2. Magistritööd

Permanent URI for this collectionhttp://hdl.handle.net/10492/2498

Browse

Now showing 1 - 20 of 442

Päevalilleseemne- ja kanepiseemnevalkude kasutamine valgubatoonis ning nende mõju füüsikalis-keemilistele ja sensoorsetele omadustele
(Eesti Maaülikool, 2025) Vatin, Stiven; Sats, Andres (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Kasvav nõudlus taimsete ja madala süsinikujalajäljega valguallikate järele on suunanud tähelepanu alternatiivsetele valguallikatele, nagu päevalilleseemne- ja kanepiseemnevalgud. Käesoleva töö eesmärk oli uurida vadakuvalkude asendamise võimalikkust valgubatoonides päevalilleseemne- ja kanepiseemnevalkudega ning hinnata selle mõju toote kvaliteedile. Uurimistöö käigus valmistati kolm tüüpi valgubatoone: vadakuvalgu, päevalilleseemnevalgu ja kanepiseemnevalgu baasil. Valminud batoonide füüsikalis-keemilisi omadusi (nt tekstuuriprofiil, pH) analüüsiti 28-päevase säilitamise käigus (1., 14. ja 28. päeval) ning viidi läbi sensoorne hindamine, et võrrelda erinevate valguallikate mõju batoonide omadustele. Tulemused näitasid, et valguallikas mõjutab oluliselt batoonide kvaliteedinäitajaid ning nende muutusi säilitamisel. Esialgu olid kanepiseemnevalguga batoonid suurima kõvadusega, kuid 28. säilituspäevaks olid hoopis vadakuvalguga batoonid kõige kõvemad. Taimsete valkudega batoonide pH oli madalam ja langes säilitamise jooksul, samas vadakuvalguga batoonide pH püsis kõrgem ja stabiilsem. Sensoorne hindamine kinnitas, et valgutüüp mõjutab batoonide tekstuuri (nt kohesiivsus, kleepuvus) ja maitseomadusi. Uuringu tulemused näitavad, et päevalilleseemne- ja kanepiseemnevalgud võivad vadakuvalku edukalt asendada valgubatoonides, mis loob võimaluse arendada jätkusuutlikumaid valgurikkaid vahepalasid.
Owner experiences in the effectiveness of mesotherapy in horses
(Eesti Maaülikool, 2025) Vardja, Susanne; Corrêa, Felipe (advisor); Chair of Clinical Veterinary Medicine
Back pain is a prevalent issue among riding horses. Back pain can be caused by several pathologies, overriding dorsal spinous processes being one of the most common causes of thoracolumbar pain and poor performance in sport horses. Mesotherapy, a treatment modality used to relieve back pain and stiffness in horses, lacks literature on its effectiveness. This study aims to describe the effectiveness of mesotherapy in the treatment of horses with back pain. The study population consists of 36 equine patients treated with mesotherapy at the Equine Clinic of Estonian University of Life Sciences between August 2022 and February 2025, including 20 mares and 16 geldings from 12 different breeds. After the treatment, the owners completed a survey to assess the effectiveness of the treatment and the relief of clinical signs in their horses. The average score for overall effect of mesotherapy, as perceived by owners, was approximately 6.94 in a 10-point scale, with a median score of 8. Carrot stretches and core engaging exercise had a positive association with overall effect. There was no effect of breed, gender or age on the overall effect of mesotherapy. The most common signs occurring in the study group before the treatment were back sensitivity, muscle tension, and resistance in training. The reduction in these symptoms was rated with high grades in 50.0%, 54.2%, and 45.8% of horses, respectively. Mesotherapy showed the best improvement in aggressive behaviour when handled, with five out of seven horses (71.4%) having good or very good treatment results.
Lehmade üleminekupiimast eraldatud IgG söödalisandi kasutamise mõju võõrdepõrsaste massi-iibele
(Eesti Maaülikool, 2025) Vask, Grete; Leming, Ragnar (juhendaja); Orro, Toomas (juhendaja); Söötmisteaduse õppetool
Magistritöö on osa laiemast uurimisprojektist, mille eesmärgiks oli hinnata immunoglobuliinirikka (IgG-rikka) söödalisandi mõju võõrdepõrsaste ööpäevasele massiiibele. Põrsaste võõrutamine on seafarmide jaoks üks kriitilisemaid perioode, mis mõjutab oluliselt loomade tervist, heaolu ja jõudlusnäitajaid. Võõrutamisega kaasnevad mitmed stressifaktorid, nagu eemaldamine emisest, üleminek kuivsöödale ja järsult muutunud keskkond, mis võivad põhjustada stressi ja omakorda soodustada seedehäirete tekkimist, kasvu pidurdumist ja suurendada vastuvõtlikkust haigustele. Seetõttu otsitakse pidevalt uusi lahendusi, mis aitaksid leevendada võõrutusjärgset stressi ja toetada põrsaste arengut. Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida lehmade üleminekupiimast eraldatud IgG-rikka söödalisandi mõju võõrdepõrsaste ööpäevasele massi-iibele. Töö raames viidi läbi kontrollitud söötmiskatse, kuhu kaasati 40 juhuslikult valitud emise pesakonda. Katsesse kaasati igast pesakonnast 5 juhuslikult valitud võõrdepõrsast. Kokku moodustati kolm rühma: IgG rühm, kontrollrühm (vadak) ja võrdlusrühm (ilma lisandita). Tulemused näitasid, et põrsaste ööpäevane mässi-iive oli enim mõjutatud kindlate perioodiliste ja individuaalsete tegurite kaudu. Kuigi antud uuringus leiti, et IgG-lisand ei avaldanud märkimisväärset mõju võõrdepõrsaste juurdekasvule, võib IgG-rikaste söödalisandite kasutamine anda uusi perspektiive võõrutusjärgse stressi leevendamiseks.
