Utilizing tritrophic interactions to develop sustainable plant protection strategies for oilseed rape
Laen...
Kuupäev
2014
Kättesaadav alates
Autorid
Kaasik, Riina
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Maaülikool
Abstrakt
Oilseed rape is one of the most important cruciferous crops grown in Europe and other parts with a temperate climate. Today, conventional agricultural practices rely heavily on chemical inputs, which have negative side effects on the environment and pesticides also lose their efficiency.
This study investigated 1) the attractiveness and impact plant species and nitrogen fertilisation have on M. aeneus and its parasitoids and 2) the impact of nitrogen fertilisation on volatile organic compounds’ emission. The aim was to gain knowledge on how to manipulate M. aeneus’ abundance through their preferences. The feeding and oviposition preferences of M. aeneus and its parasitoids were studied on plants from the genus Brassica, Sinapis, Eruca, and Raphanus (Capparales: Brassicaceae).
The results showed that although M. aeneus oviposit and/or feed on all studied plant species, their attractiveness differed. During the green-yellow bud stage S. alba and B. nigra were the most attractive. For oviposition, species of the genus Brassica were preferred over S. alba and E. sativa but not over R. sativus. The larval abundance was generally higher on B. napus although, depending on year the attractiveness of B. nigra was almost the same or even higher. The plant species also influenced the number of buds used for oviposition by M. aeneus. The clutch size was smaller on R. sativus compared to Brassica species. Larval survival rate was studied on all plant species but dead larvae were found only on R. sativus and E. sativa. The attractiveness of R. sativus was comparable to B. napus and one third of larvae failed to survive. The influence of plant species was also confirmed for third trophic level, parasitoids, and their species composition. The percentage of parasitized larvae was equal or higher than on B. napus on all plant species but E. sativa and R. sativus. Four species of parasitoid were found: Tersilochus heterocerus, Phradis morionellus, Diospilus capito and one unidentified species with low occurrence (<1%). Fertilisation also had impact on both pest and parasitoids, probably via VOC emission, which also differed with N fertilisation levels. Larval abundance was the highest on moderate and high nitrogen levels and the lowest at on zero fertilisation level which was attractive to parasitoids. The highest emission rates were for acetic acid, 3-carene, α-pineen and bensoealdehüüdi and emission rates of several VOCs increased with nitrogen fertilisation. The abundance of M. aeneus larvae was positively correlated with emission rates of 3-carene, limonene and indole while β-pinene, (E,E)-α-farnesene, benzaldehyde, methylbenzoate linalool were inhibitory for M. aeneus oviposition.
These results show probabilities to use environmental friendly pest management systems for M. aeneus, to collect larvae to certain areas on the field where the trap crop can be destroyed in case of high pest abundance. By using mechanical destruction, it can also be used in organic farming. Brassica nigra and S. alba have potential for conventional trap cropping to prevent damage caused by overwintered M. aeneus adults. The lethal effect of R. sativus on M. aeneus was shown for the first time. Brassica nigra was attractive for oviposition which can be used to influence the next generation. The biological control-assisted trap cropping on B. napus can be promoted by using B. nigra and B. juncea, but also B. rapa and S. alba. By increasing the abundance and species diversity of parasitoids the damage caused by M. aeneus could be kept below economic threshold levels therefore decrease environment pollution. Such precautionary methods can be used in integrated and organic farming. Pest and parasitoid abundance could also be manipulated by optimising nitrogen fertilisation. By using moderate nitrogen input the pressure on the environment could be reduced and the crop might become less attractive to the pest.
