2. Magistritööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2489

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 1517

Looduse õiguste kontseptsiooni areng maailmas ja retseptsioon Eestis
(Eesti Maaülikool, 2025) Piisang, Heli; Lanno, Kaire (juhendaja); Trapido, Toomas (juhendaja)
Keskkonnakriisi süvenemine ja vajadus käsitleda loodust võrdse õigussubjektina on loonud aluse uurida looduse õiguste kontseptsiooni rahvusvahelist arengut ja rakendamisvõimalusi Eestis, kasutades kombineeritud metoodikat küsitluste, intervjuude ja teadusallikate analüüsi näol. Tulemused näitavad, et kuigi looduse õiguste idee on Eestis tuntud, vajab selle rakendamine seadusandlikke muudatusi ja avalikkuse teadlikkuse tõstmist, tuginedes rahvusvahelistele eeskujudele ning pakkudes võimalusi edasisteks uuringuteks ja praktilisteks rakendusteks.
Integreeritud aruandluse kvaliteet Eesti avaliku huvi üksuste näitel
(Eesti Maaülikool, 2025) Meier, Liis; Pärl, Ülle (juhendaja)
Integreeritud aruandlust nimetatakse aruandlusmeetodit, mis ühendab majandusaasta aruande ja kestlikkusaruande üheks aruandeks. See annab ülevaate organisatsiooni strateegiast, juhtimisest, tulemustest ning väliskeskkonna mõjust väärtuse loomisele ja säilitamisele lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis (IIRC 2021: 11, Hahn, Kühnen 2013). Magistritöö probleem seisneb asjaolus, et tulenevalt aruande mahu ja erinevate andmete esitamise ulatuse kasvule on keeruline esitada teavet arusaadavalt ja läbipaistvalt. Eestis on märgata suurenenud huvi kestlikkusaruandluse vastu, kuid esitatud aruannete tase on erinev. Ebakindlust lisavad Euroopa Liidu direktiivide muudatused ning ebaselgus selles, millises ulatuses standardeid lihtsustatakse ja millised ettevõtted aruandekohustuse alla kuuluvad. Avaliku huvi üksuste jaoks jäi 2024. majandusaasta kohta kestlikkusaruande esitamise kohustus muutumatuks, mistõttu pidid nad aruande siiski koostama ja tegema aruandlusprotsessides vajalikke ümberkorraldusi, mis nõudis täiendavaid ressursse. Magistritöö eesmärk on välja selgitada, kuidas ettevõtted rakendavad integreeritud aruandluse põhimõtteid majandusaasta aruannetes. Seejuures ei ole oluline, et ettevõte järgiks teadlikult IIRC raamistikku. Seatud eesmärk aitab tuvastada integreeritud aruandluse rakendamise kitsaskohad, et toetada selle edasist arendamist Eestis. Teoreetilises osas antakse ülevaade integreeritud aruandluse olemusest, varasematest uuringutest ning tuuakse ülevaade IIRC raamistiku sisuelementidest ja juhtpõhimõtetest. Uurimuse eesmärgi täitmiseks viidi läbi kvalitatiivset ja kvantitatiivset sisuanalüüsi. Andmete kogumiseks koostati vastavalt teoreetilisele kirjandusele hindamismudel, mille alusel hinnati 10 Eesti avaliku huvi üksuse integreeritud 2023. – 2024. majandusaasta aruande kvaliteeti. Uuringu tulemustest selgus, et integreeritud aruandluse kvaliteedi käsitlus on Eesti avaliku huvi üksustes ebaühtlane ja arengujärgus, mis on kooskõlas ka Devarapalli et al. (2024) ning Bray et al. (2023) uuringu tulemustega. Kõige paremini oli kajastatud organisatsiooni ja väliskeskkonna sisuelement, kuid puudujääke esines tegevustulemuslikkuse ja tulevikuväljavaadete esitamisel. Peamiseks probleemiks oli strateegiliste eesmärkide, mõõdikute ja sihttasemete puudumine ning ärimudelite ebapiisav selgitamine. Juhtpõhimõtetest valmistavad enim raskusi teabeühenduvus, olulisuse määratlemine ja kokkuvõtlikkus, kuna aruanded on sageli liialt detailsed ja seoseid ei esitata piisavalt süsteemselt.
Punane ristik kui põldheina tähtsaim komponent, eriti Kose rajooni kolhooside kogemusel : diplomitöö
(Eesti Põllumajanduse Akadeemia, 2025) Muuga Guara; Viileberg, Karl (juhendaja); Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Taimekasvatuse ja sordiaretuse kateeder
Põllumajanduse arengu saavutuste põhieesmärgiks on rahuldada inimeste materiaalseid vajadusi ja tagada senisest suurem kultuuriline edasiminek. Vaatamata sotsialistliku põllumajanduse vaieldamatult suurtele edusammudele, võib öelda, et kõik see saavutatud edu ei oIe küllaldane. Praegune põllumajandussaaduste tootmise tase ei rahulda täiel määral elanikkonna kasvavaid vajadusi toiduainete järele ning kerge- ja toiduainetetööstuse vajadusi tooraine järele ega vasta põllumajanduse tehnilisele varustatusele ja kolhoosikorras peituvatele võimalustele.