Karjatervise andmete kättesaadavus loomaarstidele ning karjaterviseprogrammide rakendamist piiravad tegurid lihaveiste valdkonnas
(Eesti Maaülikool, 2025) Pärnalaas, Joonas; Onoper, Alar (juhendaja); Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetool
Käesolev lõputöö uurib lihaveisekarjade terviseandmete kättesaadavust veterinaararstidele ning karjaterviseprogrammide rakendamist takistavaid tegureid. Probleemina on välja toodud andmete ebapiisav ja ebajärjepidev kogumine, mis piirab veterinaararstide võimalusi pakkuda tõenduspõhist nõustamist ja toetada tõhusat karjatervise juhtimist. Töö eesmärk oli kirjeldada andmete kättesaadavuse olukorda loomaarstidel, kasutades näitena kolme Eesti lihaveisefarmi karjatervise koondandmestikku. Lisaks oli eesmärgiks selgitada välja peamised takistused karjaterviseprogrammide kasutuselevõtul lihaveisekasvatuses. Uurimistöö metoodikaks oli kirjanduse kvalitatiivne analüüs, mida täiendas kirjeldav statistika kolme farmi andmete põhjal. Andmete analüüs näitas, et 17,2% andmelahtritest olid tühjad või märgistatud „N/A“ (Pole hinnatud – Not assessed), viidates andmete ebapiisavale täidetusele ja võimalikule seire puudulikkusele. Kirjanduse põhjal tuvastati kolm peamist karjaterviseprogrammide rakendamist piiravat faktorit lihaveisekarjades: vähene ja kohati ebaefektiivne kommunikatsioon loomakasvatajate ja veterinaararstide vahel, farmipimedus ehk olukorra tegeliku ulatuse alahindamine ning majanduslikud takistused. Samuti toodi välja, et Eestis puudub lihaveisefarmidele suunatud toetusmeede, mis võiks soodustada karjaterviseprogrammides osalemist. Töö järeldustes rõhutatakse vajadust parandada andmekogumise süsteemide rakendamist, suurendada loomakasvatajate teadlikkust ja motivatsiooni ning tugevdada koostööd veterinaararstide ja loomakasvatajate vahel. Tulemusi saab kasutada alusmaterjalina poliitikate ja praktikate kujundamisel, mis edendavad karjaterviseprogrammide laiemat rakendamist lihaveisekasvatuses.
Piimanäärme kasvajad kassidel Eestis
(Eesti Maaülikool, 2025) Laun, Liisi; Järveots, Tõnu (juhendaja); Veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni õppetool
Piimanäärme kasvajad on kassidel üks sagedamini esinevaid kasvaja liike maailmas, moodustades umbes 17% kõikidest emastel kassidel diagnoositud kasvajatest. 85–90% piimanäärme kasvajatest kassidel on pahaloomulised. Antud asjaolu tõttu on neoplaasiate varajane tuvastus ja agressiivne ravi olulisel kohal, et hinnata prognoosi elulemusele. Käesoleva retrospektiivse uurimistöö eesmärgiks oli uurida Eestis erinevate piimanäärme kasvajate tüüpide esinemist kassidel Eesti Maaülikooli Veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni õppetooli patohistoloogilisse uuringusse saadetud koeproovide põhjal. Analüüsimiseks kasutati aastatel 2013-2024 laborisse saadetud 120 loomalt kogutud 136 koeproovi patohistoloogilisi raporteid. Saadud andmete põhjal teostati kirjeldav ja statistiline analüüs Microsoft 365 Excel programmiga. Pahaloomulised kasvajad moodustasid uuritud proovidest 65.4% (n = 89) ning healoomulised muutused 33.8% (n = 46). Pahaloomulistest muutustest esines kassidel enim tubulaarset kartsinoomi (n = 23), kompaktset kartsinoomi (n = 13) ja juhasisest papillaarset kartsinoomi (n = 13). Healoomulistest kasvajatest esines enim juhasisest papillaarset adenoomi (n = 11) ning piimajuhade adenoomi (n = 11). Piimanäärme hüper- ja düsplaasiatest diagnoositi enim piimajuhade ektaasiat (n = 5) ja piimajuhade tsüste (n = 5). Diagnoosimise hetkel oli kasside keskmiseks vanuseks 11.3 aastat ning mediaanvanuseks 11 aastat. Statistilise analüüsi käigus leiti esinevat tugev seos vanuserühma ja piimanäärme muutuste pahaloomulisuse vahel. Muude tegurite vahel statistilist olulisust ei tuvastatud. Üldjuhul ühtisid töö tulemused kirjandusandmetega, kuid proovide ja täiendavate andmete vähesuse tõttu vajab valdkond Eestis täiendavaid uuringuid.
