevaadete jm osas on killustatud, lünklik ja puudulik, mistõttu sektoris puudub ülevaade farmide arvu, loomade arvu jm kohta. Sektori kohta ülevaate saamiseks tuleb lähtuda eelkõige ettevõtete, kasvatajate poolt laekunud informatsioonist, sest riiklikud andmebaasid karusloomi kasvatavate farmide, kasvatatavate loomaliikide ja nende arvukuse kohta puuduvad. Käesoleva töö eesmärgiks on läbi viia uuring karusloomakasvatuse sektori struktuuri ja majandusliku olukorra välja selgitamiseks aastatel 2000–2014. Samuti koostada arenguperspektiivide ja investeeringuvajaduse kaardistamine 10-aastase perspektiiviga. 6 Projekti objektiks on kvantitatiivne uuring, mis hõlmas karusloomakasvatajate andmete kogumist ja analüüsimist. Arenguperspektiivide ja investeeringuvajaduse osas kasutatakse kvalitatiivset uurimismeetodit. Lisaks koostati kaks ülevaadet võimalike arengustsenaariumite (stsenaariumanalüüs) kohta, mille kaudu hinnati potentsiaalset majanduslikku ja sotsiaalset mõju karusloomakasvatuse võimalikust keelustamisest või kasvatamise nõuete täitmisest tulenevalt. Uuringu aruanne koosneb üheteistkümnest peatükist. Esimese kolme peatükiga antakse ülevaade uuringu metoodikast, karusloomakasvatuse dünaamikast ja karusnahkade turustamisest. Neljas ja viies peatükk sisaldab ülevaadet ettevõtjate ressurssidest ja jätkusuutlikkuse näitajatest. Kuuendas peatükis käsitletakse küsitluse peamisi tulemusi ja seitsmenda peatüki kaudu arutletakse loomade heaolu ja eetiliste vaadete üle. Viimaste peatükkidega võetakse kokku karusloomakasvatuse erinevaid aspekte, koondatakse tulemused arengustsenaariumite kohta ning esitatakse fookusgrupi arutelu tulemused. Aruande juurde kuuluvad kokkuvõte ja lisad.est
dc.identifier.urihttp://hdl.handle.net/10492/7047
dc.publisherEesti Maaülikoolest
dc.rightsCreative Commons Attribution 4.0 International (CC BY 4.0) ; openAccesseng
dc.rights.urihttp://creativecommons.org/licenses/by/4.0/
dc.subjectkarusloomakasvatusest
dc.subjectloomade heaoluest
dc.subjectkarusnahadest
dc.subjectturundusest
dc.subjectEestiest
dc.subjectuuringudest
dc.subjectaruandedest
dc.titleLõpparuanne : karusloomakasvatuse uuringest
dc.typeReporteng

Failid

Originaal pakett

Nüüd näidatakse 1 - 1 1
Pisipilt
Nimi:
uuring-2016-karusloomakasvatus.pdf
Suurus:
2.57 MB
Formaat:
Adobe Portable Document Format
Kirjeldus:
Täistekst
Lae alla

Kollektsioonid

Uuringute aruanded