Looduskontakti potentsiaal linna poolmetsikutel rohealadel: Tallinna Linnahalli juures asuva poolmetsiku roheala juhtumiuuring
(Eesti Maaülikool, 2025) Beilmann, Kaia; Suškevičs, Monika (juhendaja); Wilczynska, Anna (juhendaja); Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetool
Magistritöö keskendub juhtumiuuringu abil linnalistele poolmetsikutele rohealadele, paikadele, mida tihti nimetatakse tühermaadeks. Sageli on avalikus diskursuses selliseid alasid kujutatud negatiivselt, töö vaatab aga negatiivsest kuvandist kaugemale, sooviga teada saada, kas sellisel kuvandil on ka tõepõhja all ning uurib ühe sellise, Tallinna kesklinnas asuva ala kasutajate perspektiivi. Eesmärk on teada saada, kes paika tegelikult kasutavad, milline roll on paigal selle kasutajate jaoks ning kuidas saaks kasutajate perspektiivi silmas pidades ala tulevikus kujundada. Kasutajate perspektiivi mõistmiseks on kasutatud kvalitatiivseid meetodeid – paikvaatlusi ja fotosid tegevusjälgedest alal, et teha kindlaks alal toimuvad tegevused, ning süva- ja lühiintervjuusid, et mõista kasutajate hoiakuid ning seda, milline on paiga roll nende jaoks. Tulemused näitavad väga mitmesuguseid tegevusi alal. Kuna paik võimaldab oma mitteformaalse olemuse tõttu ka erinevaid tegevusi, mis ei ole aktsepteeritud muus avalikus ruumis, on tegevuste mitmekesisus seda suurem, reglementeerituse puudumine võimaldab paika kasutada nii ajutise peatuspaiga, ruumikujundamise, eneseväljenduse ja muu taolise eesmärgil. Erinevalt avalikus diskursuses tekkinud kuvandist tajuvad paiga kasutajad seda valdavalt positiivselt ega soovi tulevikus selle muutumist, kui välja arvata minimaalsed sekkumised. Oluline aspekt, mida hinnatakse, on paiga looduslikkus, metsik olemus. Paik soodustab oma praeguses olekus inimese-looduse kontakti, mis on oluline keskkonnasõbralike käitumismustrite tugevdamise jaoks. On oluline, et praegused kasutajad oma mitmesuguste tegevustega ning sooviga metsikust säilitada saaksid kaasarääkimis- ning otsustusõiguse selle üle, kuidas ala tulevikus kujundatakse ja arendatakse. Selleks oleks oluline kasutada osalevat ruumiloomet. Käesolevat tööd saab võtta sisendina edasiste osalust võimaldavate protsesside jaoks ala kujundamisel.
Microcystis mcyE geeni analüüs veeproovides ja kalade maosisu: qPCR metoodika rakendamine Eesti suurjärvedes
(Eesti Maaülikool, 2025) Saat, Madli; Panksep, Kristel (juhendaja); Agasild, Helen (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Magistritöö uurib potentsiaalselt toksiliste sinivetikate rolli Võrtsjärve ja Peipsi järve toiduahelas, keskendudes qPCR‑meetodi rakendamisele ja tõhususe hindamisele mcyE raku tuvastamisel. Tulemused näitavad Microcystis’e signaalide esinemist eri troofilistes tasemetes ning kinnitavad molekulaar tuvastuse sobivust varajase hoiatuse ja riskihindamise tööriistana.
Kartulimardika (Leptinotarsa decemlineata) valmikute toitumis- ja lõhnaeelistused
(Eesti Maaülikool, 2025) Pavlenko, Olesja; Ploomi, Angela (juhendaja); Kruus, Eha (juhendaja); Sibul, Ivar (juhendaja); Taimetervise õppetool
Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata Say) on kõige ohtlikum ja suuremat majanduslikku kahju tekitav kartulikahjur maailmas. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida erinevate kartulisortide ja maavitsaliste (Solanaceae) taimede sobivust kartulimardika valmikute toidutaimena. Valiktoitumiskatsed kartulisortide (võrdlus- ehk kontrollsort ‘Maret’) ja sekundaarsete (alternatiivsete) toidutaimedega (tomat, füüsal, harilik ja kollane maavits) viidi läbi 2023. aasta suvel. Kartulimardikate lõhnaeelistust mitmete kartulisortide suhtes uuriti neljaharulise olfaktomeetriga 2024. aasta suvel. Katse tulemused olid järgnevad:  Kartulimardika valmikud eelistasid sorti ‘Maret’ sordile ‘Gala’.  Sordi ‘Maret’ lehepinna tarbimises võrreldes sortidega ‘Laura’ ja ‘Birgit’ erinevusi ei leitud, kuigi esines tendents, et sordi ‘Maret’ lehti söödi mõnevõrra rohkem.  Kartulimardika valmikud eelistasid toituda kartulilehtedest mitte sekundaarsetest (alternatiivsetest) toidutaimedest (harilik ja kollane maavits, füüsal, tomat).  Hariliku ja kollase maavitsa lõhn pärssis mardikate toitumist kartulil, sealjuures olid isased enam mõjutatud.  Emased kartulimardikad sõid sekundaarsetest toidutaimedest kõige enam tomatilehti ja kõige vähem hariliku maavitsa lehti. Isaste mardikate toitumiskäitumine oli vastupidine – kõige enam söödi harilikku maavitsa lehti ja kõige vähem tomatilehti.  Emaste kartulimardikate ööpäevane kehamassi juurdekasv oli tomatil toitudes kõrgem kui teistel sekundaarsetel toidutaimedel.  Isaste mardikate ööpäevane kehamassi juurdekasv oli harilikul maavitsal toitudes oluliselt madalam kui tomatil ja füüsalil.  Kollasel maavitsal toitumine kasvatas emaste ööpäevast kehamassi, aga pärssis isaste kehamassi juurdekasvu.  Lõhnauuringus selgus, et kartulimardika mõlemast soost valmikutel on ilma visuaalsete stiimuliteta raske orienteeruda. Isased mardikad eirasid lõhnastiimulite alusel sorti ‘Maret’.