Hiina teepõõsa (Camellia sinensis) ja matepuu (Ilex paraguariensis) ekstraktide antibakteriaalne ja antioksüdantne aktiivsus ning polüfenoolide profiil
(Eesti Maaülikool, 2025) Laun, Tiina; Meremäe, Kadrin (juhendaja); Raudsepp, Piret (juhendaja); Veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni õppetool
Viimastel aastakümnetel on kasvanud huvi looduslike bioaktiivsete ühendite kasutamise vastu toiduainetes. Tee ja mate koostises leiduvad polüfenoolid võivad aidata kaasa toiduainete säilivusaja pikendamisele, pärssides mikroorganismide kasvu ja oksüdatiivseid protsesse. Lõputöö eesmärgiks oli määrata hiina teepõõsa (Camellia sinensis (L.) Kuntze) ja matepuu (Ilex paraguariensis A.St.-Hil.) lehtede vesi- ja etanooliekstraktide antioksüdantne ja antibakteriaalne aktiivsus ning polüfenoolide profiil. Samuti oli eesmärgiks võrrelda ekstrakte omavahel, et selgitada välja kõige efektiivsemad ekstraktid edasiseks kasutamiseks järgnevates tootekatsetes. Hiina teepõõsa lehtedest valmistatud matcha, musta ja rohelise tee lehtede pulbritest ning matepuu lehtede pulbrist valmistatud vesi- ja 30% etanooliekstraktides analüüsiti polüfenoolsete ühendite profiile ja polüfenoolide kogusisaldus (ingl total polyphenol content – TPC) määrati HPLC-DAD-MS abil. Summaarne antioksüdantne aktiivsus (ingl total antioxidant capacity – TAC) mõõdeti 2,2-difenüül-1-pikrüülhüdrasüül (ingl 2,2-diphenyl-1-picrylhydrazyl – DPPH) ja Folin-Ciocalteu meetodite abil. Puljongi mikrolahjenduse meetodil 96-süvendiga mikroplaatidel vastavalt EVS-EN ISO 20776-1:2020 juhistele, määrati tee ja mate ekstraktide minimaalsed inhibeerivad kontsentratsioonid (MIK) toiduainetööstuses toiduohutuse seisukohalt oluliste bakterite, Listeria monocytogenes’e, Staphylococcus aureus’e, Escherichia coli ja Campylobacter jejuni suhtes. Tee ja mate ekstraktides tuvastati kokku 28 polüfenoolset ühendit, mis kuulusid hüdroksübensoehapete, hüdroksükaneelhapete, flavanoolide, flavonoolide ja teepigmentide hulka. Mate ekstraktides domineerisid hüdroksükaneelhapped, kuid tee ekstraktides olid ülekaalus flavanoolid. Polüfenoolide kogusisaldus oli kõrgeim mate ja rohelise tee etanooliekstraktides. Antioksüdantne aktiivsus oli kõrgeim rohelise tee ja matcha tee etanooliekstraktides. Kõik ekstraktid omasid antibakteriaalset aktiivsust S. aureus’e vastu. Kõige efektiivsemad ekstraktid edasistes tootekatsetes kasutamiseks võiksid olla rohelise ja matcha tee etanooliekstraktid nende paremate antibakteriaalsete ja antioksüdantsete omaduste tõttu võrreldes teiste ekstraktidega. Tulemused näitavad, et tee ekstraktidel on potentsiaal olla looduslikeks alternatiivideks sünteetilistele lisaainetele toiduainetööstuses. Käesolev töö on seotud Eesti Maaülikooli säästvat arengut toetavate valdkondadega: tervislik ja ohutu toit ning maismaa ja vee ressursside jätkusuutlik kasutamine, samuti ÜRO SDG-ga nr 12: vastutustundlik tarbimine ja tootmine.
Coxiella burnetii esinemine Eesti kodumäletsejaliste abordimaterjalis
(Eesti Maaülikool, 2025) Mägi, Marelle; Neare, Kädi (juhendaja); Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetool
Coxiella burnetii (CB) on zoonootiline obligatoorne rakusisene bakter, mis põhjustab inimestel Q palavikku ja loomadel koksielloosi. CB levik on ülemaailmne ja paljudes riikides saavutanud endeemilise staatuse. Inimesele on bakteri tähtsaimaks reservuaariks kodumäletsejalised, kelle hulka kuuluvad veised, lambad ja kitsed. Koksielloosi nakatunud loomad on enamasti asümptomaatilised või esineb tiinetel loomadel aborte ja enneaegseid või surnultsünde. Bakter satub keskkonda loomade väljaheidete, piima, tupenõrede või abordimaterjaliga. Eestis on varasemalt veise- ja lambakarjades uuritud CB serolevimust piima- ja seerumiproovidest, kuid abordijäänuseid uurimismaterjalina ei ole seni teadustöös kasutatud. Käesoleva uurimistöö eesmärk oli tuvastada CB DNA olemasolu Eesti lammaste abordimaterjalis kasutades kvalitatiivset polümeraasi ahelreaktsiooni (PCR). Uuringusse kaasati 6 karja erinevatest Eesti piirkondadest, kust koguti kokku 17 platsentaproovi. DNA eraldati DNeasy® Blood & Tissue Kit-iga (Qiagen™, Valencia, CA, USA) vastavalt tootja juhistele. PCR analüüsis kasutati amplifitsiooniks CB-le spetsiifilist IS1111 geenifragmenti. Ükski proov ei osutunud CB DNA-le positiivseks, kuigi üks proov andis esialgsel testimisel nõrga positiivse signaali. Uuringu tulemustesse tuleb suhtuda ettevaatlikkusega arvestades väikest karjade valimit ja proovide arvu, mis ei võimalda teha üldistusi nakkuse esinemise kohta Eesti lambapopulatsioonis.
