From microscopy to genes – tracing toxic cyanobacteria in a shallow eutrophic lake
Laen...
Kuupäev
2022
Kättesaadav alates
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Estonian University of Life Sciences
Abstrakt
Global warming paired with eutrophication processes is shifting phytoplankton communities towards the dominance of bloom-forming and potentially toxic cyanobacteria. Cyanobacterial blooms are considered an increasing threat in freshwater. Traditional monitoring predominantly relies on cyanobacterial biomass as an indicator of potential toxin presence, disregarding that toxin concentrations can rapidly increase even when cyanobacterial biomass is low. The concentration of toxins in the water is related to the abundance of toxin-producing species and the amount of toxin per cell – toxin quota. My research provides valuable information about the cyanobacterial community composition, the abundance of toxic genotypes, microcystin concentrations, microcystin quota and the environmental factors that promote toxic cyanobacterial blooms in the large and shallow freshwater lake Peipsi. This is the first study to utilise molecular methods as complementary to routine monitoring to determine cyanobacterial toxicity potential in lake Peipsi. In situ studies on zooplankton taxon-specific ingestion of potentially toxic cyanobacteria are still limited. My study focused on the importance of cyanobacteria as a food source for the dominant crustacean grazers. Among the first studies using qPCR targeting cyanobacterial genus-specific mcyE synthase genes in zooplankton gut content analysis, we show that potentially toxic strains of Microcystis can be ingested directly or indirectly by different zooplankton grazers. Information gathered from this study expanded our knowledge on the ecology of toxic cyanobacteria, provided an indication of how molecular methods can improve traditional risk assessment concerning the abundance of cyanobacteria and their cyanotoxins and broadened our knowledge of how target specific molecular tools could be further used in aquatic food-web studies.
In the current thesis, I present a synthesis of spatial and temporal variability of potentially toxic cyanobacteria and the importance of cyanobacteria as a food source for crustacean zooplankton in large and shallow lake. The thesis is based on three published papers each dedicated to a different aspect of the whole.
This thesis improves our knowledge of potentially toxic cyanobacteria and cyanotoxins in large and shallow eutrophic lakes and also provides the first insight into the in-situ consumption of toxic Microcystis by cladoceran and copepod grazers dominating in the lake. The knowledge gained from this study will guide us to further important questions that should be addressed in future research regarding the functioning of the food web of lake Peipsi. Phytoplankton community through high throughput sequencing would allow analysing the relation of cyanobacterial community composition along with concentration and diversity of cyanotoxins. This would include small-sized cyanobacteria in analysis, which are now excluded from the research. To elucidate the processes underlying cyanotoxin dynamics in more detail, further exploration focusing on the expression of toxin genes along with toxin concentration would be beneficial. Toxin gene expression could better indicate potential risks, especially in water bodies comprising mixed assemblages of toxic and non-toxic cyanobacteria.
Sinivetikad ehk tsüanobakterid on üks edukaimaid elustikurühmi Maal. Ajalooliselt on nad täitnud ülitähtsat rolli rikastades Maa atmosfääri hapnikuga. Kahjuks on aga sinivetikate hulgas ka selliseid liike, kes oma elutegevuse käigus toodavad inimesele ja paljudele teistele organismidele ohtlikke mürke. Need bioaktiivsed ained on looduslikest ühenditest ühed toksilisemad. Sinivetikaõitsengud on kujunenud väga teravaks keskkonnaprobleemiks. Õitsengud mõjutavad oluliselt nii veekogu enda ökosüsteemi kui ka ökosüsteemiteenuseid ning on ohuks inimeste ja loomade tervisele. Soojem kliima ja veekogude toiteainetega rikastumine toob kaasa õitsengute intensiivistumise. Seega on järjest olulisem õitsengute varajane avastamine ja sellest tulenevate riskide hindamine. Traditsiooniliselt kasutatakse sinivetikate tuvastamiseks mikroskoopiat, aga väliste tunnuste alusel pole võimalik toksilisi ja mittetoksilisi sinivetikaid teineteisest eristada. Selliselt saadud hinnangud õitsengute toksilisusele on kaudsed, pole ennetavad ja ei täida oma eesmärki. Mürgiste ainete kogus vees on otseselt seotud toksiini tootvate sinivetikate arvukuse ja toksiini kogusega raku kohta. Siiski pelgalt sinvetikate hulgale tuginedes võime toksiinidest tulenevat riski ebatäpselt hinnata. Doktoritöös uurisin, millised seosed on tsüanobakterite liigilise koosseisu, mürgiste sinivetikate arvukuse ja toksiini kontsentratsiooni vahel nii vees kui ka rakkudes. Selgitasin välja mürgiste sinivetikate rolli erinevate zooplankterite toiduobjektina Peipsi järves. Tulemuste põhjal hindasin, millised keskkonnategurid mõjutavad toksiliste sinivetikate vohamist suures ja madalas järves. Sinivetikate toksilisuse hindamiseks kasutasin molekulaarseid meetodeid, mis on väga tundlikud ja võimaldavad hinnata riski toksilise õitsengu tekkeks juba enne õitsengu algust. Uurimistöö tulemused näitasid, et õitsengut põhjustavate sinivetikate kooslus on Peipsi järve osades erinev ning kõige enam soosib selle kujunemist nitraatide kättesaadavus ja vee temperatuur. Leidsin, et sinivetikate poolt toodetud maksamürgid – mikrotsüstiinid, on järves väga levinud ja peamiselt toodavad neid mürke sinivetikad perekonnast Microcystis. Koloonialised sinivetikad, peamiselt perekonnast Microcystis, moodustavad üllatavalt suure osa Peipsi järves domineerivate filtreerivate vesikirbuliste toidust ja seetõttu võivad just vesikirbulised olla olulised toksiinide edasikandmisel toiduahela kõrgematele tasemetele. Töö on üks esimestest maailmas, mis annab ülevaate mikrotsüstiine tootvate sinivetikate tarbimisest veekogu toiduahelas ja nende rollist vesikirbuliste toiduobjektidena. Samuti annab töö hädavajalikke eelteadmisi sinivetikamürkide võimaliku edasikandumise kohta mööda toiduahela lülisid kõrgematele troofilistele tasemetele. Käesolev uuring näitas, et töös kasutatud molekulaarsed meetodid on tänuväärne täiendus praegu kasutatavatele seiremeetoditele võimaldades hinnata mürke tootvate sinivetikate arvukust. Edasised toksiinigeenide ekspressiooniuuringud tõstavad veelgi meetodi tundlikkust ja spetsiifilisust.
