Valitud väikesaarte pärandkultuur

Abstract

Kultuuripärandi üheks avaldusvormiks on pärandkultuur, mille all mõistetakse ainelisi jälgi eelmistest põlvkondadest maastikul. Eesti rannikumeri on väikesaarte arvukuse poolest väga rohke. Ainelist pärandkultuuri on Eestis kaardistatud umbes 20 aastat, kuid väikesaartel on pärandkultuuri inventeeritud ja uuritud vähem. Töö eesmärgiks on välja selgitada valitud väikesaartel esinev pärandkultuur ja piirkondlikud erisused. Uurimuse aluseks on 2022. aastal koostatud “Väikesaarte loodus- ja pärandkultuuri väärtuste andmebaas“. Eesmärgi saavutamiseks kasutatakse pärandkultuuri inventeerimise metoodikat, mis aitab kogutud andmed süstematiseerida. Analüüsis uuritakse tüübirühmade ja objektitüüpide osakaalu, objektide piirkondlikke paiknemisi ja teostatakse võrdlus Eesti pärandkultuuri andmebaasiga. Tulemustes selgub, et kõige suurema osakaalu moodustab väikesaartel tüübirühm „Traditsioonilist talumajapidamist kajastavad objektid“ (35%). Tüübirühmades sagedamini esinenud objektitüübid on: „Heinaküünid, kuhjalavad“; „Põlised talukohad“; „Okupatsiooniajaobjektid“; „Sõjalised objektid I ja II Maailmasõjast, Vabadussõjast“; „Vanad meremärgid“; „Lautrid ehk valgmad“; „Vanad kohanimed“; „Kõrtsid“; „Põlised metsateed, jalgrajad, hobuseteed“; „Vanemate metsakorralduste jäljed“; „Muinasaegsed (võimalike) rituaalidega seotud paigad“. Piirkondlike erisustena joonistus välja, et Põhja-Eesti suurematel väikesaartel esineb sagedamini militaarseid objekte ja Lääne-Eesti väiksematel laidudel leidub rohkem kõrtside ja heinaküünide asukohti. Võrdlus Eesti pärandkultuuri andmebaasiga tõi välja, et kogu Eestis on vanu meremärke (33 obj) ja paadikuure (15 obj) väga vähe inventeeritud. Edasiste tegevustena tuleks merendusega seotud objektide kaardistamisele suuremat tähelepanu pöörata. Andmete süstematiseerimine tõi välja, et merenduse ja kalandusega seotud objektide süstematiseerimine on liiga üldine, mistõttu võib vajada pärandkultuuri inventeerimise metoodika täiendusi.

One of the many forms of manifestation of cultural heritage is heritage culture, which refers to material traces of previous generations on the landscape. The coastal sea of Estonia is very rich in terms of the number of small islands. While material heritage culture has been mapped in Estonia for about 20 years, the inventory and research of heritage culture on small islands have been less extensive. The aim of this study is to identify the heritage culture and regional differences on selected small islands. The study is based on the “Database of natural and cultural heritage values of small islands” compiled in 2022. The methodology of heritage culture inventory is used to help systematize the collected data. The analysis examines the proportion of typological groups and object types, the regional distribution of objects, and a comparison with the Estonian cultural heritage database. The results show that the largest proportion on small islands consists of "Objects reflecting traditional farmsteads" (35%). The most frequently occurring object types within the typological groups are: “Hay barns”; “Traditional farmsteads”; “Objects from the occupation period”; “Military objects from World War I and II, the War of Independence”; “Old maritime markers”; “Traditional boat harbors”; “Taverns”; “Native forest roads, paths, horse trails”; “Traces of older forest management practices”; “Ancient places associated with (possible) rituals”. Regional differences indicate that larger small islands in Northern Estonia have a higher occurrence of military objects, while smaller islets in Western Estonia have more tavern and hay barn locations. A comparison with the Estonian heritage culture database reveales that there is very little inventory of old maritime markers (33 obj) and boat sheds (15 obj) throughout Estonia. As further actions, greater attention should be paid towards mapping objects related to maritime heritage. The systematization of data highlights that the categorization of objects related to maritime and fisheries heritage is too general, indicating a need for further enhancements to the methodology of heritage culture inventory.