Astelpaju töötlemise kõrvalsaaduste mõju hobuste insuliini regulatsioonile
(Eesti Maaülikool, 2025) Rilanto, Laura Emily; Rilanto, Triin (juhendaja); Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetool
Astelpaju erinevad taimeosad on rikkad erinevate bioaktiivsete ainete ja toitainete poolest, mille tõttu on taimel märkimisväärne meditsiiniline potentsiaal. Seda kinnitavad mitmed inimeste ja loomadega läbiviidud uuringud. Palju kasulikke aineid sisaldavad ka astelpajukasvatuse tootmisjäägid. Astelpaju efektiivsust insuliini düsregulatsiooni puhul on täheldatud nii inimestel kui ka närilistel. Hobustel on insuliini düsregulatsiooni seostatud endokriinhaiguste nagu hobuste metaboolse sündroomi ja hüpofüüsi vahesagara talitlushäirega, süsteemse põletiku, füsioloogiliste tegurite ja vale söödavalikuga. Insuliini düsregulatsioon võib hobustel esile kutsuda endokrinopaatilist laminiiti. Töö eesmärgiks oli uurida astelpajukasvatuse tootmisjääkide kasutamise potentsiaali hobuste metaboolse sündroomi ja insuliini düsregulatsiooni väljakujunemise ennetamises ja kontrolli all hoidmises. Autorile teadaolevalt ei ole varasemalt hobustel vastavaid uuringuid tehtud. Katse viidi läbi 34 hobusega, kellest 18 kuulusid katsegruppi ja 16 kontrollgruppi. Katsegrupile söödeti kuue nädala jooksul astelpaju seemnetega marjapressijääki sisaldavaid graanuleid ning kontrollgrupile vastavalt kanepiseemnete koortest valmistatud graanuleid. Katse esimesel, 21. ja 42. päeval mõõdeti kõigi katses osalenud hobuste vereseerumi insuliini kontsentratsiooni ja sooritati põhjalik kliiniline läbivaatus. Katseperioodi jooksul ei toimunud katse- ega kontrollgrupi hobuste seerumi insuliini kontsentratsioonis statistiliselt olulisi (p<0,05) muutusi. Siiski esines katsegrupis tendents selles suunas (p = 0,10). Kinnitamaks astelpaju sisaldavate lisandsöötade mõju hobuste insuliini düsregulatsioonile on vajalikud täiendavaid uuringuid.
Sepsise esinemine, kliinilised parameetrid, ravi ja lühiajaline elumus neonataalvarssadel Eesti Maaülikooli hobusekliiniku andmetel 2019-2024
(Eesti Maaülikool, 2025) Sirvi, Lisbeth; Herm, Reet (juhendaja); Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetool
Neonataalvarssade sepsis on üks olulisemaid varssade esimeste elunädalate surma põhjuseid. Hoolimata süsteemsest põletikuvastusest ja agressiivsest ravist võib varsa seisund halveneda väga kiirelt, mistõttu on oluline varajane diagnoosimine ja ravi. Antud retrospektiivse juhtude analüüsi eesmärgiks oli vaadelda sepsise esinemist perioodil 01.01.2019-31.12.2024 Eesti Maaülikooli hobusekliinikusse toodud haigete neonataalvarssade seas; kirjeldada ja analüüsida esmaseid kliinilisi parameetreid, diagnoosimist ja ravi; leida lühiajaline elumus, ning võrrelda saadud tulemusi kirjanduses kirjeldatutega. Uuringu kriteeriumitele vastasid 55 neonataalvarssa ning neil määratleti sepsise esinemine retrospektiivselt uuendatud sepsise skoori (uSS) piirväärtusega >10 või positiivse verekülvi ja süsteemse haiguse alusel. Uuringus selgus, et sepsise esinemissagedus neonataalvarssadel oli 50,91%. Pre- ja postnataalsetest riskifaktoritest tuvastati enam osalist ja täielikku immuunsuse passiivse ülekande häiret (ingl failure of passive transfer of immunity – FPTI). Sagedasemad kliinilised tunnused olid letargia, tahhüpnoe, tahhükardia ja ebanormaalne limaskestade värvus ning tihti esines kõhulahtisus ja hingamisraskused. Vereanalüüsides täheldati nii ellujäänutel kui ka mitte ellujäänutel sageli leukopeeniat, neutropeeniat, lümfopeeniat, hüpoalbumineemiat ning hüperbilirubineemiat. Samuti leiti, et hüpoglükeemia, hüperlaktateemia ja asoteemia on seotud suremusega. Patsientidel valiti antimikroobne ravi empiiriliselt. Esmavalik oli ampitsilliini ja amikatsiini kombinatsioon ning tsefotaksiim, viimane valiti enamasti siis, kui patsiendil esines asoteemia. Lõputöös uuritud septiliste neonataalvarssade lühiajaline elumus oli 55,56%. Kliinilised tunnused ja muutused vereanalüüsides olid suuremas osas sarnased kirjanduses leiduvaga. Autor leiab, et uuring on väärtuslik Eesti Maaülikooli hobusekliiniku loomaarstidele, et hinnata diagnoosimis- ja ravimeetodeid ning parandada septiliste neonataalvarssade väljavaateid.
