Eesti NSV floora. 7
Kuupäev
1961
Kättesaadav alates
Autorid
Üksip, Albert (koostaja)
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Eesti Riiklik Kirjastus
Abstrakt
„Eesti NSV floora“ VII köites käsitletakse üht perekonda – hunditubakad (Hieracium L.) – korvõieliste sugukonnast. Suur hulk selle perekonna liikidest on kaotanud sugulise paljunemise võime, mis nähtub juba sellest, et nendel ei arene elujõulisi tolmuteri. Nende paljunemine on apomiktiline ehk apogaamne. Et neil puudub risttolmlemine ning selle tõttu ka viljastumisprotsess, siis ei toimu neil juhuslikult tekkinud pisitunnuste elimineerumist, nagu see esineb normaalse amfimiktilise (sugulise) paljunemisega taimedel. Pisitunnused pärandatakse põlvest põlve, mille tulemuseks on suure arvu pisitunnuste poolest erinevate süstemaatiliste üksuste ehk taksoonide tekkimine. Sellest olenevad mitmed iseärasused apomiktiliste taimede süstemaatikas, terminoloogias ja nomenklatuuris. Seepärast tuleb käesoleva köite kasutamisel silmas pidada järgmist. 1. Vanemad hunditubakate uurijad, Müncheni ülikooli professor C. Nägeli ja A. Peter oma ühises põhjapanevas teoses „Die Hieracien Mittel-Europas, München, 1885“ loevad hunditubakate pisiüksusi alamliikideks. Selle seisukohaga ühines ka suurim hunditubakate eriteadlane, Karlsruhe ülikooli professor K. H. Zahn, kes selle perekonna läbi töötas kogu maailma ulatuses Saksa Teaduste Akadeemia poolt A. Engleri toimetusel välja antud kapitaalses teoses „Das Pflanzenreich“ (hunditubakaid käsitlev osa ilmus aastail 1921–1923). Neid üksusi on tunnistatud ka iseseisvateks liikideks. Sellisest liigikäsitusest lähtub ka „Eesti NSV floora“ käesoleva köite autor. Kuigi K. H. Zahn enda püstitatud hunditubaka-alamliike ei hakanud hiljem ümber nimetama liikideks, möönab ta siiski, et need alamliigid tegelikult on liigid. Nii kirjutab ta nende kohta aastal 1929 teoses A. Hegi, Illustrierte Flora von Mittel-Europa, VI, lk. 1189: „... juba varem on neid näiteks Tausch, Jordan ning eriti skandinaavia hieratsioloogid (Almquist, Lindeberg, Elfstrand, Norrlin, H. Dahlstedt, K. Johansson, Omang, Brenner jt.) käsitanud tõeliste liikidena, mida need tegelikult ongi.“ Sealsamas tarvitab K. H. Zahn nende kohta nimetust reaalsed liigid (die reellen Arten). Sellest lähtudes nimetatakse käesolevas köites K. H. Zahni (ja ka teiste) poolt alamliikidena kirjeldatud taksoone binaarse nimega nagu liike. Näiteks on palistunud hunditubakas kirjeldatud nime all Hieracium silvaticum L. ssp. submarginellum Zahn, siin aga tuuakse ta nimega Hieracium submarginellum Zahn, puustusmaa-hunditubakas on kirjeldatud nime all Hieracium florentinum All. ssp. ericetorum Naeg. et Pet.; siin aga esineb ta nimega Hieracium ericetorum Naeg. et Pet.; läbipaistev hunditubakas on kirjeldatud alamliigina Hieracium vulgatum L. ssp. diaphanoides Lindeb., siin aga tuuakse ta nimega Hieracium diaphanoides Lindeb. 