2. Magistritööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2489

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 1678

Elektrilevi OÜ süsinikujalajälje hindamine ning piirkonna- ja jaotusalajaamade süsinikujalajälje vähendamise meetmed
(Eesti Maaülikool, 2026) Korotkova, Anna; Kuusemets, Valdo (juhendaja); Dorovatovski, Kirill (juhendaja); Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetool
Kliimamuutus ja Euroopa Liidu kliimaeesmärgid suurendavad vajadust hinnata energiasektori ettevõtete kasvuhoonegaaside jalajälge ning leida praktilisi võimalusi selle vähendamiseks. Käesoleva magistritöö eesmärk oli hinnata Elektrilevi OÜ kasvuhoonegaaside jalajälge 2025. aasta andmete põhjal, tuvastada peamised heiteallikad ning analüüsida piirkonna- ja jaotusalajaamade omatarbe vähendamise võimalusi. Töös kasutati ettevõttesiseseid andmeid, KHG protokolli ja Eesti metoodikat ning lisaks viidi läbi kolm poolstruktureeritud intervjuud Elektrilevi OÜ spetsialistidega. Tulemused näitasid, et ettevõtte 2025. aasta kasvuhoonegaaside jalajälg oli 182 822,61 tCO2e ning suurima osa sellest moodustasid võrgukaod ja alajaamade omatarve. Uurimusest selgus, et jaotusvõrguettevõtte kliimamõju on seotud eelkõige võrgu tehniliste kadude ja energiatarbimisega ning alajaamade omatarvet on võimalik vähendada sisekliima juhtimise parema automatiseerimise kaudu. Töö tulemusi saab kasutada Elektrilevi OÜ keskkonnajuhtimises ja tulevaste tehniliste parendusmeetmete kavandamisel.
Tähklavendli (Lavandula angustifolia Mill.) ’Hidcote Blue’ kasv vähendatud turbaga substraadis
(Eesti Maaülikool, 2026) Suigusaar, Lenne; Mainla, Leila (juhendaja)
Aianduslikus tootmises kasutatakse laialdaselt turbapõhiseid kasvusubstraate nende heade füüsikalis-keemiliste omaduste tõttu, mis tagavad taimedele sobiva kasvukeskkonna. Turvas on aeglaselt taastuv loodusvara ja selle kaevandamisega kaasneb märkimisväärne keskkonnakoormus. Eestis on turba kaevandamine majanduslikult oluline, kuid turbaalade kuivendamine põhjustab elupaikade hävimist, muudab veerežiimi ning suurendab süsinikuheidet. Kuna turbaalad seovad märkimisväärses koguses süsinikku ja on olulised ökosüsteemid on viimastel aastatel suurenenud huvi alternatiivsete kasvusubstraatide vastu, mis toetavad ringmajanduse põhimõtteid ja võimaldavad vähendada turba kasutamist. Seni uuritud alternatiivide hulka kuuluvad näiteks kompost, kookosmaterjalid, biosüsi, puidukiud, kivivill ja lambavill, millel on erinevad substraadi vee-, õhu- ja toitainerežiimi parandavad omadused. Tähklavendel (Lavandula angustifolia Mill.) on Vahemere piirkonnast pärinev huulõieliste (Lamiaceae) sugukonda kuuluv mitmeaastane aromaatsete lehtedega poolpõõsas. Lavendel on ülemaailmselt hinnatud nii oma dekoratiivsete omaduste kui ka väärtusliku eeterliku õli tõttu, mida kasutatakse laialdaselt erinevates tööstusharudes. Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida biogaasi kääritusjääki, puidukiudu ja lambavilla sisaldavate kasvusubstraatide mõju tähklavendli sordi ’Hidcote Blue’ istikute kasvule. Katsetulemuste põhjal olid kõige ühtlasemad ja stabiilsemad tulemused nii kõrguse, laiuse kui ka harude arvu poolest kontrollvariandis ehk turbas kasvanud taimedel, mille keskmine laius oli 14,4 cm ja harude arv 18,5 tk taime kohta. Kõige perspektiivsemaks alternatiiviks osutus 20 % puidukiu ja 20 % biogaasi kääritusjäägi sisaldusega substraadisegu. Kuigi algne kasv oli selles substraadisegus aeglasem, muutusid tulemused aja jooksul stabiilselt turbale lähedaseks. 10 % lambavilla ja 20 % biogaasi kääritusjäägiga substraadis saavutasid taimed katse lõpuks suurima keskmise kõrguse (16,5 cm). Samas oli selles variandis taimede kasv ebaühtlasem ja esines ka taimede hukkumist. Suurima villasisaldusega variantides, eriti 20% lambavilla ja 20 % puidukiudu ning 10 % lambavillaga segudes, esines kõrge taimede suremus (vill20puit10 kuni 65%). Kokkuvõtteks võib öelda, et katse tulemuste põhjal osutus turvas tähklavendli noortaimedele kõige sobivamaks kasvukeskkonnaks, kuid edasist uurimist vajab veel turba asendajana puidukiu ja biogaasi kääritusjäägi kasutamine substraatides. Välistada ei saa ka lambavilla kasutamist, kuid katsekeskkonna tingimusi tuleb kohandada vastavalt taime vajadustele.
Korduskasutus Eesti kodumajapidamistes: 2025. aasta uuring Euroopa võrdluses
(Eesti Maaülikool, 2026) Niinemets, Aira; Kuusemets, Valdo (juhendaja)
Korduskasutus on ringmajanduse oluline osa, mis aitab vähendada materjalikasutust ja jäätmeteket, kuid selle tegelik ulatus sõltub suurel määral tarbijakäitumisest ja seda mõjutavatest teguritest. Töö eesmärk on analüüsida Eesti kodumajapidamiste korduskasutuspraktikaid 2025. aasta andmete põhjal ning hinnata korduskasutuse ulatust, struktuuri ja seda mõjutavaid tegureid. Uuring tugineb Keskkonnaagentuuri küsitluse andmetele (n = 800) ning kasutab kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid analüüsimeetodeid. Tulemused näitavad, et korduskasutus on laialt levinud ning toimub nii formaalsete kanalite kaudu kui ka mitteametlikus käest kätte ringluses. Suurima osa kogumahust moodustavad ehitusmaterjalid, samas kui igapäevastes kategooriates, nagu tekstiilid ja mööbel, esineb korduskasutus sagedamini. Korduskasutust soodustavad eelkõige keskkonnahoid ja hind, piiravad aga hügieeni- ja kvaliteediriskid. Võrdlus 2022. aasta uuringuga näitab korduskasutuse stabiliseerumist ja väärtuspõhiste motiivide tugevnemist. Tulemused on rakendatavad ringmajanduse poliitikate kujundamisel ning viitavad vajadusele arendada tugitaristut ja vähendada tarbijate tajutud riske.