Serum Amyloid A Changes in Mares Following Ovum Pick-Up
(Eesti Maaülikool, 2025) Autio, Merja Helena; Reilent, Andres (advisor); Kavak, Ants (advisor); Chair of Veterinary Biomedicine and Food Hygiene
Serum amyloid A is a sensitive acute-phase protein in horses that is useful for detecting inflammation and tissue injuries. In assisted reproductive technologies, particularly ovum pick-up, understanding the inflammatory response is important for evaluating the procedural safety and effects on animal welfare. While ovum pick-up is minimally invasive, its potential to induce systemic inflammation remains understudied in horses. This study analysed serum amyloid A in mares following an ovum pick-up procedure to determine the inflammatory response to the procedure. Serum amyloid A was measured from 10 mares before (0 h) and after ovum pick-up procedure (24 h, 48 h, and 72 h). Altogether 19 ovum pick-ups were conducted. Median serum amyloid A levels increased minimally, reaching a peak at 24 h (0,58 mg/L) with a maximum 2,85-fold rise from baseline (0,20 mg/L), before declining to near baseline levels by 72 h (0,31 mg/L). No significant correlation was found between the serum amyloid A levels and mare age, haemolysis or repeated ovum pick-up procedures. The observed serum amyloid A levels were within the range of healthy horses, as described in previous studies. These findings suggest that ovum pick-up induces minimal and transient systemic reaction in horses, which supports its safety as procedure. However, the small sample size (10 mares, 19 procedures) limits generalisation and further research is needed.
Pagaritööstuse biokirmes leiduvate sanitaarnäitlike mikroobide biotsiiditundlikkuse hindamine
(Eesti Maaülikool, 2025) Toomsalu, Gristel; Lutter, Liis (juhendaja); Songisepp, Epp (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Biokirmete moodustumine toidutööstuse seadmetel ja pindadel kujutab endast tõsist hügieeniprobleemi, mis suurendab mikrobioloogilise saastumise ja toidu riknemise riski. Enamik senistest teadusuuringutest on keskendunud biokirmete struktuurile ning nende tekkemehhanismidele, samas kui mikroobikoosluste tundlikkust biotsiidide suhtes on vähem uuritud. Selle uurimissuuna põhjalikum käsitlemine on oluline tõhusate ja sihipäraste desinfitseerimisstrateegiate väljatöötamiseks, mis aitaksid ennetada biokile moodustumist ning vähendada saastumisriski toiduainetööstuses. Magistritöö eesmärk oli määrata pagaritööstuse biokirme mikroobne kooslus ja hinnata sellest isoleeritud mikroobide tundlikkust kolme erineva biotsiidi suhtes. Uuritav materjal koosnes ühe Eesti pagaritööstuse hügieeni-, toote- ja tooraineproovidest, millest isoleeritud mikroobid identifitseeriti MALD-TOF MS abil. Valitud isolaatidest (n=42) kasvatati mikrotiiterplaadis biokirmed. Biokirme kvantitatiivseks määramiseks kasutati kristallvioletti ja metaboolse aktiivsuse hindamiseks 2,3,5-trifenüültetrasooliumkloriidi. Biokirme biomassi ning metaboolse aktiivsuse vähenemist määrati spektrofotomeetriliselt. Töö tulemustest selgus, et pagaritööstuse biokirmes esinesid nii grampositiivsed kui ka gramnegatiivsed bakterid, sh domineerisid sugukondade Bacillaceae, Staphylococcaceae, Moraxellaceae ja Micrococcaceae liigid. Mikroobide biotsiiditundlikkus varieerus liikide ja tüvede lõikes. Kolmest uuritud biotsiidist põhjustas etanool biokirme massi vähenemist oluliselt nõrgemalt kui alus-hape ja P3Oxysan ZS, mille toime biokirme massi vähenemisele oli omavahel sarnane. Biokirmete metaboolset aktiivsust pärssis kõige tõhusamalt alus-happe kombinatsioon, olles oluliselt efektiivsem kui P3Oxysan ZS ja etanool, mille mõju metaboolsele aktiivsusele oli sarnane. Kokkuvõtteks, tulemused rõhutavad vajadusele kohandada sanitatsioonistrateegiaid ja arendada biotsiiditundlikkuse hindamiseks standardiseeritud meetodeid, mis võtaksid arvesse biokirmete spetsiifilisi omadusi ja käitumist.