Vahelmine nisuheina biomassi- ja terasaak
(Eesti Maaülikool, 2025) Tõruvere, Katrin; Loit-Harro, Evelin (juhendaja); Korge, Mailiis (juhendaja); Taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetool
Tera- ja söödakultuuride tootmine üheaastaste kultuuridega on ressursimahukas ning seotud mitmete negatiivsete keskkonna mõjudega, lisaks sõltub üheaastaste kultuuride saagikus tugevalt kliimamuutustest. Vahelmine nisuhein (Thinopyrum intermedium) on mitmeaastane põuakindel kõrreline kultuur, mis võimaldab toota nii biomassi kui ka terasaaki, mis teeb temast atraktiivse kultuuri põllumehele. Antud töö eesmärk oli uurida nisuheina biomassi ja terasaagi potentsiaali Eesti tingimustes põldkatsel, mis rajati 2023. aastal Eesti Maaülikooli katsepõllule Eerikal ning millelt koguti esimese saagiaasta andmed 2024. aastal. Söödakatse eesmärgiga uurida esimese niite aja ja külviviisi mõju saagile viidi läbi sortidega `MN Clearwater` ja `Canada` puhaskülvis ning segukülvis lutserniga võrreldes nelja erinevat niite aega. Terakatses sordiga `MN Clearwater` puhaskülvis erinevatel lämmastiku väetusnormidel (N0, N70, N140) ja segukülvis punase ristikuga väetusnormidel N0, N70 uuriti külviviisi ja lämmastiku normi mõju terasaagile. Põldkatsest selgus, et esimesel saagiaastal avaldas saagikusele eeskätt mõju I niite aeg ning suurima nisuheina kogu biomassi saagi (6300 kg ha-1) saab toota, kui I niite aeg jääb juuli algusesse, mil taimede arengufaas on piimküpsuses. Esimesel saagiaastal segukülv lutserniga ei suurendanud biomassi saagikust, kuna kasvuaasta alguse tingimused olid taimiku kujunemiseks keerulised ning lutserni osakaal oli taimikus väga madal. Osaliselt leidis toetus hüpotees, et nisuheina tera saagikus suureneb segukülvil punase ristikuga. Kuigi nisuheina tera saagikus puhaskülvil oli suurem (keskmiselt 154 kg ha-1) kui segukülvil (keskmiselt 104 kg ha-1) tootis nisuhein segus ristikuga N normi 70 kg ha-1 juures sarnase biomassi saagikuse, kui puhaskülvis samal väetustasemel, vastavalt segukülvil 135 kg ha-1 ja puhaskülvil 139 kg ha-1. Järgmistel saagiaastatel, mil punase ristiku panus taimiku arengusse suureneb võib oodata ka nisuheina terasaagi suurenemist. Kuna tegemist on esimese aasta saagi tulemustega, mis näitavad, et nisuheina on võimalik biomassi ja terasaagi eesmärgil Eesti tingimustes kasvatada siis on oluline analüüsida ka järgmiste aastate tulemusi selgitamaks nisuheina saagikuse stabiilsust mis annaks selgema ülevaate uue kultuuri nisuheina kasutamisest põllukultuurina.
Peatland Restoration: a comparative analysis of approaches by Estonia and the Netherlands under the EU Nature Restoration Law
(Eesti Maaülikool, 2025) Henaff, Hugo; Mardiste, Peep (advisor); Environmental Protection and Landscape Management
This research examines how different national contexts influence the development and implementation of peatland restoration strategies, using case of the Netherlands and Estonia in the context of the 2024 EU Nature Restoration Law (NRL). To do so, the analysis was divided into two sections: the identification and evaluation of the main drivers influencing the formulation of peatland restoration strategies in the Netherlands and Estonia, and the identification and evaluation of the factors enabling and impeding the implementation of peatland restoration strategies in both countries. The analysis was conducted using a qualitative comparative case study approach, combining policy document analysis with semi-structured interviews held with key actors across governmental, scientific, and managerial sectors in both countries. As a result of this analysis, eight primary drivers were identified, including greenhouse gases reduction, the maintenance of goods, species and habitat conservation, and carbon sequestration. While both countries aim to meet NRL targets, the motivations and approaches differ significantly: Estonia’s strategy centres on habitat and species conservation and the enhancement of regulating ecosystem services, whereas the Dutch approach prioritises climate mitigation and maintaining agricultural productivity. Eight factors enabling and impeding peatland restoration in Estonia and the Netherlands were also identified, including peatland restoration knowledge, land ownership or national and EU fundings. Land ownership and landowners opposition emerged as key obstacles in the Netherlands, while Estonia benefits from a larger share of publicly owned restoration areas and stronger institutional alignment.