Tallinna Tehnikakõrgkooli majandusarvestuse õppekava vastavus vilistlaste ja tööandjate ootustele ja probleemõppe integreerimise võimalused
(Eesti Maaülikool, 2026) Semjonov, Hellika; Värnik, Rando (juhendaja); Kukk, Kati (juhendaja)
Majandusarvestuse valdkonna areng ja tööturu muutuvad ootused eeldavad kõrgkoolidelt lisaks erialaste teadmiste õpetamisele ka analüüsi-, probleemilahendus-, koostöö- ja suhtlemisoskuste arendamist. Samas puudus ülevaade sellest, mil määral toetab Tallinna Tehnikakõrgkooli majandusarvestuse õppekava tööturu ootustele vastavate pädevuste kujunemist ning kuidas aitavad õppekavas kasutatavad õpetamismeetodid kaasa teadmiste praktilisele rakendamisele ja probleemilahendusoskuste arengule. Töö eesmärk oli välja selgitada huvigruppide hinnangud Tallinna Tehnikakõrgkooli majandusarvestuse õppekava arendamisele ning probleemõppe integreerimise võimalustele. Magistritöö põhines juhtumiuuringul, milles kasutati nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid uurimismeetodeid. Andmed koguti ankeetküsitluste, dokumendianalüüsi ja eksperthinnangu kaudu. Uuringusse kaasati Tallinna Tehnikakõrgkooli majandusarvestuse õppekava akadeemiline personal, vilistlased ning vilistlaste tööandjad. Uuringu käigus analüüsiti õppekava vastavust tööturu ootustele, õpetamismeetodite kasutamist ning probleemõppe integreerimise võimalusi majandusarvestuse õppes. Tulemused näitasid, et õppekava toetab eelkõige erialaste teadmiste omandamist ja praktiliste oskuste kujunemist, kuid vähem tähelepanu pööratakse teadmiste rakendamisele ning analüüsi-, probleemilahendus-, suhtlemis- ja koostööoskuste süsteemsele arendamisele. Samuti selgus, et aktiivõppe meetodeid kasutatakse õppetöös rohkem, kui aineprogrammides kajastub. Uuringu tulemuste põhjal võimaldab PBL toetada analüütilise mõtlemise, otsustus- ja probleemilahendusoskuse kujunemist ning siduda teoreetilised teadmised tööalaste probleemide lahendamisega. Uuringu tulemuste põhjal tehti ettepanekud õppekava arendamiseks, sh PBL-i süsteemsemaks integreerimiseks õppeainetesse ning erinevaid õppeaineid ühendava kompleksülesande rakendamiseks, mille lahendamine algab esimesel õppeaastal ja muutub õpingute jooksul järk-järgult keerukamaks. Magistritöö tulemused loovad aluse Tallinna Tehnikakõrgkooli majandusarvestuse õppekava arendamiseks ning aktiivõppe, sh PBL-i rakendamise edasiseks uurimiseks kõrghariduses.
Vandeaudiitori kutseeksami sooritamist mõjutavad tegurid Eestis
(Eesti Maaülikool, 2026) Abramov, Anastassia; Güldenkoh, Maret (juhendaja); Maamajanduse ökonoomika õppetool
ning on seotud erialase pädevuse kujunemise ja hindamisega ning mõjutab audiitorite järelkasvu. Eesti audiitorturgu iseloomustab suur koormus ning regulatiivse keskkonna kasvav keerukus tingimustes, kus aktiivsete vandeaudiitorite arv on piiratud. Vandeaudiitori kutse omandamise aluseks on kutseeksami edukas sooritamine. Kutseeksamile pääsemine eeldab kõrgetasemelist ettevalmistust ning kõrghariduse ja erialase töökogemuse olemasolu, kuid läbivus jääb sellest hoolimata madalaks, mis viitab probleemile vandeaudiitorite järelkasvu kujunemisel. Magistritöö eesmärk oli selgitada välja vandeaudiitori kutseeksami sooritamist mõjutavad tegurid Eestis. Töö teoreetiline osa käsitleb vandeaudiitori rolli Eesti audiitorturul, kutseeksami ülesehitust ning erialase pädevuse kujunemist mõjutavaid tegureid, mille alusel koostatakse teoreetiline raamistik. Empiirilises osas kasutati kombineeritud uurimismeetodit, mis hõlmas küsitlusuuringuid ja poolstruktureeritud intervjuusid kutseeksami süsteemiga seotud institutsioonide esindajatega. Küsitlustes osalesid audiitorid eksamiprotsessis ning vandeaudiitorid, kes on kutseeksami edukalt sooritanud viimase viie aasta jooksul. Tulemused näitavad, et eksami edukus ei sõltu üksnes teadmiste tasemest, vaid ka teadmiste praktilise rakendamise oskusest. Tulemused kinnitavad, et eksamitulemus ei peegelda üksnes kandidaadi individuaalset võimekust, vaid kujuneb organisatsiooniliste ja institutsionaalsete tegurite koosmõjus. Olulisteks teguriteks olid kutseeksami ülesehitus, tagasiside kättesaadavus, tehniline eksamikeskkond ning ettevalmistuse institutsionaalne tugi. Tulemused on kooskõlas varasemate uuringutega, mille kohaselt mõjutavad kutseeksami edukust lisaks teadmiste tasemele ka praktiline töökogemus ning institutsionaalsed tingimused. Töö tulemuste põhjal tehakse ettepanekud kutseeksami süsteemi täiustamiseks, sh ajasurve vähendamiseks, tehnilise keskkonna parandamiseks ja tagasiside kättesaadavuse suurendamiseks. Tulemusi on võimalik kasutada eksamisüsteemi arendamisel ning kandidaatide toetamisel. Edasised uuringud võiksid keskenduda rahvusvahelisele võrdlusele, et tuvastada parimaid praktikaid ning hinnata erinevate eksamisüsteemide toimivust.