Raps (Brassica napus L.) on oluline parasvöötmes kasvatatav ristõieline õlikultuur, mille kasvupindala on järjest suurenenud nii Eestis kui ka Euroopas. Rapsikahjurite tõrje põhineb sünteetilistel pestitsiididel, mis aga on hävitava toimega mitte ainult kahjuritele vaid ka kasulikele organismidele. Lisaks sellele väheneb elurikkus põllumajandusmaastikul, võib kaasneda keskkonna saastatus ja majanduslik konkurentsivõime. Kõigest sellest lähtuvalt on alternatiivsete keskkonnasõbralike tõrjestrateegiate, näiteks püüniskultuuride, väljatöötamine väga oluline. Käesoleva töö käigus uuriti 1) erinevate taimeliikide atraktiivust naeri-hiilamardikale ja tema parasitoididele; 2) lämmastikväetiste erinevate koguste mõju naeri-hiilamardika arvukusele ja parasiteerituse tasemele talirapsil; 3) lämmastikväetiste mõju talirapsi lenduvate orgaaniliste ühendite (VOC) emisioonile. Töö eesmärgiks oli uurida naeri-hiilamardika toitumis- ja munemiseelistusi, et nendega manipuleerides leida sobivad kultuurid, mida saaks rakendada püüniskultuuride strateegias. Naeri-hiilamardika toitumis- ja munemiseelistusi uuriti seitsmel ristõielisel taimeliigil perekondadest kapsasrohi (Brassica), sinep (Sinapis), võõrkapsas (Eruca) ja rõigas (Raphanus) (Capparales: Brassicaceae). Töö tulemusena selgus, et kuigi naeri-hiilamardikas toitus ja/või munes suuremal või vähemal määral kõikidel katsetaime liikidel, oli taimeliikidel ja nende erinevatel kasvufaasidel atraktiivsuses suuri erinevusi. Punga staadiumis olid mardikatele atraktiivsed valge ja must sinep, seevastu munemiseks eelistati kapsasrohu perekonda kuuluvaid taimeliike, kuid atraktiivne oli ka õlirõigas. Munakurnade suurus erines taimeliigiti olles väiksem õlirõikal võrreldes kapsasrohu perekonna liikidega. Hiilamardikad eelistasid muneda mustale sinepile, rapsile ja rüpsile. Hukkunud naeri-hiilamardika vastseid leiti põld-võõrkapsa ja õlirõika pungades, viimasel liigil ei suutnud ligi kolmandik vastsetest kestuda ja hukkusid esimeses kasvustaadiumis. Seega saaks neid taimi potentsiaalselt kasutada surmava püüniskultuurina. Töö tulemusena selgus, et kahjurite peremeestaimeliigid mõjutavad ka parasitoidide munemiskäitumist ja liigilist koosseisu. Vastsete parasiteerituse tase oli rapsiga võrreldes samaväärne või kõrgem kõigil taimeliikidel peale põld-võõrkapsa ja õlirõika. Leiti nelja liiki parasitoide: Tersilochus heterocerus, Phradis morionellus ja Diospilus capito ja üks vähearvukas määramata liik. Ka lämmastikuga väetamise erinevad kogused mõjutasid kahjurit ja parasitoide, tõenäoliselt VOC emisiooni kaudu, mida samuti mõjutas väetustase. Kõige rohkem vastseid leiti kontrollvariandilt (0 kg/ha) ja kõrge väetustasemega (160 kg/ha) katsevariandilt, kontrollvariant oli ka atraktiivseim parasitoididele. Enim emiteerisid rapsitaimed 3-kareeni, α-pineeni ja bensoealdehüüdi. Naeri-hiilamardika vastsete arv korreleerus mitmete lenduvate ühendite eritumisega: kõrgema 3-kareeni, indooli ja limoneeni eritamisel oli vastsete arvukus taime kohta suurem, samas kui β-pineiini, (E,E)-α-farneseeni, metüülbensoaadi, bensoealdehüüdi ja linalooli kõrgem eritamine mõjus naeri-hiilamardika munemisaktiivsusele pärssivalt. Tulemused näitavad, et naeri-hiilamardika toitumis- ja munemiskäitumist saab mõjutada keskkonnasõbralikke tõrjevõtteid kasutades. Meelitades kahjureid püüniskultuuri aladele saab neid kõrge arvukuse korral hävitada insektitsiididega või mehaaniliselt (kultuuri sisse kündes), viimane strateegia sobib ka mahepõllumajanduses kasutamiseks. Potentsiaalseteks püüniskultuurideks mardikate valmikutele on näiteks valge ja must sinep. Viimane oli ka atraktiivne munemiseks, järelikult saab selle kaudu reguleerida kahjuri järgeva põlvkonna arvukust. Esmakordselt leiti, et õlirõigas võib olla surmav naeri-hiilamardika vastsele. Lisaks selgus, et nii mustal sinepil ja kapsasrohul, kui ka rüpsil ning valgel sinepil on potentsiaali naeri-hiilamardika bioloogilist kontrolli suurendavate püüniskultuuridena, suurendades parasitoidide arvukust ja liigilist mitmekesisust. Naeri-hiilamardika arvukust kui ka nende looduslikke vaenlasi on võimalik mõjutada optimeerides rapsi väetamist lämmastikuga. Soovitav on kasutada keskmisi lämmastikunorme, mis võimaldab vähendada ka keskkonnakoormust ja muudab rapsi kahjurile vähematraktiivseks ning ei ületa majanduslikku tõrjekriteeriumit. Ennetaval tõrjel baseeruv kahjurite regulatsioon on kasutatav nii integreeritud kui ka mahetootmises.