Concurrent hypothyroidism and gallbladder mucocele in dogs: a case series
(Eesti Maaülikool, 2025) Pinola, Sarianna; Viidu, Dagni-Alice (advisor); Prommik, Maarja Helene (advisor); Chair of Clinical Veterinary Medicine
Gallbladder mucocele (GBM) is an increasingly recognized extrahepatic biliary disorder in dogs, characterized by accumulation of mucoid bile in the gallbladder. Hypothyroidism, the most common canine endocrinopathy, has been suggested as a risk factor for GBM, due to its effects on lipid metabolism, bile composition, and gallbladder motility. This case series outlines the signalment and clinical features of seven dogs diagnosed with concurrent hypothyroidism and gallbladder mucocele (GBM). The majority of the study population were small to medium-sized, middle-aged to older dogs, which corresponds to the known risk factors for both conditions. The most common clinical signs of hypothyroidism were lethargy, weight gain, and dermatological changes, while GBM frequently presented with gastrointestinal signs and lethargy. Diagnosis of hypothyroidism preceded diagnosis of GBM in 57 % of cases, with an average interval of 8,8 months between the diagnoses. At the time of hypothyroidism diagnosis, frequent laboratory findings included increased activity of alkaline phosphatase (ALP) and hypercholesterolemia. At the time GBM was diagnosed, increase in the activity of liver enzymes was common, and ultrasonography often revealed additional abnormalities, most frequently affecting the liver. All dogs diagnosed with hypothyroidism were started on levothyroxine at doses lower than the recommended starting dose 20 μg/kg twice per day (BID). Due to an advanced state of GBM, an emergency cholecystectomy was performed in one dog. In the remaining six dogs, GBM was initially managed medically using ursodeoxycholic acid (UDCA) and a low-fat diet. Three of the six dogs were recommended surgery after the medical treatment was not effective. This case series highlighted the clinical complexity of the patients with concurrent hypothyroidism and GBM. The findings support the importance of a comprehensive diagnostic approach and individualized treatment plan for these patients. Further research is needed to learn about the mechanism linking hypothyroidism and GBM in dogs.
Põrsaste vahelduva imetamise ja võõrutuseelse sotsialiseerumise mõju võõrutusjärgse kõhulahtisuse esinemisele ning emise vabaperioodi pikkusele ja pesakonna suurusele
(Eesti Maaülikool, 2025) Tamme, Eliise; Jermejeva, Julia (juhendaja); Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetool
Põrsaste võõrutusjärgne kõhulahtisus on seakasvatuses oluline probleem, mis mõjutab põrsaste tervist ja heaolu. Käesolev uurimistöö keskendub meetodile, mis aitab vähendada võõrutusjärgset kõhulahtisust võõrdepõrsaste hulgas. Uuringus kasutati 130 emist, keda jagati kahte rühma: katserühm (65 emist ja nende pesakonnad) ja kontrollrühm (65 emist ja nende pesakond). Katserühma põrsaid eraldati emisest viis päeva järjest enne võõrutust, ajavahemikus 8.00st 16.00ni ja grupeerides neid vastavalt võõrutusjärgse rühmade moodustamisel. Sellega takistati päevasel ajal põrsaste imetamist, suurendati soodumust tahke toidu söömisele ning teostati võõrutuseelse sotsialiseerumise eesmärgiga vähendada võõrutusjärgset ümbergrupeerumisega ja emisest eraldumisega kaasnevat stressi. Pesakondi kaaluti nädalaste vahedega ja fikseeriti võõrtusjärgsesse kõhulahtisuse esinemine kolme võõrutusjärgse nädala jooksul. Samuti koguti andmeid emiste võõrutusele järgneva vaba perioodi pikkuse ning järgneva pesakonna suuruse kohta. Tulemused näitasid, et vahelduv imetamine suurendas põrsaste starteri tarbimist, kuid mõju kaalutõusule puudus. Katserühma põrsastel esines rohkem võõrutusjärgset kõhulahtisust. Katses osalenud emiste võõrutusjärgne vaba perioodi pikkus, rühmade vahel ei erinenud, kuid katserühma emiste järgmine pesakond oli kontroll rühma omadest suurem.
Ibuprofen intoxications in dogs: case series study
(Eesti Maaülikool, 2025) Saukko, Siiri; Orro, Toomas (advisor); Chair of Clinical Veterinary Medicine
Ibuprofen is one of the most frequently encountered intoxications in dogs, because ibuprofen is a common non-steroidal anti-inflammatory drug used in humans. The clinical presentation of ibuprofen intoxication varies from mild gastrointestinal signs to possibly lethal consequences of multi organ failure. The prognosis is mainly dependent on the ingested dose of ibuprofen. Other factors include the health status of the patients and the veterinary care provided. The aim of the thesis was to analyze the contributing factors in ibuprofen toxicity in dogs by describing the clinical findings in patients with ibuprofen toxicity. Thesis included nine cases of dogs that had ingested ibuprofen and visited the Small Animal Clinic of Estonian University of Life Sciences. Four of the patients were asymptomatic (44 %), and the most common clinical sign was vomiting. No severe complications or systemic signs were reported. All patients were discharged from the hospital, thus making the prognosis promising after ibuprofen intoxication. In conclusion, collection of the anamnesis including the time of ingestion and amount of ibuprofen is important when deciding the treatment of individual patient.