Eesti põllumajandusettevõtete dividendipoliitikat mõjutavad tegurid
(Eesti Maaülikool, 2026) Pregel, Maria; Lemsalu, Katrin (juhendaja)
Dividendide maksmise põhjuseid ja mõju on uuritud ulatuslikult, kuid endiselt puudub teaduskirjanduses üksmeel selle kohta, miks ettevõtted dividende maksavad ja miks dividendipoliitikad erinevad. Teema on aktuaalne, sest kasumit teenivad ettevõtted peavad pidevalt otsustama, kas jätta teenitud kasum ettevõttesse või jaotada see omanikele välja. Eestis mõjutab seda valikut lisaks ettevõtte finants- ja juhtimisotsustele ka kasumi jaotamisega seotud maksustamise eripära. Uurimistöö uudsus seisneb selles, et Eestis on senised käsitlused keskendunud peamiselt börsiettevõtetele ning teadaolevalt ei ole Eesti põllumajandusettevõtete dividendipoliitikat mõjutavaid tegureid varem uuritud. Uurimisprobleem seisneb selles, et puudub teadmine, millised majanduslikud ja valdkonnaspetsiifilised tegurid mõjutavad Eesti põllumajandusettevõtete dividendiotsuseid kohalikes tingimustes. Magistritöö eesmärk oli välja selgitada Eesti põllumajandusettevõtete dividendipoliitikat mõjutavad tegurid põllumajandusettevõtjate hinnangute põhjal. Empiirilises osas koguti Eesti põllumajandusettevõtete hinnanguid dividendide maksmise kohta ankeetküsitluse abil. Dividendimaksjate seas olid enim toetatud klientuuriefekti ja dividendipoliitika tähtsusetuse käsitlusega kooskõlas olevad väited. Vastanud põllumajandusettevõtjate seas olid populaarseimad null-dividendipoliitika ja jääkdividendide poliitika. Vastajate hinnangute põhjal olid põllumajandusettevõtete dividendipoliitikat enim mõjutavateks teguriteks suured investeerimisvajadused, vabad rahavood, kasumlikkus, toodangu ja sisendite hindade kõikumine ning ilmastikuolud ja hooajaline tulude kõikumine. Kvalitatiivne osa kinnitas kvantitatiivseid tulemusi ja aitas täpsustada, millega dividendide maksmise otsuseid seostatakse. Edasistes uuringutes võib siduda ankeetküsitluse tulemused ettevõtete finantsandmetega, et hinnata, kuivõrd kooskõlas on ettevõtjate hinnangud tegelike finantsnäitajatega.
Effect of Heat Priming on Norway Spruce and Silver Birch Upon Heat Shock Stress
(Eesti Maaülikool, 2026) Oguntuase, Olumide; Liu, Bin (advisor); Remmel, Triinu (advisor); Taimebioloogia ja maaviljeluse õppetool
Northern Europe, a region strongly influenced by Arctic climate dynamics, is warming faster than the global average, yet the responses of its forest species to rising temperature extremes remain poorly understood. Heat stress, which occurs when temperatures exceed optimal growth conditions, impairs key physiological processes, including photosynthesis and growth, leading to tree mortality. In this study, we investigated whether moderate heat pre-exposure (priming) enhances thermotolerance in two ecologically important Nordic tree species, silver birch (Betula pendula) and Norway spruce (Picea abies), by assessing their photosynthetic performance and volatile organic compound (VOC) emissions during a subsequent heat shock. First, the two tree seedlings were primed for 2 hrs at 38℃, then subjected to a severe heat shock at 45℃ for 5 minutes. The recovery period for both heat treatments is 48 hours. Moderate heat exposure resulted in only minor, reversible reductions in photosynthetic capacity, with full recovery observed after 48 h. In contrast, heat shock induced a substantial decline in net CO₂ assimilation (A) in both species, with non-primed birch showing a stronger reduction than spruce non-primed plants. The decline in A in both species was primarily driven by non-stomatal (biochemical) limitations, as indicated by substantial increases in intercellular CO₂ concentration (Ci), with only slight reductions in stomatal conductance (gₛ). Primed plants recovered photosynthetic function more quickly, demonstrating enhanced thermotolerance. Species-specific differences were evident: Norway spruce showed greater physiological stability under heat stress, whereas silver birch recovered more quickly, reflecting a more physiological recovery response. VOC emission patterns further revealed that under non-stress conditions, emissions were generally decoupled from photosynthesis, whereas heat stress and priming altered this relationship, indicating activation of stress-related secondary metabolite pathways, such as the LOX and MEP (methylerythritol-4-phosphate) pathways, to defend against cellular or membrane disruption. This work contributes to a better understanding of how forest species respond to climate change (especially elevated temperatures), their adaptation mechanisms, and how heat priming enhances thermal resilience in forest tree species, despite underlying physiological strategies differing among species. This underscores the importance of species-specific acclimation capacity in shaping forest responses to ongoing climate warming.