Aedmustika (Vaccinium spp.) sordi ’Are’ viljade biokeemiliste ühendite sisaldus võrreldes teiste levinud sortidega
(Eesti Maaülikool, 2025) Lõoke, Monica; Koort, Angelika (juhendaja); Aianduse õppetool
Aedmustikad on hinnatud oma erilise maitse, rikkaliku toiteväärtuse ja tervislike omaduste tõttu. Teave aedmustika sortide biokeemiliste ühendite sisalduse kohta aitab mustikakasvatajatel valida kvaliteetseid sorte ning pakkuda seeläbi tarbijatele tervisele kasulike ühendite sisaldusega marju. Eestis aretatud ja meie kliimasse sobiva poolkõrge mustikasordi ’Are’ biokeemiliste ühendite sisalduse kohta on uuringuid tehtud vähe. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli selgitada välja, kuidas erineb poolkõrge mustikasordi ’Are’ viljade biokeemiliste ühendite sisaldus võrreldes poolkõrge mustikasordiga ’Northblue’ ning kännasmustika sordiga ’Chandler’. Eesmärgist lähtuvalt püstitati hüpotees, et sordi ’Are’ viljades on teatud biokeemiliste ühendite sisaldus erinev võrreldes sortidega ’Northblue’ ja ’Chandler’. Eesmärgi saavutamiseks korjati vajaminevad täisküpsuse saavutanud marjad 2024. aasta suvel Eesti Maaülikooli Rõhu katsejaama istandiku katsealalt ning viidi läbi kolme aedmustika sordi biokeemiline analüüs. Analüüsiti kolme sordi polüfenoolsete ühendite sh antotsüaanide üldsisaldust ning vilja mahla kuivaine ja orgaaniliste hapete sisaldust ja nende vahelist suhtarvu. Hüpotees leidis osaliselt kinnitust. Poolkõrge mustikasordi ’Are’ viljad sisaldasid antotsüaane statistiliselt oluliselt rohkem kui kännasmustika sordi ’Chandler’ viljad, kuid ei erinenud poolkõrgest mustikasordist ’Northblue’. Kõikide teiste analüüsitud biokeemiliste ühendite sisalduse osas sarnanes ’Are’ sordiga ’Northblue’.
Raamistik erametsaomanikele kompensatsioonimudeli väljatöötamiseks metsade kõrvalkasutuse eesmärgil
(Eesti Maaülikool, 2025) Mürgimäe, Reimo; Pilving, Tarmo (juhendaja)
Eestis on suurenenud vajadus tasakaalustada loodusturismi kasv eraomandis olevates metsades metsaomanike õiguste ja huvidega, kuid seni puudub rakendatav mehhanism juhendatud puhketegevuste reguleerimiseks ja kompenseerimiseks. Probleem seondub rahvusvaheliste aruteludega kultuuriliste ökosüsteemiteenuste ning erametsade kõrvalkasutuse võimaluste üle. Varasemad uuringud on käsitlenud loodusturismi mõju ja ökosüsteemiteenuste väärtustamist, kuid metsaomanike vaadet kõrvalkasutusele Eesti kontekstis on uuritud vähe. Töö eesmärk oli kujundada rakenduslik raamistik, mis toetaks erametsaomanike kaasamist loodusturismi ja juhendatud puhketegevuste võimaldamisse, pakkudes selle eest õiglast kompensatsiooni. Empiiriline osa tugineb Lahemaa piirkonna juhtumiuuringule, kus kasutati kombineeritud metoodikat: kvantitatiivset küsitlust 49 metsaomanikuga ning 10 kvalitatiivset intervjuud metsaomanike, loodusturismi ettevõtjate ja rahvusvaheliste ekspertidega. Tulemused näitavad, et metsaomanikud suhtuvad juhendatud loodusturismi üldjuhul positiivselt, kui tegevus toimub läbipaistvatel tingimustel, kaasab neid otsustesse ja tagab selge kompensatsioonimudeli. Eelistatud on kirjalikud kokkulepped, usaldusväärsed partnerid ja võimalus tegevuse ulatust kontrollida. Oluliseks peetakse ka metsade looduskeskkonna hoidmist ning metsa kui kultuurilise ja emotsionaalse väärtuse säilitamist. Uuringu põhjal pakuti välja praktilised soovitused paindlikeks lepingumudeliteks, kontaktvõrgustiku loomiseks ja digiplatvormide arendamiseks. Töö panustab kõrvalkasutusmehhanismide rakendatavuse suurendamisse ning loob aluse edasiseks arendustööks, keskendudes koostöömudelite piloteerimisele, institutsionaalse raamistiku tugevdamisele ja metsaomanike huvide süsteemsele kaardistamisele. Tuleviku-uuringud võiksid käsitleda lepinguvormide mõju koostööle, kultuuriliste tegurite rolli ja digilahenduste potentsiaali sidususe suurendamisele loodusturismi sektoris.
