Lõpparuanne : karusloomakasvatuse uuring
Laen...
Kuupäev
2016
Kättesaadavus
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Maaülikool
Abstrakt
Eestis on karusloomakasvatusega tegeldud alates 1924. aastast, mil loodi esimene
hõberebasefarm Harjumaale Mustjõele. Esimesed sinirebased ja mingid (ameerika naarits) toodi
Eestisse 1936. aastal, kui alustati nende kasvatamisega karusloomafarmides. Nõukogude
perioodil karusloomakasvatuse mahud kasvasid jõudsasti, sest oluline oli toota võimalikult palju
karusnahku, kuid karusnahkade kvaliteedil ei olnud suurt tähtsust. Koos Eesti iseseisvumisega
toimusid karusloomakasvatuses suured muutused, sest toodetud karusnahkade kvaliteet ei
vastanud uute turgude nõudmistele ning turunõuete rahuldamiseks pidid karusloomafarmid
vahetama oma sugukarja uute loomade vastu, mis nõudis suuri kapitalimahutusi. Euroopa
Karusloomakasvatuse Assotsiatsiooni (EFBA) poolt võeti 1999. aastal vastu nõuded rebaste,
minkide ja puurituhkrute puuri mõõtmete kohta, mis nõudsid karusloomade pidamist suuremates
puurides ja tingimused peavad olema täidetud 2017. aastaks. Ülaltoodud põhjustel lõpetasid
tegevuse enamik kiskjalisi karusloomi pidavatest ettevõtetest, kus peeti hõberebaseid,
sinirebaseid, minke ja kährikuid. Tänaseni on säilinud kiskjalisi karusloomi kasvatavatest
suurettevõtetest vaid AS Balti Karusnahk. Väikeses mahus peetakse minke ka teises ettevõttes.
Alustanud on kaks ettevõtet rebaste kasvatamisega. Suurtootja AS Balti Karusnahk asub Keila
lähedal Karjakülas, kus on karusloomi peetud alates 1936. aastast. Nõukogude perioodil oli seal
Karjaküla sovhoos, hiljem Raku sovhoos. Peale Raku sovhoosi likvideerumist loodi väliskapitali
toel uus ettevõte AS Balti Karusnahk, mis alustas imporditud sugukarjaga ja nende toodetud
karusnahad saavutasid kõrge kvaliteedi ning ettevõte on pikas perspektiivis aasta-aastalt nahkade
tootmist suurendanud tänaseni.
Närilistest karusloomadest on Eestis kasvatatud Nõukogude perioodil peamiselt nutriaid, keda
tänapäeval praktiliselt ei kasvatata. Kuid peale Eesti taasiseseisvumist imporditi Eestisse
esimesed tšintšiljad, keda hakati kasvatama peamiselt väikefarmides (FIEde poolt) ja mõnedes
väikeettevõtetes (OÜ-des). Aastal 2002 moodustati Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing
eesmärgiga koondada karusloomakasvatajaid, kellega on tänaseks liitunud 15 tšintšilja-, rebasening mingikasvatajat.
Karusloomakasvatuse perspektiiv on kahtluse alla seatud järjest tugevneva surve tõttu
loomakaitse- ja loomaõiguslusorganisatsioonide poolt, mis on aasta-aastalt tugevnenud.
Karusloomakasvatuse kohta autentse informatsiooni saamine on raskendatud, sest igasugune
riiklikul tasandil informatsiooni kogumine aruandluste, ülevaadete jm osas on killustatud, lünklik
ja puudulik, mistõttu sektoris puudub ülevaade farmide arvu, loomade arvu jm kohta. Sektori
kohta ülevaate saamiseks tuleb lähtuda eelkõige ettevõtete, kasvatajate poolt laekunud
informatsioonist, sest riiklikud andmebaasid karusloomi kasvatavate farmide, kasvatatavate
loomaliikide ja nende arvukuse kohta puuduvad.
Käesoleva töö eesmärgiks on läbi viia uuring karusloomakasvatuse sektori struktuuri ja
majandusliku olukorra välja selgitamiseks aastatel 2000–2014. Samuti koostada arenguperspektiivide ja investeeringuvajaduse kaardistamine 10-aastase perspektiiviga.
6
Projekti objektiks on kvantitatiivne uuring, mis hõlmas karusloomakasvatajate andmete
kogumist ja analüüsimist. Arenguperspektiivide ja investeeringuvajaduse osas kasutatakse
kvalitatiivset uurimismeetodit.
Lisaks koostati kaks ülevaadet võimalike arengustsenaariumite (stsenaariumanalüüs) kohta, mille
kaudu hinnati potentsiaalset majanduslikku ja sotsiaalset mõju karusloomakasvatuse võimalikust
keelustamisest või kasvatamise nõuete täitmisest tulenevalt.
Uuringu aruanne koosneb üheteistkümnest peatükist. Esimese kolme peatükiga antakse ülevaade
uuringu metoodikast, karusloomakasvatuse dünaamikast ja karusnahkade turustamisest. Neljas ja
viies peatükk sisaldab ülevaadet ettevõtjate ressurssidest ja jätkusuutlikkuse näitajatest.
Kuuendas peatükis käsitletakse küsitluse peamisi tulemusi ja seitsmenda peatüki kaudu
arutletakse loomade heaolu ja eetiliste vaadete üle. Viimaste peatükkidega võetakse kokku
karusloomakasvatuse erinevaid aspekte, koondatakse tulemused arengustsenaariumite kohta ning
esitatakse fookusgrupi arutelu tulemused. Aruande juurde kuuluvad kokkuvõte ja lisad.
Kirjeldus
Märksõnad
karusloomakasvatus, loomade heaolu, karusnahad, turundus, Eesti, uuringud, aruanded