Eesti väikesadamate kasutus ja probleemkohad mereturismi arengus ning võimalused piirkonna turismiteenuste arenguks
(Eesti Maaülikool, 2026) Safin, Reti; Pilving, Tarmo (juhendaja)
Käesolev magistritöö käsitleb Eesti väike- ja külalissadamate rolli purjeturismi arengus ning sadamate seotust piirkondliku turismipakkumisega. Varasemad uuringud näitavad, et sadamate mõju turismile sõltub lisaks taristule ka teenustest ja koostööst kohalike ettevõtjatega. Töö eesmärk oli analüüsida Eesti väikesadamate teenuste, turismikorralduse ja kohaliku koostöö kitsaskohti ning teha ettepanekuid purjeturismi arendamiseks. Töös kasutati kombineeritud metoodikat: eksperdiintervjuusid ja 111 vastajaga küsimustikku. Tulemused näitasid, et peamine probleem ei ole taristu puudumine, vaid vähene koostöö ja nõrk teenuste sidusus piirkondliku turismiga. Külastajate jaoks on olulised nii baasteenused kui ka elamusi pakkuvad lisateenused. Töö tulemusi saavad kasutada sadamapidajad, omavalitsused ja turismiettevõtjad väikesadamate arendamisel.
Kaasava hariduse põhimõtete rakendamine õppematkadel: matkajuhtide valmisolek töötada erivajadusega ja eriklassides õppivate lastega
(Eesti Maaülikool, 2026) Purde, Karin; Susi, Kätlin (juhendaja)
Erivajadustega laste arvu suurenemise on toonud esile vajaduse toetada nende osalemist ka koolivälistes õpikeskkondades, sh õppematkadel. Õppematkad võivad toetada erivajadustega laste õppimist, sotsiaalset arengut ja kaasatust ühiskonda, kuid ei ole selgelt teada, mil määral käsitletakse Eesti matkajuhi- ja giidiõppes erivajadustega laste juhendamist ja õppetegevuste kohandamist. Magistritöö eesmärk on välja selgitada matkajuhtide valmisolek erivajadustega laste rühmade juhendamiseks, uurida millised on õpetajate kogemused, ootused ning milline on teema käsitlus matkajuhi- ja giidiõppes. Uurimuses kasutati kombineeritud uurimisviisi: andmeid koguti õpetajatelt (n=67) ja matkajuhtidelt (n=36) koostatud küsimustike kaudu. Viidi läbi poolstruktureeritud intervjuud õppekavajuhtidega (n=4). Tulemused näitavad, et õppematkad on olulised erivajadustega laste jaoks, kuid matkajuhtide enesehinnanguline valmisolek on ebaühtlane. Peamiste arenguvajaduse kohtadena ilmnesid tegevuste kohandamine, suhtlemis- ja grupijuhtimis oskused, eelinfo liikumine ning teema süsteemsem käsitlemine matkajuhi- ja giidiõppes. Töö põhjal võib järeldada, et vajalikud on praktilised täiendkoolitused, erinevad asjakohased juhendmaterjalid, eelinfovorm ning selgem koostöö õpetajate ja matkajuhtide vahel.
Siilide telemeetria rakendamine ja hindamine Eesti tingimustes ning selle kasutamine ruumikasutuse uurimiseks
(Eesti Maaülikool, 2026) Künnapuu, Reno Ramon; Kose, Marika (juhendaja); Timm, Uudo (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Käesoleva magistritöö eesmärk oli hinnata GPS-VHF telemeetria rakendatavust Eesti siilide uurimisel ning kirjeldada hariliku siili (Erinaceus europaeus) ja kaelussiili (Erinaceus roumanicus) ruumikasutust, liikumisaktiivsust ja elupaigakasutust. Välitööd viidi läbi 2025.–2026. aastal Pärnumaal Kabli piirkonnas. Uuringu käigus märgistati seitse siili GPS-VHF saatjatega, kellest nelja isendi andmed osutusid ruumianalüüsiks piisavaks. Telemeetriaandmete põhjal koostati liikumistrajektoorid, arvutati läbitud vahemaad ning hinnati ruumikasutuse ulatust vähima kumera hulknurga meetodi (Minimum Convex Polygon, MCP) abil. MCP väärtused varieerusid 2,89–31,04 hektarini. Suurima ruumikasutusega oli isane kaelussiil, kelle MCP pindala oli 31,04 ha ning läbitud distants 6,33 km. Emaste kaelussiilide MCP väärtused jäid vahemikku 2,89–9,71 ha ning hariliku siili MCP oli 4,99 ha. Siilide liikumine oli seotud peamiselt mosaiiksete maastikega, kus vaheldusid aiad, hoovid, metsaservad ja muud poollooduslikud alad. Uuring näitas, et GPS-VHF telemeetria on Eesti siilide ruumikasutuse uurimiseks sobiv meetod, kuid andmete kvaliteeti mõjutasid GPS-signaali kadu, tihe taimkate, varjepaigad ning seadmete piiratud tööaeg. Tulemused annavad esmase ülevaate Eesti siilide ruumikasutusest ning loovad aluse tulevastele telemeetria- ja elupaigauuringutele. Töö annab esmase ülevaate kahe siililiigi ruumiökoloogiast Eesti kontaktalal ning loob aluse edasisteks telemeetria- ja maastikuökoloogilisteks uuringuteks.
