Talvituvate lindude rahvusvaheline lennuloendus

Abstract

Enamus Kirde-Euroopas sh Eesti merealal esinevatest linnuliikidest on rändelised, seetõttu mõjutavad liikide levikut ja arvukust oluliselt tingimused väljaspool Eestit. Arvukuse muutuste põhjuseks võivad olla liikide pesitsemistingimused Siberi tundraaladel, mõjud rändepeatuspaikades või talvitusaladel Lääne- Euroopas või Aafrikas. Eestis talvel koonduvate liikide arvukust mõjutab talvine kliima – alates 1990.a. on sagenenud nn pehmed talved, mistõttu üha enam linde jääb Eesti vetesse talvituma, selle asemel, et rännata Läänemere lõunaossa või Põhjamerre. Samuti kahandavad lindude talvist arvukust massiline suremus pakase või haiguste tõttu. Looduslikuks „müraks“ on ka merelindudel esinev nii mereliste kui ka maismaa elupaikade rööbiti kasutamine aastatsükli või pesitsusperioodi vältel (Eestis pesitsevatest liikidest n. merikotkas, hallhani, laululuik), mistõttu survetegurite allikat asurkonnale pole alati võimalik tuvastada. Seega on linnuasurkondade puhul tulemuslikum regionaalsete ja globaalsete seisundi ja staatuse hinnangute perioodiline korraldamine. Läänemere piirkonnas on talvituvate merelindude asurkondade seisundi hindamist läbi viidud kolmel korral. Esimesel korral, 1992-1993 viidi läbi Läänemereülesed laeva- ning lennuloendused, mis andsid esmakordselt tervikpildi talvel toimuvast (Durinck et al., 1994). Miinuseks oli see et välitööd kestsid kaks talve (joonis 1). Aastal 2011 ilmus teine Läänemere kokkuvõte, kus kasutati suures osas kesktalvise veelinnuloenduse materjale (Skov et al., 2011) (joonis 1,2.). Koordineerituim loendus Läänemerel viidi läbi 2016.a. Projektist võtsid osa kõik Läänemereäärsed maad, va. Venemaa. Valdavalt kasutati loenduseks lennukeid, laevaloendused toimusid vaid osaliselt Saksamaal ning täies mahus Poolas ja Leedus (joonis 3).