Eesti loomaarstide hoiakud küülikute, merisigade ja rottide valuravi suhtes
(Eesti Maaülikool, 2025) Ojang, Marianne Liisa; Tõnise, Kristin (juhendaja); Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetool
Küülikud, merisead ja rotid on muutumas üha populaarsemateks lemmikloomadeks ning seetõttu satuvad need liigid üha sagedamini väikeloomakliinikutesse. Valu hindamine ja tõhus valuravi on nende liikide käsitlemisel oluline osa kliinilisest tööst. Kuigi mujal maailmas on veterinaaride hoiakuid ja teadmisi väikeste eksootiliste imetajate valuravi kohta uuritud, puuduvad vastavad andmed Eesti kohta. Uuringu eesmärk oli kirjeldada Eesti väikeloomaarstide hoiakuid ja tavasid küülikute, merisigade ja rottide valu hindamisel ning analgeesia määramisel. Kirjeldava uuringu andmeid koguti üheksa kuu jooksul veebipõhise ja paberkandjal küsimustikuga. Analüüsiti 65 lõpuni täidetud küsimustikku. Enamik vastanutest puutub harva kokku eksootiliste lemmikloomade raviga ning hindab oma oskusi nende valu äratundmisel rahuldavaks. Kõige sagedamini kasutatavad valuvaigistid nendel loomaliikidel on meloksikaam doosides 0,5–1,0 mg/kg ja buprenorfiin vahemikus 0,03–0,05 mg/kg. Need doosid vastasid erialases kirjanduses soovitatud vahemikele küülikute ja merisigade puhul, kuid olid rottide puhul soovitatust madalamad. Standardiseeritud valuskaalasid kasutab 22,2% veterinaaridest ning 53,7% vastanutest rakendab multimodaalset valuravi. Uuring näitab, et Eesti loomaarstide teadmised ja ravipraktikad on üldjoontes kooskõlas rahvusvaheliste suunistega. Samas viitab valuskaalade vähene kasutus ning ravimidooside varieeruvus vajadusele täiendkoolituste ja kliiniliste juhiste järele. Multimodaalse analgeesia ja valideeritud valuskaalade laiem rakendamine võiks aidata parandada nende loomaliikide ravitulemusi ja heaolu.
CHOP-keemiaraviprotokolli kõrvalmõjude esinemus ravi teostamise ajal lümfoomiga koertele Eesti Maaülikooli Väikeloomakliiniku ja Maxi Lemmikloomakliiniku patsientide alusel
(Eesti Maaülikool, 2025) Rjabov, Kristel; Ohmann, Kaie (juhendaja); Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetool
Koerte lümfoom on üks sagedaseimad koertel esinevaid neoplaasia tüüpe. Lümfoomi ravivalikud on väga varieeruvad, sõltudes ravimite kättesaadavusest, omanike soovidest ja majanduslikust võimekusest ning koera iseloomust. Kuldstandard koerte lümfoomi raviks on süsteemne keemiaravi kasutades CHOP-keemiaraviprotokolli (ingl – cyclophosphamide, hydroxydaunorubicin/doxyrubicin, Oncovin/vincristine, prednisolone; CHOP). Keemiaravi teostamise ajal peab koer end tundma kliiniliselt hästi, mistõttu on oluline fikseerida kõik esinevad kõrvalmõjud. Käesoleva kirjeldava juhtude uuringu eesmärgiks oli hinnata CHOP-keemiaraviprotokolli vältel esinevaid kõrvalmõjusid, mis tekkisid Eesti Maaülikooli Väikeloomakliinikus või Maxi Lemmikloomakliinikus lümfoomiga koertel, keda raviti CHOP-keemiaraviprotokolli järgi vahemikus 12.2022-01.2025. Andmeid koguti mõlema loomakliiniku Provet Cloud© haldussüsteemist ning valimisse kuulusid seitse koera, kes läbisid antud perioodil CHOPkeemiaraviprotokolli täies ulatuses. Andmeid korrastati ja analüüsiti kasutades Microsoft Office Excel 2025 programmi. Kokku esines kõrvalmõjusid selle perioodi vältel 73, millest 38 (52,1%) olid hematoloogilised kõrvalekalded ja 35 (47,9%) kliinilised kõrvalmõjud. Gastrointestinaalsed kõrvalmõjud moodustasid kõigist kõrvalmõjudest 17,8%, müelosupressiivsed 46,8%. Kõrvalmõjud esinesid vähemalt ühe korra kõigil uuringus osalenud koertel. Kõigist esinenud kõrvalmõjudest 65 ehk 89% kuulusid VCOG-CTCAE hindamissüsteemi järgi 1. klassi, kuus kõrvalmõju ehk 9,6% kuulusid 2. klassi ning üks kõrvalmõju (1,4% kõigist kõrvalmõjudest) kuulus 3. klassi. Ükski koer ei vajanud hospitaliseerimist. Varasema kirjandusega võrreldes oli antud uuringus suurem hematoloogiliste ja müelosupressiivsete kõrvalmõjude osakaal, mis võis tuleneda väikesest uurimispopulatsioonist, lisaks jäid antud uuringus valimist välja koerad, kes ei läbinud CHOPkeemiaraviprotokolli täielikult, mistõttu võis olla tõsiste kõrvalmõjude osakaal alaesindatud. Autor näeb antud uuringu väärtust loomaarstide töös, et teadvustada loomaomanikke kõrvalmõjude suurest esinemissagedusest CHOP-keemiaraviprotokolli ajal ning olla valmis nende tekkeks ja raviks.
Foal weaning methods of Finnish horse owners
(Eesti Maaülikool, 2025) Åström, Kira; Arney, David (advisor); Beck, Maëlle (advisor); Chair of Clinical Veterinary Medicine
In horse breeding, artificial weaning is an established practice that raises welfare concerns due to its observed stressfulness on foals. Artificial weaning occurs at critical stages in foal development and proceeds at a much faster rate than naturally. In an immature foal, the effects of a strong neuroendocrine stress response can lead to temporary growth stagnation, impaired immune function, alterations in the intestinal microbiota and the development of stereotypies. In Finland, foal weaning practices have not been surveyed amongst breeders, and this is the aim of this work with focus on assessing the state of foal well-being. Through an online survey that was shared on equestrian-themed social media groups, 165 Finnish horse breeders contributed to the study. A majority of breeders were found to initiate the weaning process after foals have turned eight months (52.1%), implement features of gradual weaning (60.0%) and ensure weaned foals have social contact during the weaning process (82.4%). Amongst breeders, years in practice and total number of raised foals was found to be significantly associated with some of the practiced weaning methods, in most cases displaying that less experienced breeders are more likely to use less stress-inducing foal weaning techniques. The results show that while most breeders seem to recognize the negative connotations of artificial weaning on foal welfare, methods in practice that largely ignore this still prevail in the Finnish horse industry.