Fütoplanktoni sesoonsuse pikaaegne muutus Helsingi saarestikus
(Eesti Maaülikool, 2026) Buschmann, Vivian; Olli, Kalle (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Käesolev magistritöö käsitleb fütoplanktoni sesoonsuse pikaajalisi muutusi Helsingi saarestikus aastatel 1966–2018. Fütoplankton moodustab mereökosüsteemide primaarproduktsiooni aluse ning selle biomassi ja sesoonsuse muutused peegeldavad nii eutrofeerumise, kliimamuutuse kui ka hüdroloogiliste protsesside mõju Läänemere ökosüsteemile. Helsingi saarestik kujutab endast sobivat uurimisala, kuna piirkonnas on viimase poole sajandi jooksul toimunud olulised muutused nii toitainete koormuses kui ka kliimatingimustes. Töö eesmärk oli hinnata fütoplanktoni biomassi pikaajalisi muutusi ning selgitada, kuidas on ajas muutunud fütoplanktoni sesoonsus ja kevadõitsengu dünaamika. Uuring tugines 52 aasta jooksul kogutud fütoplanktoni seireandmetele Helsingi saarestikust Soome lahes. Analüüs hõlmas 5537 proovi 26-st seirejaamast ning keskendus pinnakihi fütoplanktoni biomassi aegridadele. Andmete analüüsimiseks kasutati GAMM (Generalized Additive Mixed Models) ja BEAST (Bayesian changepoint detection and time series decomposition for trend, periodicity or seasonality, and abrupt changes) meetodeid, mis võimaldasid hinnata sesoonseid mustreid, pikaajalisi trende ning võimalikke muutuspunkte fütoplanktoni dünaamikas. Tulemused näitasid, et fütoplanktoni biomassi kujundajaks on tugev sesoonsus. Kõrgeimad biomassi väärtused esinesid kevadise õitsengu ajal aprilli lõpus ja mais ning kevadine maksimum säilitas domineeriva rolli kogu uurimisperioodi vältel. Samas muutusid ajas nii õitsengu amplituud kui ka ajastus. Kevadõitsengu tipp nihkus kogu uurimisperioodi jooksul varasemaks keskmiselt 2,7 päeva kümnendi kohta, mis viitab kliimamuutuse mõjule. Lisaks ilmnes viimastel kümnenditel hilissuvise biomassi suurem osakaal, mis võib olla seotud sinivetikate õitsengute sagenemisega. Pikaajalised trendid näitasid, et fütoplanktoni biomassi muutused ei olnud lineaarsed. Biomass suurenes märgatavalt ajavahemikus 1970-1980, mida põhjendab eutrofeerumise intensiivistumine. Biomass vähenes 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. BEAST-analüüs näitas, et muutused toimusid pigem astmeliste reorganiseerumistena kui aeglaste lineaarsete trendidena. Tulemused viitavad sellele, et Helsingi saarestiku fütoplanktoni dünaamika kujuneb kliimamuutuse, eutrofeerumise ja looduslike hüdroloogiliste protsesside koosmõjul. Käesolev töö iseloomustab, et muutused ei avaldu üksnes fütoplanktoni kogubiomassis, vaid ka selle sesoonses struktuuris. Fütoplanktoni sesoonsus osutus oluliseks ökoloogiliseks indikaatoriks, mis võimaldab hinnata Läänemere ökosüsteemi pikaajalisi muutusi ning eristada lühiajalist aastatevahelist varieeruvust pikaajalistest keskkonnamuutustest.
Mee õietolmukoostise seosed maastiku mitmekesisusega
(Eesti Maaülikool, 2026) Vaan, Mirjam; Väli, Vivika (juhendaja); Grosberg, Jaan (juhendaja)
Meemesilaste (Apis mellifera) toitumine sõltub otseselt ümbritseva maastiku kvaliteedist ja õieressursside kättesaadavusest. Varasemad uuringud on näidanud, et maastiku mitmekesisus ei pruugi alati peegelduda mesilaste kogutud õietolmu koostises, kuna mesilaste korjekäitumine on selektiivne ning nad eelistavad sageli massiliselt õitsevaid ja kõrge toiteväärtusega taimi. Eestis on mee õietolmukoostise ja maastikustruktuuri vahelisi seoseid seni vähe uuritud. Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida, kas ja kuidas maastiku mitmekesisus mõjutab mee õietolmukoostise mitmekesisust erinevatel ruumiskaaladel (3 km, 6 km ja 10 km). Töös analüüsiti meeproovide õietolmukoostist melissopalünoloogilise meetodiga ning võrreldi saadud õietolmu mitmekesisusnäitajaid maastiku mitmekesisuse näitajatega. Analüüsides kasutati üldistatud lineaarseid mudeleid Poissoni jaotust ja beeta-regressiooni. Tulemused näitasid, et põllumajandusmaastiku struktuur oli seotud mee õietolmukoostisega. Suurem põllumaalaikude mitmekesisus ning metsasuse osakaal olid seotud suurema õietolmutaksonite arvuga, eriti 6 km ja 10 km korjemaa raadiuses. Seevastu analüüsis, kus arvestati kõiki grupeeritud maakasutusklasse, ei olnud maastiku mitmekesisuse näitajad statistiliselt seotud mee õietolmukoostise mitmekesisusega. Tulemused viitavad sellele, et meemesilaste korjekäitumist mõjutavad enam ressursside kvaliteet, õitsemise ajastus ja massõitsevate taimede olemasolu kui maastikuklasside üldine arv või mitmekesisus. Käesolev töö aitab paremini mõista mesilaste ja maastikustruktuuri vahelisi seoseid ning tulemusi saab rakendada mesilate asukoha planeerimisel ja tolmeldajasõbraliku maastikukasutuse kujundamisel.
Kohalikku päritolu Pleurotus abieticola seenetüvede viljumise hindamine
(Eesti Maaülikool, 2026) Vilba, Carolyn; Adamson, Kalev (juhendaja); Vester, Marili (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Kuuseservik (Pleurotus abieticola) on vähe uuritud söögiseen, mille võime kasvada okaspuu puidul muudab selle potentsiaalselt väärtuslikuks liigiks metsandusliku biomassi väärindamisel. Käesoleva magistritöö eesmärk oli tuvastada parima viljumisvõimega kohalikku päritolu kuuseserviku seenetüved ning lisaks hinnata nende substraadi koloniseerimise kiirust. Uuringus võrreldi 26 seenetüve viljumist kontrollitud laboritingimustes ning nelja valitud seenetüve viljumist kuusekändudel välitingimustes. Tulemused näitasid olulist tüvedevahelist varieeruvust viljumisvõimes. Kõrgeima viljumisvõimega oli seenetüvi 10460. Substraadi koloniseerimise kiiruse ja viljumise vahel statistiliselt oluline seos puudus, mis on kooskõlas varasemate uuringutega ning näitab, et kiire mütseeli kasv ei võimalda usaldusväärselt prognoosida viljumise edukust. Välitingimustes oli viljumine esimesel aastal madal, kuid seenetüvi RD3257 eristus kõrgema viljakehade arvuga. Töö tulemused näitavad, et kuuseserviku seenetüvede usaldusväärseks hindamiseks on vajalik kombineerida laboratoorsed katsed ja pikaajalised välitingimuste uuringud.