2. C. Nägeli ja A. Peter ning nende eeskujul K. H. Zahn ühendasid üksteisele tunnustelt väga lähedased alamliigid rühmadeks, nimetades neid grex ja subgrex. Liik koosnes nende autorite järgi sellistest alamliikide rühmadest. Vanem rootsi botaanik E. M. Fries (1794–1878) kasutas rühmanimena ka sõna stirps. Kui nüüd vanemate botaanikute alamliike loeme liikideks, siis on põhjendatud ka nende liikide ühendamine rühmadeks, kuid ei ole sobiv nimetada neid rühmi grex'ideks. Rahvusvaheliste botaanilise nomenklatuuri reeglite kohaselt on liigile järgnevaks suuremaks taksooniks rida (series). Ridadeks ühendatakse enamasti pisiliigid, mis on saadud vanade laialt mõistetud liikide (linneoonide) jagamise teel. Hunditubakate puhul aga ei peeta õigeks kasutada ka nimetust rida, pidades seda lubatavaks ainult amfimiktiliselt paljunevate liikide rühmade kohta. Seetõttu kasutatakse lähedaste hunditubakaliikide rühmade kohta nimetust tsükkel (cyclus). 3. Vanemad botaanikud tegid hunditubaka laiemalt mõistetud liikide puhul vahet pealiikide ja vaheliikide vahel. Pealiikideks nimetasid nad üksteisest tunnuste poolest selgesti erinevaid liike, vaheliikideks aga liike, millel võib esineda kahe või mitme pealiigi tunnuseid. Vaheliigid võivad olla tekkinud apomiktiliselt, kuid liikidest, millel esineb suguline paljunemine, võivad vaheliigid kujuneda ka hübridisatsiooni teel. Vaheliikide iseloomustamiseks rakendati mõningaid märkimisviise, mis ka käesolevas teoses, peamiselt taksoonide sünonüümika esitamisel, kasutamist leiavad. Üldiseks vaheliikide iseloomustamise viisiks on vastavate põhiliikide liigiepiteetide ühendamine kriipsuga. Näiteks et Hieracium dubium on kännasja ja õieka hunditubaka vaheliik, märgiti nii: H. dubium = cymosum–floribundum. Et õiekas hunditubakas on kolme pealiigi vaheliik, märgiti nii: H. floribundum = florentinum–auricula–collinum. Kui vaheliik on tunnustelt lähedasem ühele pealiikidest, siis kasutati märke > ja <, näiteks, et suureõisikuline hunditubakas, olles vaheliik H. armbiguum'i ja H. pilosella vahel, on lähedasem H. ambiguum'ile, kirjutati järgmiselt: H. macranthelum = ambiguum > pilosella. Hübriidide märkimiseks kasutatakse märki X nende vanemate liigiepiteetide vahel, näiteks H. flagellare = H. Pilosella X polonicum, kuid C. Nägeli ja A. Peter tähistasid hübriidsust märgiga +, näiteks H. canum = cymosum + Pilosella. Praegu on lubatud märgi + kasutamine ainult pookekimääride („pookehübriidide“) puhul. Käesolevas köites kirjeldatakse 154 Eesti NSV-s konstateeritud hunditubakaliiki. Peale selle selgitatakse nende liikide küsimust, mida meil ei leidu, kuid mida vanemate autorite eksituse tõttu meie floristilises kirjanduses mainitakse. Kirjeldatakse ka üksikuid liike, mida Eesti NSV-s ei ole leitud, kuid mis esinevad naabermail ning mille leidumist meil võiks oletada. Kõik need Eesti NSV-s mitteesinevad liigid on toodud ilma järjekorranumbrita ning on tähistatud märgiga * nende nime ees. Kõik liikide leiukohtade kaardid ja enamiku liikide joonistest valmistas A. Üksip. Väike osa joonistest on trükitehnilistel põhjustel kunstnike S. Lille ja E. Maaseri poolt autori jooniste ja herbaareksemplaride järgi ümber joonistatud. Enamiku liikide väliskuju joonistel tuuakse suurendatult ka korvõisiku üldkatte leht, mille kuju, värvus ja eriti karvasus on liikide õigeks määramiseks oluline. Võrreldes liigi väliskuju joonisega, on üldkatte lehe joonised 30 korda suurendatud. Köite toimetajaks oli A. Vaga.
Kirjeldus
Märksõnad
katteseemnetaimed, kaheidulehelised, korvõielised, taimestik, taimegeograafia, määrajad, Eesti