Sinivetikad ehk tsüanobakterid on üks edukaimaid elustikurühmi Maal. Ajalooliselt on nad täitnud ülitähtsat rolli rikastades Maa atmosfääri hapnikuga. Kahjuks on aga sinivetikate hulgas ka selliseid liike, kes oma elutegevuse käigus toodavad inimesele ja paljudele teistele organismidele ohtlikke mürke. Need bioaktiivsed ained on looduslikest ühenditest ühed toksilisemad. Sinivetikaõitsengud on kujunenud väga teravaks keskkonnaprobleemiks. Õitsengud mõjutavad oluliselt nii veekogu enda ökosüsteemi kui ka ökosüsteemiteenuseid ning on ohuks inimeste ja loomade tervisele. Soojem kliima ja veekogude toiteainetega rikastumine toob kaasa õitsengute intensiivistumise. Seega on järjest olulisem õitsengute varajane avastamine ja sellest tulenevate riskide hindamine. Traditsiooniliselt kasutatakse sinivetikate tuvastamiseks mikroskoopiat, aga väliste tunnuste alusel pole võimalik toksilisi ja mittetoksilisi sinivetikaid teineteisest eristada. Selliselt saadud hinnangud õitsengute toksilisusele on kaudsed, pole ennetavad ja ei täida oma eesmärki. Mürgiste ainete kogus vees on otseselt seotud toksiini tootvate sinivetikate arvukuse ja toksiini kogusega raku kohta. Siiski pelgalt sinvetikate hulgale tuginedes võime toksiinidest tulenevat riski ebatäpselt hinnata. Doktoritöös uurisin, millised seosed on tsüanobakterite liigilise koosseisu, mürgiste sinivetikate arvukuse ja toksiini kontsentratsiooni vahel nii vees kui ka rakkudes. Selgitasin välja mürgiste sinivetikate rolli erinevate zooplankterite toiduobjektina Peipsi järves. Tulemuste põhjal hindasin, millised keskkonnategurid mõjutavad toksiliste sinivetikate vohamist suures ja madalas järves. Sinivetikate toksilisuse hindamiseks kasutasin molekulaarseid meetodeid, mis on väga tundlikud ja võimaldavad hinnata riski toksilise õitsengu tekkeks juba enne õitsengu algust. Uurimistöö tulemused näitasid, et õitsengut põhjustavate sinivetikate kooslus on Peipsi järve osades erinev ning kõige enam soosib selle kujunemist nitraatide kättesaadavus ja vee temperatuur. Leidsin, et sinivetikate poolt toodetud maksamürgid – mikrotsüstiinid, on järves väga levinud ja peamiselt toodavad neid mürke sinivetikad perekonnast Microcystis. Koloonialised sinivetikad, peamiselt perekonnast Microcystis, moodustavad üllatavalt suure osa Peipsi järves domineerivate filtreerivate vesikirbuliste toidust ja seetõttu võivad just vesikirbulised olla olulised toksiinide edasikandmisel toiduahela kõrgematele tasemetele. Töö on üks esimestest maailmas, mis annab ülevaate mikrotsüstiine tootvate sinivetikate tarbimisest veekogu toiduahelas ja nende rollist vesikirbuliste toiduobjektidena. Samuti annab töö hädavajalikke eelteadmisi sinivetikamürkide võimaliku edasikandumise kohta mööda toiduahela lülisid kõrgematele troofilistele tasemetele. Käesolev uuring näitas, et töös kasutatud molekulaarsed meetodid on tänuväärne täiendus praegu kasutatavatele seiremeetoditele võimaldades hinnata mürke tootvate sinivetikate arvukust. Edasised toksiinigeenide ekspressiooniuuringud tõstavad veelgi meetodi tundlikkust ja spetsiifilisust.
Kirjeldus
A Thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Applied Biology.
Väitekiri filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks rakendusbioloogia erialal.
Väitekiri filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks rakendusbioloogia erialal.
Märksõnad
dissertations, dissertatsioonid, vetikad, tsüanobakterid, järved, eutrofeerumine, veeökosüsteemid, Peipsi järv, algae, Cyanobacteria, lakes, eutrophication, aquatic ecosystems, Lake Peipsi