Andmebaasi logo
 

Raamatud

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/4574

Sirvi

Viimati lisatud

Nüüd näidatakse 1 - 14 14
  • Kirje
    Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks
    (Taimsete Valkude Innovatsiooniklaster, 2023) Kaldmäe, Hedi; Tamm, Ilmar; Narits, Lea; Lääniste, Peeter; Runno Paurson, Eve; Tõrra, Toomas; Moks, Matis
    MTÜ Taimsete Valkude Innovatsiooniklaster viis läbi koostöö- ning teadus- ja arendustegevuse projekti, mille jaoks saadi toetust „Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ meetmest „Innovatsiooniklaster“. Projekti teostamise periood oli veebruar 2019 kuni veebruar 2023 ja see koosnes neljast innovatsioonitegevusest. Innovatsioonitegevuse „Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks“ eesmärk oli varasematele uuringutele tuginedes teha Eestis kasvatamiseks sobivatest kanepi-, kaera-, põldoa- ja põldhernesortidest eelvalik ning viia kolmel aastal läbi põldkatsed selgitamaks sordi, kasvuaasta ja kasvatustehnoloogia mõju saagi valgusisaldusele. Lisaks hinnati ka vähem viljeldud, kuid valgurikaste kultuuride (kikerherne, hirsi ja läätse) ning õlikanepi sobivust taimse valgu allikana. Määrati toorvalgusaak hektari kohta, analüüsiti valkude aminohappelist koostist ja hinnati valgu omastamist takistavate inhibiitorite sisaldust in vitro valgu seeduvuse mudeli abil.
  • Kirje
    Väike ebaküdooniaraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2023) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Marjakultuurina kasvatatav jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) ei ole meile tundmatu kultuur. Pea igas koduaias võib teda ilutaimena kohata. Ida-Aasiast pärinev kääbuspõõsas ebaküdoonia on üks vanimaid kultuurtaimi, mida kasutati Hiina meditsiinis juba 3000 aastat tagasi. Euroopasse toodi jaapani ebaküdoonia 1869. aastal dekoratiivtaimena. Ebaküdooniat on nimetatud „põhjamaa sidruniks“ oma aroomi, c-vitamiini ja orgaaniliste hapete sisalduse poolest. Ebaküdoonia viljad on väga hapud ja kõvad, mistõttu ei sobi teda värskelt söömiseks tarbida. Oma hapususe tõttu sobib temast valmistada igasuguseid jooke ja maiustusi. Tema mahla võib kasutada isegi äädika või sidrunhappe asemel. Eestis alustas ebaküdooniaalaseid uuringuid ja kasvatamise katsetusi Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse teadlane Kalju Kask juba rohkem kui 50 aastat tagasi. Aastatuhandevahetuse ajal jäid need uuringud soiku kuid viimastel aastatel on need uuesti päevakorda tõusnud. On rajatud uusi istandikke, sordivalik on paranenud. Ebaküdoonia on väga populaarne meie naabrite juures, Lätis. Seal kasvatatakse teda ca 600 ha (2019). Palju on uusi istandikke rajatud just viimase 10-15 aasta jooksul. Lätis tarvitatakse ebaküdooniat väga mitmesugusel viisil – temast tehakse mahlasid, limonaade, sukaade, veine jm. Jaapani ebaküdooniast ei ole aretatud väga palju puuviljandusliku tähtsusega sorte. Väga häid tulemusi selles vallas on teinud lätlased. Eesti juurtega Lätis elanud Albert Tiits’i käe alt on tulnud mitmeid jaapani ebaküdoonia aretisi ja sorte. Need on suuremate ja ühtlasemate viljadega ning põõsad on asteldeta. Ebaküdoonia on sobiv kultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on vähe kahjustajaid. Samas võib lumevaestel talvedel tal esineda ulatuslikke talvekahjustusi. Ebaküdoonia aga on isesteriilne, mistõttu tuleb istandik rajada soovitatavalt kolme erineva sordiga. Käesolevas raamatus antakse ülevaade ebaküdooniast, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.
  • Kirje
    Väike kuslapuuraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2023) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Tammik, Mari-Liis; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Marjakultuurina kasvatatav sinine kuslapuu (Lonicera caerula L), nimetatakse ka söödav kuslapuu, on olnud siiani terve maailma jaoks veel suhteliselt vähetuntud. Kuigi koduaedades kohtab teda järjest sagedamini, on suuremaid istandikke hakatud rajama alles viimasel ajal. Eestis on kuslapuud vähestes koduaedades kasvatatud rohkem kui pool sajandit. Kuslapuu kasvatamise ja sordiaretustööga tegelevad Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja Poola. