Jätkusuutliku väikejärve tervendamise juhised

Abstract

Inimtegevuse tagajärjel rikastuvad veekogud toiteainetega, mis toob endaga kaasa primaarproduktsiooni tõusu ning vee kvaliteedi halvenemise. Eutrofeerunud järvede vee kvaliteedi parandamine on praegusel ajal veekaitse üks peamisi ülesandeid kogu maailmas. Järvede tervendamine on kriitilise tähtsusega veeressursi säästliku majandamise seisukohalt. Tervendamiseks peetakse tegevust, mille tagajärjel saab veekogu hea seisundi. Seda eristatakse tavaliselt taastamisest (põhjalik järvesängi muutmine), korrastamisest (välisilme muutmine, mis ei pruugi parandada vee kvaliteeti), rehabiliteerimisest (Ott ja Timm, 2020). Järvi on vaja tervendada ka selleks, et vastata kehtivate veekaitseliste regulatsioonide (nt EL Veepoliitika raamdirektiiv) nõuetele. Värskeimate, 2020. a., andmete põhjal pole ligi 78% seirega kaetud Eesti seisuveekogumitest heas seisundis (Keskkonnaagentuur, 2021). Eriti murettekitav on aastail 2012-2020 jälgitav tendents, mille järgi heast kehvemas seisundis olevate järvede osakaalu on koguni suurenenud. Säärane statistika rõhutab vajadust üle vaadata seniseid järvede tervendamise praktikaid. Käesolevas töös pakutakse võimaliku lahendusena tervendamist jätkusuutlikul moel. Käesolevad juhised on välja töötatud 2020. a. augustis KIK toel valminud projekti „Jätkusuutlik väikejärve tervendamine sette eemaldamise ja selle toiteainete taaskasutuse teel“ jätkuprojekti raames. Meetodid on suunatud peamiselt väikejärvede tervendamiseks ning on toeks veemajandajatele.