Changes in agricultural land use in Estonia: opportunities for stable land use
Abstract
The issue of land concentration in the EU and many parts of the world remains basic and is one
of the most serious land issues in the district today. Agricultural land is becoming increasingly
concentrated into the hands of large businesses, a situation in which small farmers are losing
control over the agricultural land. This phenomenon is affecting Estonian agriculture.
After the regaining of Estonian independence in 1991, restitution of farmlands based on the
pre-Second World War ownership and privatisation of collective farms took place. The land
reform law favoured agriculture based on small farms. In the first ten years of regaining
independence, the number of farms in Estonia increased to 55,748 in 2001. Many small
agricultural producers arose but in the following years this number decreased and in 2020 there
were 11,369 farms left. While the average land use per agricultural household in Estonia has
increased, the agricultural land in Estonia has become increasingly concentrated into the hands
of corporate bodies. Not only land use is concentrating but landownership is concentrating as
well. This is a dangerous sign. Control over the land is concentrating in the hands of small
number of large corporations and there is a need to take action against this development in
Estonia.
Estonia needs policy direction and regulations for the agricultural land market that help to
mitigate the impact of land concentration. Relationship between large agricultural producers
and small-scale farms must be enabled so that both farming types can stay in fair market
competition. The direction of the policy and extent of the area of land use or ownership in
Estonia is a matter for further research and even debate, to determine appropriate regulations,
possible limitations to land areas, the usage of pre-emptive right and the creation of land bank
in Estonia. Definitely, there is a need for transparent structure of enterprises in Estonia. Põllumajandusmaa koondumine on põletav teema mitmes Euroopa riigis, kuid eriti on see
päevakorral just endistes Nõukogude Liidu vabariikides. Selle protsessi tulemusel jäävad
maakasutusest eemale seda seni harinud talumajapidamised, mis omakorda soodustab
maapiirkondadest töö- ja elukohtade kadumist. Tegemist on üldjuhul pöördumatu protsessiga,
mille olemasolust Eestis annab selgelt märku suurte põllumajandustootjate jätkuv kasv väikeste
tootjate arvelt.
1991. aastal alanud maareformiga sooviti Eesti Vabariigis taastada talumajapidamistel põhinev
põllumajanduslik tootmine. Reformi algusaastatel suurenes Eestis põllumajandustootjate arv
ja 2001. aastaks oli Eestis 55 748 põllumajandustootjat. Aastate möödudes hakkas
põllumajandustootjate arv Eestis vähenema ja 2020. aastaks oli alles jäänud 11 369 tootjat.
Põllumajandustootjate arvu kahanemine on toimunud väiketootjate arvelt. Laienenud on
allesjäänud põllumajandustootjate maakasutuse ja maaomandi pindala. Kõige suurema
maakasutusega tootja maaomandi pindala on 2001.–2021. aasta jooksul kasvanud 312 347%
ja keskmiselt on maakasutajate maaomandi pindala kasvanud 1036%. Põllumajandusliku
maakasutuse koondumine soodustab ka maaomandi koondumist.
Eestis on tähtis rakendada sellist poliitikat, mis toetab põllumajandusmaa koondumise asemel
tööstuslike suurtootjate üleminekut väiksematele tootmisüksustele. Selleks tuleb kehtestada
maksimaalne põllumajandusmaa pindala, mis saab kuuluda ühe tootja või seotud tootjate
omandusse. Peale selle võiks põllumajandusmaa kuuluda üksnes nendele, kellel on vastavad
teadmised selle kasutamiseks ja põllumajandusmaa ostu-müügitehingutel tuleks rakendada
eelisõigust väikeste tootjate kasuks. Maapanga loomine soodustaks sektorisse sisenejatele
põllumajandusmaa rentimist. Samuti on tähtis luua põllumajandusettevõtetele läbipaistev
omandistruktuur.