Ohustatud tõud
Laen...
Kuupäev
2010
Kättesaadav alates
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Põllumajandusministeerium
Abstrakt
Eesti maatõugu veisel on meie rahvaga sarnane minevik. Tõu nimetus: eesti maatõugu veis; Tõuraamatu ja -seltsi asutamisaasta, koht: 1920, Pärnu; Levikuala: üle Eesti, rohkem Pärnu-, Saare- ja Raplamaal; Populatsiooni suurus (2006): ca 1800; Aretusorganisatsioon: Eesti Maakarja Kasvatajate Selts; Üldist. Eesti maatõugu veisel on olnud raske, aga huvitav saatus,
mis sarnaneb paljuski eesti rahva saatusega. See tõug on
kujunenud välja kohalikust aborigeensest karjast sajandite
jooksul ning säilitanud erinevate katsumuste kiuste mitmeid
tunnuseid – iseäraliku välimuse ja piima eripära.
Maatõugu veise tunneb ära ühtlase valkjaspunase värvuse,
nudi pea ja tugevate jalgade järgi. Tema kasv on väiksem
kui moodsates Eesti piimafarmides peetavatel mustakirjudel
ja punastel piimaandjatel.
Iseloomult on maakarja veis sõbralik, loomult uudishimulik,
aga sealjuures isepäine ning tugeva karjainstinktiga. Teiste
piimaveisetõugudega koospidamisel on ta väiksemast
kasvust ja nudipäisusest hoolimata sageli karja juhiks. Ohu
korral võtavad maatõugu veised ringkaitsesse ja peletavad
kiskja või muu ohuallika üheskoos eemale.
Kuna ta on valiv sööda suhtes, esineb tal ka vähem
seedehaigusi. Peale selle on ta pidamistingimuste osas
vähenõudlik, pika ea ja kerge poegimisega. Maakarja veiste
puhul tuleb ette vähem surnult sünde kui teistel Eestis
kasvatatavatel veisetõugudel. Tema piim on kõrge rasva-,
valgu- ja suhkrusisaldusega ning sobib hästi juustu,
kohupiima ja jogurti valmistamiseks.
Eesti maatõugu veis on eesti rahva kultuuripärand. Seda
veisetõugu peetakse eelmistel sajanditel Eesti- ja Liivimaal
levinud aborigeense veise lähimaks otseseks järeltulijaks.
Eestlane on pidanud neid veiseid, sest kohalik tõug on
olnud siinsetes karmides tingimustes kõige vastupidavam.
Tema sihipärase aretusega on tegeletud alates eelmise
sajandi algusest. Enne Teist maailmasõda oli Eesti taludes
20 000 maakarja veist, kuid ajalookeeriste käigus on neid
praegu järel kõigest pooleteise tuhande ümber. Nendest
alla poole tuhande on tõupuhtad põlvnemisandmetega
loomad. Väikese arvukuse tõttu kuulub ta ohustatud tõugude
hulka. Sellele vaatamata on väike, nudipäine, valkjaspunane
veis leidnud veisekasvatuses oma kindla koha – juba
1977. aastast moodustab see tõug stabiilselt 0,4% kõigist
Eestis peetavatest piimaveistest.
Alates 2000. a on maatõugu veiste kasvatamist riiklikult
toetatud. Suuresti tänu sellele, aga kindlasti ka maakarja
kasvatajate entusiasmile, on hakanud maatõugu veiste arv
tasapisi suurenema.
Kirjeldus
Märksõnad
loomakasvatus, tõuaretus, tõuloomad, eesti maatõugu veis, eesti hobune, eesti raskeveohobune, tori hobune, eesti vutt, ohustatud tõud, Eesti