Ecosystem Degradation and Environmental Impacts in Pakistan (Urban Water Bodies)
(Eesti Maaülikool, 2025) Khan, Ashfaq; Shkaruba, Anton (advisor)
Urban water bodies in Pakistan are facing a critical environmental crisis due to rapid urbanisation, industrial pollution, weak governance, and the escalating impacts of climate change. This thesis investigates the degradation of major urban water bodies—specifically the Indus, Ravi, and Lyari Rivers—by analysing the institutional frameworks, policy enforcement mechanisms, and environmental stressors contributing to their decline. Through a systematic qualitative review of peer-reviewed literature, policy documents, and government reports published, the study identifies five key themes: "Governance Failures and Institutional Fragmentation", "Industrial and Urban Water Pollution", Public Health Crisis Due to Unsafe Water, "Climate Change and Urban Water Stress" and "Policy Gaps and Enforcement Weaknesses". The research reveals that enforcement remains inconsistent and largely ineffective despite environmental policies and regulatory bodies such as the National Water Policy (2018) and the Pakistan Environmental Protection Agency (Pak-EPA). Urban water bodies are increasingly polluted by untreated industrial effluents and domestic sewage, leading to widespread waterborne diseases and long-term health risks. Additionally, climate change has increased urban flooding and water scarcity, further emphasising outdated water infrastructure. The thesis concludes that restoring and protecting Pakistan's urban water ecosystems requires integrated water governance, enhanced policy implementation, community engagement, and strategic investment in climate-resilient infrastructure. It recommends specific reforms to address institutional coordination, regulatory compliance, and sustainable urban water management. The study contributes to the discourse on environmental governance by highlighting critical gaps and offering practical insights for policymaking and future research.
Kurgitaimede kasv ning toiteelementidega varustatus vähendatud turbaga substraadis kasvatamisel
(Eesti Maaülikool, 2025) Soonvald, Kristiina; Põldma, Priit (juhendaja); Aianduse õppetool
Magistritöö eesmärk oli uurida erinevate vähendatud turbasisaldusega substraatide mõju lühiviljalise kurgi (Cucumis sativus L.) taimede kasvule ja toitainetega varustatusele ettekasvatusfaasis. Katse viidi läbi Tartumaal Kaidar Kivi Kuusiku talus, kus kasutati erinevaid substraatide kombinatsioone: turvas, puidukiud, tatrakestad, lambavill ja biogaasijaama tootmisjääki (bioon). Uuringus hinnati taimede kasvuparameetreid (lehtede arv, taime kõrgus, varre läbimõõt, biomass) ning lehtede toitainesisaldust. Tulemused näitasid, et substraadi koostis avaldas olulist mõju taimede kasvule ja toitainete omastamisele. Parimad tulemused saadi EcoBoost ja FiberBoost substraatides, kus kurgitaimed olid kõrgemad, suurema lehtede arvu ja biomassiga. Kõige nõrgemad tulemused andis tatrakestade substraat. Uuring kinnitas, et teatud alternatiivsed substraadid võivad asendada turvast, säilitades samal ajal taimede hea kasvu ja toitainetega varustatuse. Siiski vajavad nende pikaajaline stabiilsus ja majanduslik tasuvus edasist uurimist. Töö tulemusi saab rakendada keskkonnasäästlikumate aiandustavade ja jätkusuutlike substraatide arendamisel.
Comparison between microbial nitrogen cycling in tropical peat soils of swamp forests and oil palm plantation
(Eesti Maaülikool, 2025) Kikas, Karmel; Espenberg, Mikk (advisor); Kuusemets, Laura (advisor); Mander, Ülo (advisor)
Tropical peatlands play an important role in nutrient cycling and greenhouse gas regulation but are increasingly being drained for agricultural purposes. Drainage effects the natural hydrology of peatlands and alters the physical and chemical parameters of the soil. Additionally, it increases the emissions of nitrous oxide (N2O), a potent greenhouse gas and ozone depleter. The main objective of this study was to assess the the impact of tropical peatlands with different land uses on microbial nitrogen (N) cycle processes and N2O and potential N2 emissions. The study was conducted in four tropical peat ecosystems: an oil palm plantation on peat soil and a natural peat swamp forest in Malaysia, as well as a natural peat swamp forest and a secondary peat swamp forest in Peru. Quantitative polymerase chain reaction (qPCR) was used to determine the abundance of N-cycle marker genes involved in nitrification (bacterial, archaeal, and COMAMMOX amoA), denitrification, (nirK, nirS, nosZI, nosZII, and fungal nirK), dissimilatory nitrate reduction to ammonium (DNRA; nrfA), and nitrogen fixation (nifH). In addition, soil physico-chemical parameters and gaseous N emissions (N2O and potential N2) were measured. The results revealed differences in the N emissions and microbiome across different tropical peatland ecosystems. Natural peat swamp forest in Malaysia had the highest N2O and potential N2 emissions with a genetic potential for both N2O and N2 production. Secondary peat swamp forest in Peru showed a high genetic potential for denitrification process. The lowest, nearly negligible N2O emissions were observed in the natural peat swamp forest in Malaysia, caused likely due to the reduction of N2O to N2 via complete denitrification, supported by a high abundance of denitrification genes. Oil palm plantations exhibited significantly higher N2O emissions compared to the natural swamp forest in Malaysia, primarily driven by drainage for oil palm cultivation and increased activity of nitrifiers. Ammonia-oxidizing archaea appear to be the dominant nitrifiers in the studied tropical peatlands. Additionally, Peruvian secondary swamp forest demonstrated the highest soil N2O sink capacity, indicating efficient N2O reduction to N2.