Samasuviste jõevähkide (Astacus astacus L.) vastuvõtlikkus lapihaigusele ja nakatamisprotokolli toimivus kontrollitud laboritingimustes
(Eesti Maaülikool, 2026) Zadvornov, Arseni; Kaldre, Katrin (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Jõevähk (Astacus astacus L.) on Eesti ainus kohalik vähiliik ning oluline veeökosüsteemide võtmeliik, kelle looduslikke asurkondi ohustavad elupaikade halvenemine, võõrvähiliigid ja haigustekitajad. Lisaks vähikatkule võib vähipopulatsioonides probleemiks kujuneda lapihaigus, mille mõju samasuvistele ehk 0+ jõevähkidele on seni vähe uuritud. Käesoleva magistritöö eesmärk oli hinnata samasuviste jõevähkide vastuvõtlikkust lapihaigusele ning kontrollida laboritingimustes kasutatud nakatamisprotokolli toimivust. Katse viidi läbi Eesti Maaülikooli vesiviljeluse katsebaasis 30.10.2024–30.04.2025. Kokku kasutati 180 samasuvist jõevähki, kes jaotati katse- ja kontrollgruppi. Katsegruppi lisati nakkusallikana loodusest püütud täiskasvanud lapihaiged vähid ning pooltele mõlema grupi isenditest tekitati koorikule mehaaniline vigastus. Katse jooksul jälgiti veeparameetreid, lapihaiguse visuaalsete tunnuste kujunemist, vähkide kasvu, akvaariumitest leitud tühjade kestade arvu ja suremust ning katse lõpus analüüsiti kahjustuskollete patogeene DNA sekveneerimise abil. Tulemused näitasid, et nakatamisprotokoll oli toimiv: katsegrupi lapihaiguse visuaalsete tunnustega isenditelt ja nakkusallikana kasutatud täiskasvanud lapihaigetelt vähkidelt tuvastati peamise patogeenina Neocosmospora brevis, mis kuulub lapihaigust põhjustavate seente hulka. Lapihaiguse nähtavad tunnused kujunesid katsegrupis järk-järgult ning katse lõpuks visuaalsed tunnused esinesid 45%-l isenditest, samal ajal kui kontrollgrupis haigustunnuseid ei registreeritud. Nähtava mehaanilise koorikuvigastuse olemasolu ei olnud lapihaiguse visuaalsete tunnuste esinemisega statistiliselt oluliselt seotud, mis viitab sellele, et haigustunnused võivad samasuvistel vähkidel kujuneda ka ilma eelneva koorikuvigastuseta. Kasvunäitajad katse- ja kontrollgrupi vahel üldjuhul statistiliselt oluliselt ei erinenud, mistõttu ei leidnud kinnitust eeldus, et lapihaigus pidurdab noorvähkide kasvu. Katsegrupi akvaariumitest leiti kontrollgrupiga võrreldes statistiliselt oluliselt rohkem tühje kesti, mis võib viidata sagedasemale kestumisele ja võimalikule kaitsemehhanismile haigustunnustega koorikust vabanemiseks. Suremus oli ootamatult kõrgem kontrollgrupis kui katsegrupis ning mõlemas grupis ilmnes tugev akvaariumipõhine mõju, mis viitab sellele, et ellujäämust mõjutasid lisaks haigusega kokkupuutumisele ka grupisisene konkurents, dominantsus ja akvaariumite sisedünaamika. Töö tulemused täiendavad varasemaid teadmisi lapihaiguse levikust noorvähkidel ning näitavad, et kirjeldatud nakatamisprotokolli saab kasutada edasistes kontrollitud nakkus- ja söötmiskatsetes.
Osooni kasutamine akvapoonikas
(Eesti Maaülikool, 2026) Maanas, Daaniel; Hiiemäe, Härmo (juhendaja); Kriipsalu, Mait (juhendaja); Tamm, Priit (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Akvapoonika on tehnoloogia, mis hõlmab veeorganismide ja taimede ühist kasvatamist ringlussüsteemis. Tegemist on süsteemiga, mis ühendab hüdropoonika ja vee korduvkasutusega kalakasvatuse. Kalade poolt vette eritatud jääkained suunatakse taime juurteni, kus taimed kasutavad toitaineid enda kasvuks. Jääkide ülekülluse tõttu võib tekkida vees orgaanilise aine suur sisaldus. Vesiviljeluses kasutatakse selliste olukordade parandamiseks osooni (O3), akvapoonikas on antud lahendust vähe uuritud. Sellest tulenevalt olid käesoleva magistritöö eesmärgid järgmised: uurida O3 kasutamise võimalusi akvapoonikas, saada selgust O3 kui tugevast oksüdeerijast ning hinnata, kuidas mõjutab O3 doseerimine vee parameetreid ja erinevaid süsteemi osasid. Eesmärkide saavutamiseks läbiviidud katsete tulemused näitasid, et O3 avaldab vee koostisele ja kvaliteedile mõju. O3 eemaldas veest uuritud mikroorganismid, muutis lämmastikuühendite sisaldust ja mõjutas kõiki monitooritavaid parameetreid. Jääkosooni koguse tõus näitas, et orgaaniline aine sai süsteemis otsa ning redokspotentsiaali tõusu tagajärjel muutus vesi puhtamaks. UV-C lambi toimet O3 jääkide eemaldamiseks läbiviidud katsete põhjal väita ei saa. Tulemuste põhjal võib järeldada, et O3 on potentsiaali akvapoonikas kasutamiseks, kuid täpsemate järelduste tegemiseks tuleb antud teemat edasi uurida.