Raps (Brassica napus L.) on oluline parasvöötmes kasvatatav ristõieline õlikultuur, mille kasvupindala on järjest suurenenud nii Eestis kui ka Euroopas. Rapsikahjurite tõrje põhineb sünteetilistel pestitsiididel, mis aga on hävitava toimega mitte ainult kahjuritele vaid ka kasulikele organismidele. Lisaks sellele väheneb elurikkus põllumajandusmaastikul, võib kaasneda keskkonna saastatus ja majanduslik konkurentsivõime. Kõigest sellest lähtuvalt on alternatiivsete keskkonnasõbralike tõrjestrateegiate, näiteks püüniskultuuride, väljatöötamine väga oluline. Käesoleva töö käigus uuriti 1) erinevate taimeliikide atraktiivust naeri-hiilamardikale ja tema parasitoididele; 2) lämmastikväetiste erinevate koguste mõju naeri-hiilamardika arvukusele ja parasiteerituse tasemele talirapsil; 3) lämmastikväetiste mõju talirapsi lenduvate orgaaniliste ühendite (VOC) emisioonile. Töö eesmärgiks oli uurida naeri-hiilamardika toitumis- ja munemiseelistusi, et nendega manipuleerides leida sobivad kultuurid, mida saaks rakendada püüniskultuuride strateegias. Naeri-hiilamardika toitumis- ja munemiseelistusi uuriti seitsmel ristõielisel taimeliigil perekondadest kapsasrohi (Brassica), sinep (Sinapis), võõrkapsas (Eruca) ja rõigas (Raphanus) (Capparales: Brassicaceae). Töö tulemusena selgus, et kuigi naeri-hiilamardikas toitus ja/või munes suuremal või vähemal määral kõikidel katsetaime liikidel, oli taimeliikidel ja nende erinevatel kasvufaasidel atraktiivsuses suuri erinevusi. Punga staadiumis olid mardikatele atraktiivsed valge ja must sinep, seevastu munemiseks eelistati kapsasrohu perekonda kuuluvaid taimeliike, kuid atraktiivne oli ka õlirõigas. Munakurnade suurus erines taimeliigiti olles väiksem õlirõikal võrreldes kapsasrohu perekonna liikidega. Hiilamardikad eelistasid muneda mustale sinepile, rapsile ja rüpsile. Hukkunud naeri-hiilamardika vastseid leiti põld-võõrkapsa ja õlirõika pungades, viimasel liigil ei suutnud ligi kolmandik vastsetest kestuda ja hukkusid esimeses kasvustaadiumis. Seega saaks neid taimi potentsiaalselt kasutada surmava püüniskultuurina. Töö tulemusena selgus, et kahjurite peremeestaimeliigid mõjutavad ka parasitoidide munemiskäitumist ja liigilist koosseisu. Vastsete parasiteerituse tase oli rapsiga võrreldes samaväärne või kõrgem kõigil taimeliikidel peale põld-võõrkapsa ja õlirõika. Leiti nelja liiki parasitoide: Tersilochus heterocerus, Phradis morionellus ja Diospilus capito ja üks vähearvukas määramata liik. Ka lämmastikuga väetamise erinevad kogused mõjutasid kahjurit ja parasitoide, tõenäoliselt VOC emisiooni kaudu, mida samuti mõjutas väetustase. Kõige rohkem vastseid leiti kontrollvariandilt (0 kg/ha) ja kõrge väetustasemega (160 kg/ha) katsevariandilt, kontrollvariant oli ka atraktiivseim parasitoididele. Enim emiteerisid rapsitaimed 3-kareeni, α-pineeni ja bensoealdehüüdi. Naeri-hiilamardika vastsete arv korreleerus mitmete lenduvate ühendite eritumisega: kõrgema 3-kareeni, indooli ja limoneeni eritamisel oli vastsete arvukus taime kohta suurem, samas kui β-pineiini, (E,E)-α-farneseeni, metüülbensoaadi, bensoealdehüüdi ja linalooli kõrgem eritamine mõjus naeri-hiilamardika munemisaktiivsusele pärssivalt. Tulemused näitavad, et naeri-hiilamardika toitumis- ja munemiskäitumist saab mõjutada keskkonnasõbralikke tõrjevõtteid kasutades. Meelitades kahjureid püüniskultuuri aladele saab neid kõrge arvukuse korral hävitada insektitsiididega või mehaaniliselt (kultuuri sisse kündes), viimane strateegia sobib ka mahepõllumajanduses kasutamiseks. Potentsiaalseteks püüniskultuurideks mardikate valmikutele on näiteks valge ja must sinep. Viimane oli ka atraktiivne munemiseks, järelikult saab selle kaudu reguleerida kahjuri järgeva põlvkonna arvukust. Esmakordselt leiti, et õlirõigas võib olla surmav naeri-hiilamardika vastsele. Lisaks selgus, et nii mustal sinepil ja kapsasrohul, kui ka rüpsil ning valgel sinepil on potentsiaali naeri-hiilamardika bioloogilist kontrolli suurendavate püüniskultuuridena, suurendades parasitoidide arvukust ja liigilist mitmekesisust. Naeri-hiilamardika arvukust kui ka nende looduslikke vaenlasi on võimalik mõjutada optimeerides rapsi väetamist lämmastikuga. Soovitav on kasutada keskmisi lämmastikunorme, mis võimaldab vähendada ka keskkonnakoormust ja muudab rapsi kahjurile vähematraktiivseks ning ei ületa majanduslikku tõrjekriteeriumit. Ennetaval tõrjel baseeruv kahjurite regulatsioon on kasutatav nii integreeritud kui ka mahetootmises.
Kirjeldus
Märksõnad
raps, taimekasvatus, kahjurputukad, putukatõrje, säästev tehnoloogia, biotõrje, taimekaitse, parasiidid, dissertatsioonid