Microbial carbon and nitrogen cycle in tropical peatland forests and grasslands of Congo Basin
(Eesti Maaülikool, 2025) Chen, Si; Espenberg, Mikk (advisor); Mander, Ülo (advisor)
The Congo Basin holds the world's largest continuous tropical peatlands, which are regions with high carbon density and rich biodiversity, providing a series of important ecosystem services. However, compared with the peatlands in Southeast Asia, research on the peatlands in the Congo Basin remains limited. This study took the tropical peatland forests and grasslands in the Congo Basin as the research objects, aiming to explore the microbial carbon (methane) and nitrogen cycling processes in these two ecosystems. This study was carried out in March 2024 near Epena Village, northeastern Republic of the Congo. Researchers collected two layers of soil samples (0-10 cm and 10-20 cm) from peatland forests and peatland grasslands to measure their physical and chemical properties, microbial gene abundances (using quantitative polymerase chain reaction, qPCR), and greenhouse gas fluxes. The main findings of this study are as follows: 1) Forest peatlands had higher contents of total carbon, total nitrogen, and NH4+, supporting abundant bacterial and archaeal communities, as well as high abundances of mcrA, pmoA, nirK, and nosZ genes, which drove higher CH4 and N2O fluxes. 2) Peatland grasslands had higher soil pH and dry matter content, with increased relative abundances of nifH and nrfA genes to adapt to limited nitrate supply. 3) The efficient nitrogen gas production in peaty grasslands indicated more complete denitrification processes. 4) Fungi may play an important role in the nitrogen cycling of forest peatlands.
Röövtoiduliste putukate arvukus ja kahjuritõrje potentsiaal tootmis- ja hüljatud põldudel
(Eesti Maaülikool, 2025) Salk, Pirjo; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Vilumets, Silva (juhendaja); Taimetervise õppetool
Põllumajanduse intensiivistumine on viinud röövtoiduliste putukate elupaikade ja elurikkuse vähenemiseni, mis omakorda ohustab looduslikku kahjuritõrjet. Käesoleva magistritöö eesmärk oli hinnata röövtoiduliste lülijalgsete aktiivsustihedust ja kahjuritõrjepotentsiaali erinevates põllumajandusmaastiku tüüpides, keskendudes tootmisest väljajäetud põldude mõju uurimisele looduslike vaenlastele. Uuring viidi läbi Tartumaal aastatel 2022 ja 2023. Katsealadena kasutati kolme tüüpi alasid: kasutuses olevad põllud, mis piirnesid tootmisest väljajäetud aladega; tootmisest väljajäetud põllud ehk hüljatud alad, mida enam aktiivselt ei harita; ning kontrollalad, haritavad põllud, mis ei piirnenud hüljatud aladega. Röövtoiduliste kogumiseks kasutati pinnasepüüniseid ja kahjuritõrjepotentsiaali hindamiseks kärbse vastsetega (Calliphora sp.) peibutussööta. Tulemused näitasid, et röövtoiduliste, eriti jooksiklaste (Carabidae), arvukus ja kahjuritõrjepotentsiaal olid oluliselt kõrgemad hüljatud põldudel võrreldes tootmispõldude ja kontrollpõldudega. Statistiliselt olulised erinevused ilmnesid põllutüüpide lõikes ning ka aastate ja põllutüüpide koosmõjus, mis viitab elupaiga kvaliteedi ja keskkonnatingimuste olulisusele kahjuritõrje efektiivsuse kujundamisel. Uuring kinnitab, et hüljatud põllud võivad pakkuda soodsaid elupaiku looduslikele vaenlastele ja toimida oluliste tugialadena säästva põllumajanduse kontekstis. Töö tulemused toetavad maastikupõhiste ja elupaiga mitmekesisust arvestavate põllumajandustavade arendamist, mis võimaldaks suurendada loodusliku kahjuritõrje tõhusust ja vähendada vajadust keemiliste taimekaitsevahendite järele.
Lambavilla põhiste väetiste kasutamine ning nende järelmõju talirukki (Secale cereale) kasvule ja saagikusele
(Eesti Maaülikool, 2025) Raudsepp, Anna-Liisa; Shanskiy, Merrit (juhendaja)
Viimase aastakümne jooksul on kasvanud huvi keskkonnasõbralike ja mineraalväetisi vähendava säästva põllumajanduse vastu. Lambakasvatuse jääkproduktina tekib lambavill, mis võib saada väärtuslikuks ja keskkonnasõbralikuks alternatiiviks mineraalväetistele. Ülemaailmne pesemata villatoodang ulatub igal aastal umbes 2 miljoni tonnini. Eestis toodetavast villast kasutatakse ainult 10% väärindatud kujul. Lambavill on potentsiaalne orgaaniline väetis, millel on omadus soodustada taimede kasvu põllumajandus- ja aiandussektoris. Lambavilla põhiste väetise järelmõju on taimedele ja mullale veel vähe uuritud, seega on oluline selgust saada, kas lambavilla põhistel väetistel oleks positiivne järelmõju taimede kasvule ja saagikusele. Uurimustöö viidi läbi põldkatsetena Eesti Maaülikooli Rõhu katsejaama Eerika katsepõllul, mis rajati kahes erinevas osas, samal mullaliigil. Katses kasutati Villatoode OÜ (Mää) villa graanuleid ning haket. Esimeses katses lisati mulda lambavilla haket ja teises katses lambavilla graanulit kolmel erineval väetustasemel (N40, N60, N80) ning kontroll variant, kuhu ei lisatud midagi. Uuriti erinevate väetusnormide teise aasta järelmõju talirukki saagikusele, saagi struktuurile ja kvaliteedinäitajatele. Katse tulemusena selgus, et lambavilla põhistel väetistel puudub teise aasta järelmõju talirukki saagikusele (saagikus oli 4 - 6t ha-1). Väetiste järelmõju suurendas seemnete arvu peas, kõrrepikkust ning fosfori sisaldust mullas ja terades võrreldes kontrolliga. Tendentsina on näha, et lambavilla hakkel ja suurematel väetusnormidel on teisel aastal suurem järelmõju taimikule kui lambavilla graanulil ja väiksematel väetusnormidel.