Bakteriaalsed ja parasitaarsed haigustekitajad Eesti läbivoolsetes kalakasvandustes
(Eesti Maaülikool, 2026) Mustonen, Mark Eemil; Lauringson, Magnus (juhendaja); Kahar, Siim (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Intensiivne kalakasvatus loob soodsad tingimused erinevate haigustekitajate levikuks, mistõttu on regulaarne haigusseire vesiviljelusettevõtetes hädavajalik. Käesolev magistritöö uuris bakteriaalsete ja parasitaarsete haigustekitajate esinemist neljas Eesti läbivoolses vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) kasvanduses 2025. aastal. Proovid koguti neljal korral aastas erinevates kasvufaasides. Bakterioloogilised analüüsid teostas LABRIS kultiveerimis- ja MALDI-TOF MS meetodil, parasitaarsete leidude jaoks kasutati lisaks tavapärasele lahkamispraktikale ka TaqMan sondil põhinevat qPCR-i, lõhe-neerueosliku tuvastamiseks. Bakterioloogiliste uuringute tulemusel leiti 10 erinevat bakteriaalset haigustekitajat: Aeromonas sobria, A. caviae, A. hydrophila, A. salmonicida, Plesiomonas shigelloides, Citrobacter freundii, Citrobacter spp., Flavobacterium psychrophilum, Hafnia alvei ja Yersinia ruckeri. Domineerivaks haigustekitajate perekonnaks oli Aeromonas, mille esinemissagedus korreleerus selgelt suvise veetemperatuuri tõusuga. Renibacterium salmoninarum'it silmtäpp- marjaproovidest ei tuvastatud, mis viitab sellele, et bakteriaalse neeruhaiguse vertikaalset ülekannet uuringu aastal nendes kasvandustes ei esinenud. Bakterite mitmekesisus varieerus kasvanduste vahel märkimisväärselt - ühest kasvandusest tuvastati kuni 7 eri liiki. Parasitaarsetest uuringutest tuvastati ainult lõhe-neerueoslik (Tetracapsuloides bryosalmonae) ja seda kõigis neljas kasvanduses. Koond prevalents oli 53,8% (52 uuritud kalast 28 positiivset). Kasvanduste vahel esines oluline varieeruvus: ühes kasvanduses oli prevalents 100% koos kõrge parasiidi koormusega, teistes jäi see vahemikku 11–60%. Tulemused näitavad lõhe-neerueosliku laialdast levikut Eesti läbivoolsetes kasvandustes ning rõhutavad süsteemse seire ja ennetusmeetmete vajadust, eriti arvestades kliimamuutustest tingitud võimalikku veetemperatuuride tõusu.
Laiuskraadi mõju lindude pesitsusaegsele aktiivsusele sookure (Grus grus) näitel
(Eesti Maaülikool, 2026) Raja, Mari; Ojaste, Ivar (juhendaja)
Laiuskraadipõhiselt erinevad mitmed keskkonnategurid, mis loovad tingimused ning teisalt seab piirid lindude käitumisele. Lindude käitumismustrid sõltuvad sisemisest rütmist ja päikesevalgusest. Kõrgetel laiuskraadidel esineva polaarpäeva tingimustes võib lindude käitumismustrid muutuda. Töö eesmärgiks on uurida sookure pesitsusaegset aktiivsust Soomes ja Eestis. Selleks kasutati sookure telemeetriaandmeid ning valgusandmeid, et leida piirkondlikud erinevused aktiivsusmustrites. Lisaks teostati välitööd Eestis ja Soomes sookurgede toitumisaladel biomassi kogumiseks. Käesoleva töö tulemused näitasid, et Soomes püsis sookurgedel tugev ööpäevane rütm kuni polaarpäeva esinemiseni. Polaarpäeva tingimustes ööpäeva rütm nõrgenes ning aktiivsus jaotus ööpäeva peale ühtlasemalt kui teistes valgusrežiimides. Samas Eestis esineva öise pimedusega oli sookurgede rütm nõrgenenud ning aktiivsus jaotunud ööpäeva peale ühtlaselt kogu pesitsusperioodi. Üheks käitumise piiravaks piirkondlikuks erinevuseks võib arvata temperatuur. Kõrgematel laiuskraadidel langevad öised õhutemperatuurid madalamale kui madalamatel laiuskraadidel. Selle tõttu tuleb lindudel jahedamal perioodil rohkem aega veeta pesades poegi soojendamas. Suurte ööpäevaste temperatuuri kõikumiste tõttu on rütmilise käitumise säilitamine oluline, et tagada regulaarne munade haudumine. Samuti mõjutab temperatuur putukate aktiivsust, mis langeb temperatuuri langemisega. Päikesekõrguse ja kellaaja mudelite võrdlus näitas, et piirkondade vahelised erinevused ei olnud isend-aasta tasemel statistiliselt olulised. Soomes muutub valgusgradiendi suurenedes kellaaeg paremaks seletajaks kui päikesekõrgus. Välitööde tulemused näitasid, et Eesti proovialadel oli loomse saagi biomass ning seltsipõhine mitmekesisus kõrgem kui Soome proovialadel. Erineva proovivõtu aja tõttu vaadatakse biomassi andmeid ökoloogilise taustainfona. Edasistes uuringutes oleks oluline ühendada GPS- ja aktiivsusandmed täpsemate ilmastikuandmete, pesitsusstaadiumi, poegade arengu, elupaigakasutuse ja toiduressursside andmetega. Samuti võiks sookurgede toidu koostist täpsemalt uurida DNA-põhiste meetoditega.