Prevalence of methicillin-resistant Staphylococcus aureus in shelter dogs in Estonia
(Eesti Maaülikool, 2025) Neva, Nea Maria Nanette; Praakle, Kristi (advisor); Chair of Veterinary Biomedicine and Food Hygiene
Antibiotic resistance is an increasing global problem in general, and as part of a broader problem, methicillin-resistant Staphylococcus aureus (MRSA) has high global prevalence rates. In contrast, the development of new effective antibiotics has slowed down, putting both human and veterinary professions in a problematic situation. Due to the zoonotic potential of MRSA and the fact that dogs are increasingly integrated into human households as well as the interest in dog adoption has been increased during previous years, a deeper understanding of MRSA in dogs must be raised among humans since it can help limit its spread to humans and improve resistant infection control strategies. In March and April 2023, a study was performed to investigate the prevalence of MRSA in shelter dogs in Estonia. In total, 74 samples from 37 dogs in four different dog shelters in Estonia were collected. From each dog, one swab sample was taken from the nostrils and oral mucous membrane, and another from the perianal area. The modified protocol of the European Union Reference Laboratory for Antimicrobial Resistance was used to isolate and identify MRSA. Sample analysis was performed at the microbiology laboratory of the Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences, Estonian University of Life Sciences. The results of this study showed that none of the collected samples were positive for MRSA. To the authors' knowledge, this study represents the first investigation of MRSA in shelter dogs in Estonia, highlighting the need for this initial research.
Prevalence of feline immunodeficiency virus and feline leukemia virus in shelter cats in Estonia and in Finland: retrospective survey from 2019-2023
(Eesti Maaülikool, 2025) Åman, Annika Rosa Katariina; Jeremejeva, Julia (advisor); Orro, Toomas (advisor); Chair of Clinical Veterinary Medicine
Feline leukemia virus (FeLV) and feline immunodeficiency virus (FIV) are infectious diseases of felines. These retroviral diseases occur worldwide and cause immune suppression in domestic and wild cats. These diseases are mainly transmitted via saliva when cats fight, and therefore older intact male cats having access outdoors, are in higher risk for having these infections. Diagnosis is mainly based on point-of-care (POC) tests taken from blood. There is no effective vaccine available in Europe, but testing cats with higher risks is important for detecting the FIV- or FeLV- positive cats. The aim of this study was to find out the prevalence of FIV and FeLV in shelter cats in Estonia and in Finland with retrospective survey. Information from 2296 FIV and FeLV tested cats from years 2019-2023 was received from 5 different animal welfare associations and animal shelter. 912 cats from Finland and 1384 cats from Estonia. The results from this study found out high prevalence of FIV (19.73%) in Estonia (95% CI 17.66; 21.92), where 273 cats were tested positive. Prevalence of FIV in Finland was (1.56%) where 14 cats were tested positive (95% CI 0.84; 2.56). Prevalence of FeLV was 0.11% (95% CI 0.0; 0.61) in Finland (1/912) and 1.30% (95% CI 0.77; 2.05) in Estonia (18/1384). Previous studies have given results with low prevalence of FIV in northern Europe, therefore further studies with bigger population size and confirming the test result with other test methods would be beneficial for finding out the real situation of these transmissible diseases of cats in Estonia and in Finland.
Distribution of intervertebral disc extrusions in dogs: a retrospective case series study
(Eesti Maaülikool, 2025) Jääskö, Anne; Orro, Toomas (advisor); Jeserevics, Janis (advisor); Baltkajs, Janis (advisor); Chair of Clinical Veterinary Medicine
Intervertebral disc disease (IVDD) is a prevalent neurological disorder in dogs, particularly affecting chondrodystrophic breeds. The condition results from disc degeneration and herniation, leading to painful spinal cord compression and neurological deficits. This retrospective case series describes the clinical features, diagnosis, treatment, and outcomes of 55 dogs diagnosed with intervertebral disc extrusion (IVDE) at Aisti Animal Hospital between September and October 2024. The patient data was obtained from Aisti Animal Hospital’s ProvetCloud and analysed with Microsoft Word. All dogs had magnetic resonance imaging done for improved diagnostic accuracy. Most of the disc extrusions were located between vertebrae T3 and S3. Dachshunds were the most commonly affected breed, making up 42% of cases. The most frequent neurological signs were paraparesis and paraplegia and the most common neuroanatomical localization was found to be between T12 and T13 vertebrae. Surgical treatment using minihemilaminectomy was performed in 62% out of the study group patient cases, with generally good recovery. Conservative treatment included restriction of movement, analgesia, and physiotherapy, and was chosen as a treatment with 32% of the patients. Three individual case studies illustrated the range of outcomes, including one recurrence. The study findings are consistent with existing research on breed predisposition, clinical presentation, and treatment outcomes in dogs with IVDE.

Browse

Recent Submissions