Fütoplanktoni liigrikkuse mustrid Eesti väikejärvedes
(Eesti Maaülikool, 2025) Jalakas, Elin; Olli, Kalle (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Fütoplanktoni kooslused moodustavad mageveekogude esmase produktsiooni ja toitainete ringe ning nende liigirikkus peegeldab keskkonnaseisundit ja ökosüsteemi stabiilsust. Eesti väikejärved, mille kujunemine on seotud liustikulise päritoluga ja piirkondlike hüdroloogiliste iseärasustega, pakuvad mitmekesist raamistikku fütoplanktoni dünaamika uurimiseks, kuid alusuuringuid selle kohta on seni vähe. Käesoleva magistritöö eesmärk on tuvastada ja hinnata, millised keskkonntegurid (järve ja valgala morfomeetria, maakasutus, geoloogiline aluspõhi ja järvede maastikuline tihedus) määravad Eesti väikejärvede suvise fütoplanktoni liigirikkuse, liikide ühtluse ja biomassi. Uurimus põhineb riikliku seireprogrammi andmetel 2000 – 2020 ning Maa- ja Ruumiameti avaandmetel järve ja valgalade morfomeetrilise, maakasutus- ja geoloogilise konteksti kohta. Statistiliseks analüüsiks kasutati R programmis Random Forest ja XGBoost mudeleid, kombineerituna ruumilise autokorrelatsiooni hindava MEM-analüüsiga. Ruumiline autokorrelatsioon (Morani omavektorkaardi ehk MEM-komponendid) selgitas olulise osa liigirikkuse ja ühtluse variatsioonist, toetades metapopulatsiooni mehhanismide tähtsust. Järvede pindala, kaldajoone keerukus ja järve valgala pindala suhe mõjutasid nii liigirikkust, ühtlust kui ka biomassi mittelineaarselt. Keskmised väärtused maksimeerisid produktiivsust ja mitmekesisust, äärmuslikud aga stabiliseerisid koguarvud. Mõõdukas põllumaa ja rohumaa osakaal valgalal suurendas liigirikkust ja biomassi, samal ajal kui intensiivne põllumajandus vähendas mitmekesisust; metsa ning soo mõjud olid tagasihoidlikumad. Random Forest ja XGBoost andsid sarnased tulemused, tugevdades järelduste usaldusväärsust, kuid vähese andmetihedusega aladel nõuab tulemuste tõlgendus ettevaatust, muuhulgas ka sisendandmete multikollineaarsuse tõttu. Need leiud võiksid anda aluse Eesti väikejärvede järelseire ja kaitseprogrammide täpsustamiseks, keskendudes eriti morfomeetrilistele ja maakasutuslikele teguritele, mis kujundavad enim fütoplanktoni mitmekesisust ja tootlikkust.
Erinevate seente efektiivsuse hindamise juurepessu (Heterobasidion spp.) biotõrjel
(Eesti Maaülikool, 2025) Puude, Laura; Silm, Maidu (juhendaja)
Eestis, kus mets katab üle poole maismaast, on hariliku kuuse (Picea abies) seisund viimastel aastatel märgatavalt halvenenud. Üheks olulisemaks kahjustajaks on juurepess (Heterobasidion spp.), mis põhjustab ulatuslikku majanduslikku kahju ning ohustab metsade ökoloogilist tasakaalu. Varasemalt on biotõrjes kasutatud hiidkoorikut (Phlebiopsis gigantea), kuid teiste potentsiaalsete antagonistlike seente mõju on jäänud vähe uurituks. Käesoleva magistritöö eesmärk on hinnata erinevate seeneliikide efektiivsust juurepessu biotõrjel laboritingimustes, kus seente mõju hinnati K. Manka biootiliste testide meetodi alusel. Tulemused näitasid, et libliktagel (Trametes versicolor) avaldas biotõrjeefekti, eriti männi-juurepessu (Heterobasidion annosum) vastu. Libliktageli 23-st tüvest 19 suutsid patogeeni kasvu pidurdada. Lakkvaabik (Ganoderma lucidum) jäi valdavalt juurepessule alla, kuid üksikutel juhtudel suutis siiski vastupanu osutada. Teises katses selgus, et suits-kollanutt (Hypholoma capnoides) ja harilik kännumampel (Kuehneromyces mutabilis) avaldasid samuti tõrjuvat mõju, eriti männi-juurepessu vastu. Hiidkoorik kinnitas oma tuntud efektiivsust, kuid tema kasv oli aeglane. Kopsservik (Pleurotus pulmonarius) ei näidanud tõrjeefekti. Töö tulemused viitavad libliktageli biotõrje potentsiaalile. Edasised uuringud välistingimustes on vajalikud, et kinnitada laborikatsete tulemused reaalses metsakeskkonnas. Saadud teadmisi saab rakendada keskkonnasõbralike ja jätkusuutlike metsakaitsemeetmete väljatöötamisel.