Roog-aruheina (Festuca arundinacea Schreb.) esinemine Eesti rannaniitudel
(Eesti Maaülikool, 2026) Sepper, Maritta; Kose, Marika (juhendaja); Kukk, Toomas (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Roog-aruhein (Festuca arundinacea Schreb.) on põllumajanduses laialdaselt kasutatav kõrreline, mille levikut on viimastel aastatel üha sagedamini täheldatud ka Eesti rannaniitudel. Liigi ulatuslik levik võib mõjutada rannaniitude liigilist koosseisu ja struktuuri, kuid samal ajal on roog-aruheina taksonoomiline käsitlus keeruline suure morfoloogilise varieeruvuse tõttu. Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida roog-aruheina levikut Eesti rannaniitudel ning hinnata tegureid, mis võivad soodustada liigi levikut poollooduslikes kooslustes. Lisaks analüüsiti roog-aruheina morfoloogilist varieeruvust ning hinnati võimalust eristada alamliike morfoloogiliste tunnuste põhjal. Töö praktiline osa põhines Luitemaa looduskaitsealal rajatud pikaajalisel katsel, mille abil analüüsiti roog-aruheina levikut erineva majandamisega rannaniitudel. Morfoloogilise varieeruvuse hindamiseks uuriti herbaarmaterjali ning kasutati PCoA ordinatsiooni ja hierarhilist klasteranalüüsi. Tulemused rannaniidu majandamisvõtete uurimisel näitasid, et roog-aruhein levis kõige ulatuslikumalt pikaajaliselt karjatatud aladel, samas kui regulaarne niitmine koos biomassi eemaldamisega näis liigi levikut tõhusamalt piiravat. Sarnaseid seoseid karjatamise, söödavuse ja kõrreliste domineerimise vahel on kirjeldatud ka varasemates uuringutes. Morfoloogiline analüüs näitas, et Eestis esinev roogaruheina kompleks on suure varieeruvusega ning selgelt eristuvaid alamliike ei ilmnenud. Ordinatsiooni- ja klasteranalüüs viitasid pigem pidevale morfoloogilisele varieeruvusele kui selgelt piiritletud alamliikidele. Töö tulemused võivad olla praktiliselt olulised rannaniitude hooldusmeetmete planeerimisel ning näitavad, et roog-aruheina alamliikide täpsemaks käsitlemiseks oleks vajalikud täiendavad geneetilised uuringud.
Aeglane turism kui võimalus piirkondliku identiteedi kujundamiseks Eestis: Jõgevamaa näitel
(Eesti Maaülikool, 2026) Timermane, Diana; Susi, Kätlin (juhendaja); Pilving, Tarmo (juhendaja); Elurikkuse ja loodusturismi õppetool
Linnastumise intensiivistumise taustal nähakse maapiirkondi üha enam paikadena, mis pakuvad võimalust aeglasemaks ja rahulikumaks elurütmiks. Eesti turismiuuringutes on aeglane turism siiski jäänud väheuuritud teoreetiliseks käsitluseks ning puudub terviklik raamistik selle rakendamiseks piirkondlikus arengus. Käesoleva magistritöö eesmärk on analüüsida aeglase turismi olemust ja rakendusvõimalusi Eesti kontekstis ning töötada välja viiesambaline kontseptuaalne mudel, mis toetab piirkondliku identiteedi tugevdamist Jõgevamaa näitel. Töös kasutati kvalitatiivset juhtumiuuringu meetodit. Andmed koguti kümne poolstruktureeritud intervjuu kaudu, kaasates kohaliku, riikliku ja rahvusvahelise tasandi eksperte ning ettevõtjaid. Andmete analüüsimisel kasutati temaatilist sisuanalüüsi. Uuringu tulemused näitavad, et Jõgevamaa tugevaimaks identiteedikandjaks on põllumajanduspärand, mis koos kirjandus- ja pärandkultuuriga loob aluse aeglase turismi arendamiseks. Analüüsist ilmnes, et piirkonnas toimib tugev kohalike ettevõtjate koostöö, kuid arengut piiravad logistiline killustatus, projektipõhisus ja eestvedajate vähesus. Samuti selgus, et aeglase turismi elemendid toimivad piirkonnas pigem üksikpraktikatena kui tervikliku süsteemina. Töös välja töötatud viiesambaline arengumudel pakub praktilisi suundi piirkondliku turismi arendamiseks, sealhulgas teenuste sidustamiseks, agroturismi arendamiseks ja piirkondliku identiteedi tugevdamiseks. Töö tulemusi on võimalik rakendada piirkondliku turismistrateegia kujundamisel ning kasutada lähtekohana edasistes aeglase turismi uuringutes Eestis.
Vohandilise neeruhaiguse tunnustega vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) noorkalade osakaal Eesti läbivoolsetes kalakasvandustes
(Eesti Maaülikool, 2026) Kiisküla, Marko; Kahar, Siim (juhendaja); Vesiviljeluse õppetool
Vohandiline neeruhaigus PKD (proliferative kidney disease) on lõhilaste oluline temperatuurist sõltuv parasitaarhaigus, mis võib põhjustada noorkaladel neerukoe muutusi ja suurendada suremust nii looduslikes populatsioonides kui ka vesiviljeluses. Eesti läbivoolsetes kalakasvandustes on PKD risk seotud loodusliku sissevooluveega, mille kaudu võivad kasvandusse kanduda haiguse tekitaja lõhe-neerueosliku (Tetracapsuloides bryosalmonae) nakkuslikud staadiumid. Käesoleva magistritöö eesmärk oli hinnata PKD-le viitavate neeru morfoloogiliste muutuste esinemist hukkunud ja haigustunnustega vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) noorkaladel Eesti läbivoolsetes kalakasvandustes. Uurimuses kasutati 2025. aastal kolmest läbivoolsest kalakasvandusest kogutud hukkunud või haigustunnustega vikerforelli noorkalu. Kalade ristlõigetest tehtud digifotodelt mõõdeti neeru ja keha mõõtmeid ning arvutati neeru vohandilisuse indeks (NVI), et kirjeldada võimalikke PKD-le viitavaid morfoloogilisi muutusi. Andmeid analüüsiti statistiliselt ning tulemusi võrreldi kasvanduste vahel. Tulemused näitasid, et kogu valimi keskmine NVI ei erinenud oluliselt allomeetrilise mudeli põhjal eeldatud väärtusest, kuid 32 isendil 113-st ehk 28,3% valimist ületas NVI +15% piiri. Sellised muutused viitavad neeru hüperplaasiale, kuid ainult morfoloogilise mõõtmise põhjal ei saa kinnitada PKD lõplikku diagnoosi. Kasvanduste vahel statistiliselt olulisi erinevusi ei tuvastatud. Võrreldes varasemate PKD uuringutega tuleb tulemusi tõlgendada ettevaatlikult, sest käesolevas töös ei kasutatud molekulaarset ega histopatoloogilist kinnitust. Edasistes uuringutes tuleks neeru morfoloogilised leiud siduda lõhe-neerueosliku tuvastamise ja veetemperatuuri andmetega, et hinnata PKD tegelikku esinemist ja mõju läbivoolsetes kalakasvandustes.

Sirvi

Viimati lisatud