Tolmeldajate arvukus põllumajandusmaastikul
(Eesti Maaülikool, 2025) Lehiste, Heler; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Vilumets, Silva (juhendaja); Taimetervise õppetool
Ilma putuktolmeldajateta jääks tolmeldamata kuni 90% looduslikest õistaimedest, mis ohustaks ökosüsteemide ja põllumajanduse toimimist. Peamisteks putuktolmeldajateks on kimalased, erakmesilased, liblikalised ja sirelased, kuid nende arvukus ja liigiline mitmekesisus on ülemaailmselt vähenemas. Põhjuseks on elupaikade kadumine, pestitsiidide kasutamine, kliimamuutused ning intensiivne põllumajandus. Käesoleva uurimustöö eesmärk oli selgitada välja, millised looduslikud mesilaselaadsed esinevad põllumajandusmaastikel, milline on kimalaste arvukus ja liigiline koosseis põllumajandusmaastikel ning millised põllumajandusmaastiku alad toetavad mesilaselaadsete esinemist. Tööle olid püstitatud järgnevad hüpoteesid: (H1) Mesilaselaadsed eelistavad põllumajandusmaastikel poollooduslikke alasid, nagu rohtsed põlluservad, puiskoridorid ja metsaservad, võrreldes intensiivselt haritavate põldudega; (H2) Kimalaste ja erakmesilaste arvukus on erinevatel põllumajandusmaastiku elementidel erinev.; (H3) Kimalaste liigiline koosseis on erinevatel põllumajandusmaa maastikuelementidel erinev. Töö eesmärkide täitmiseks ja hüpoteeside tõestamiseks viidi läbi välitööd, kus andmete kogumiseks kasutati kolme eri värvi (kollane, sinine, valge) vesipüüniseid, mis paigutati taimiku kõrgusele ja jäeti välja 24 tunniks. Katsed viidi läbi Põlvamaal, kokku 18 erineval katsealal, mida läbis 1 km pikkune transekt, läbides erinevaid maastikuelemente, nagu rohtsed põlluservad, puiskoridorid, metsaservad, ning lisaks põllumaid ja püsirohumaid. Töö tulemused näitasid, et mesilaselaadsed kogunesid rohkem põldudele kui poollooduslikele aladele, näiteks rohtsetele põlluservadele, puiskoridoridele ja metsaservadele. Uuring näitas, et kimalaste ja erakmesilaste arvukusele oli seotud pigem katsealaga, mitte niivõrd sõltuv üksiku elemendi tüübist. Põllumaa võis tolmeldajaid toetada läbi seal õitseva rapsi, mis pakkus neile rohkelt toitu. Samas kinnitavad uuringud, et mesilaselaadsed eelistavad mitmekesist maastikku, mis hõlmab nii rohumaid kui ka poollooduslikke kooslusi, nagu põlluservad, mis tagavad nii toidu kui ka sobivad pesitsuspaigad.
Gentrifikatsioon ja ületurism püsiasutusega väikesaartel Eestis
(Eesti Maaülikool, 2025) Kukebal, Kätlin; Pilving, Tarmo (juhendaja); Elurikkuse ja loodusturismi õppetool
Eesti väikesaared ajas muutunud – traditsioonilise püsiasustusega iseloomulikud kogukonnad on jäänud väiksemaks, põliselaniku ja püsielaniku vahelised piirid on hägustunud ja saarel olevat kinnisvara ostetakse kokku jõukamate huviliste poolt, mis tõstab ka kinnisvara hinda. Varasemad uuringud on käsitlenud gentrifikatsiooni Eesti suuremates linnades (Tallinn, Tartu) ja Lahemaal. Ületurismi Eestis on käsitletud vähe. Eestis pole seni teada, millisel määral võivad gentrifikatsioon ja ületurism olla seotud väikesaartel toimuva rahvastiku muutumise, ruumilise ümberkujundamise ja kultuurilise nihkega. Samuti pole selged nende kahe nähtuse omavahelised seosed väikesaarte kontekstis; seosed kohaliku sotsiaalse, kultuurilise ja ruumilise keskkonnaga ning nende protsesside tagajärjed kogukondade kestlikkusele. Töö eesmärk on mõista gentrifikatsiooni ja ületurismi Eesti püsiasustusega väikesaartel ning hinnata nende tegurite rolli kohaliku kogukonna jätkusuutlikkusele ja saarte elukeskkonna arengule. Töö põhineb mitmejuhtumi-uuringul, mille valimiks olid viis püsiasustusega väikesaart Eestis: Abruka, Kihnu, Prangli, Ruhnu ja Vormsi. Eesmärgi täitmiseks kasutati kvalitatiivuuringu meetodit, narratiivi, kus läbi analüütilise jutustuse leiti uuringu jaoks olulised mõisted ja meetodid. Eesmärgipärasesse valimisse otsiti väikesaarte elanike seast: põliselanike; elanike, kes on saarele kolinud 1990-00ndatel ja elanike, kes on saarega seotud viimase +2-10 aasta jooksul. Osad neist olid seotud turismisektoriga. Narratiivsed intervjuud viidi läbi 20 väikesaare elanikuga. Töö tulemused näitavad, et gentrifikatsioonil ja ületurismil on nii väikesaartele pärssivaid kui soodusvavaid mõjusid. Ühisosana leiti, et gentrifikatsioon ja ületurism saavad eksisteerida väikesaarel läbi füüsilise ruumi, kui sisserändajad ja turistid koonduvad samasse piirkonda ning peletavad sellega eemale püsielanikke. Mõlema ilmingu mõjude leevendamiseks on oluline kaasata kohalikke elanikke otsustusprotsessidesse ja luua arengukavad, mis haakuksid saare püsielanike visioonidega. Edasised uurimisvõimalused võivad olla seotud kogukonna suhete ja koormustaluvuse uuringutega.

Sirvi

Viimati lisatud