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on vanemaid vene päritolu kuslapuusorte ja aretisi katsetanud teadurid Robert Piir, Koidu Kelt ja Liina Arus üle kolmekümne aasta. Viimase aastakümne jooksul on Eestisse aga toodud rida uuemaid, mitte ainult Venemaal aretatud sorte, mis ületavad varasemaid nii saagikuse kui ka marja suuruse poolest. Üks selle liigi positiivsemaid omadusi on tema marjade väga varajane valmimine – enne maasikat – ja põõsaste ning õite märkimisväärne külmakindlus. Hooaja esimese marjana peaks kuslapuu olema võimeline tarbijates tähelepanu äratama. Tegemist on väga kasuliku ja tervisliku marjaga eelkõige seetõttu, et kuslapuu on puuviljadest ja marjadest kõige varajasem looduslik vitamiinide allikas. Teisalt on kuslapuumarjad kõrge polüfenoolide, antotsüaanide ja askorbiinhappesisaldusega, olles sellega tervislikkuse poolest võrreldavad mustika, aroonia, vaarika ja sõstarde marjadega. Kuslapuumarjad sobivad sügavkülmutami- seks ja mahlade tegemiseks. Tema marjadest tuleb väga maitsev toormoos või keedis ning see meenutab veidi mustikamoosi. Kuslapuu on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on vähe kahjustajaid. Selle põõsa maitsvad ja Eestimaa oludes kõige varem valmivad marjad väärivad kindlasti rohkem tähelepanu. Käesolevas raamatus antakse ülevaade kuslapuust, tema kasvatamisest, uuematest sortidest, tervislikest omadustest ja kahjustustest ning kasutamisviisidest.
  • Kirje
    Väike lodjapuuraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2023) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Harilik lodjapuu (Viburnum opulus L.) on puuviljandusliku kultuurina eestlasele veel üsna tundmatu taim. Samas hindavad mitmed slaavi rahvad teda väga kõrgelt. Meil tuntakse lodjapuud rohkem ilutaimena, ta on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal ning oma sügisvärvi poolest. Hariliku lodjapuu aedvorm „lumepall“ (V. opulus f. roseum) on olemas peaaegu igas koduaias. Marjakultuurina kasvatatakse ja tarvitatakse lodjapuud meil oluliselt vähem. Paljud rahvad on lodjapuud pidanud ilu sümboliks. Valgete õitega põõsas sümboliseerib pruuti. Mõnel pool asetatakse pulmapäeval vana kombe kohaselt pruudi ja peiu ette lauale ilu ning armastuse sümbolina kimbuke õitsvaid lodjapuuoksakesi. Temast on loodud laule ja luuletusi. Eestlaste rahvasuus on lodjapuud nimetatud koerõispuuks, pitsipuuks, õispuuks, hullukoeramarjaks, meestepuuks, leivamarjaks aga ka mürgipuuks. 2013. aastal valiti lodjapuu meil aasta puuks. Lodjapuu on ürgne liik. Arvatakse, et ta tekkis juba mesosoikumis kriidi ajastul. Ilmselt tarvitas inimene lodjapuu vilju juba ennevanasti nii ravim- kui toidutaimena. Viljad teeb eriti väärtuslikuks nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas, eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Lodjapuu viljadest on võimalik valmistada mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku erepunast värvi. Lodjapuu on hea toidu- mee- ja ravimtaim. Tema vilju on kasutatud mitmete haiguste, sh südamehaiguste raviks, köha ja nohu, seedehäirete ja verejooksu leevendamiseks. Slaavimaades, sh Ukrainas kasutatakse lodjapuu vilju koostisosana pirukate täidistes, kastmetes, kookides ja jookide valmistamiseks. Lodjapuu viljad on populaarsed Skandinaavias, Kanadas, kus kasutatakse neid jõhvikate asendajana. Lodjapuu viljade suureks puuduseks on tema parkiv-mõru maitse ja kummaline lõhn. Tänaseks päevaks on aretatud sorte, mille maitse on vähemmõru või puudub mõruaine seal üldse. Lodjapuu viljade sügavkülmutamine ja kuumutamine enne tarbimist vähendab mõrkjat maitset oluliselt. Lodjapuu kõik osad sisaldavad mürgist ainet viburniini, mis aga külmutamisel, kuumutamisel ja kuivatamisel täielikult laguneb. Lodjapuu on küll mõnede rahvaste hulgas hinnatud marjakultuur, kuid lodjapuuistandikke on rajatud veel väga vähe. Teadaolevalt asub Euroopa üks suurimaid lodjapuuistandikke Lätis, Auce lähedal, kus teda kasvatatakse ca 40 ha maa-alal. Seal toodetakse tema viljadest mahla, nektarit, seemneõlist tehakse tervistturgutavaid tinktuure. Käesolevas raamatus antakse ülevaade lodjapuust, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.
  • Kirje
    Väike leedriraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2022) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Nii ravimtaimena, ilutaimena kui ka puuviljandusliku kultuurina kasvatatav must leeder (Sambucus nigra) on eestlastele veel suhteliselt tundmatu taim. Mõnevõrra rohkem tuntakse teda Lääne-Eesti rannikul ja Saartel, kus ta on end metsaservadesse või kraavi kallastele asutanud looduslikult kasvama. Teistes Eesti piirkondades kohtab teda enamasti istutatult parkides või iluaedades. Seda sellepärast, et must leeder on Eesti sisemaa tingimustes küllaltki talveõrn ning karmimate talvede tagajärjel külmub taime maapealne osa kuni lumepiirini. Viimaste aastate talved on olnud aga piisavalt pehmed ning must leeder on ka sisemaal väga edukalt vastu pidanud. Must leeder on väga vana kultuurtaim. Arvatakse, et musta leedrit tarvitas juba kiviaja inimene nii ravim- kui toidutaimena. Eriti väärtuslikuks teeb tema vilju nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas. Eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Nii Euroopas kui Eestis on must leeder taas tõusmas hinnatud marjakultuuride hulka. Viimastel aastatel on Eestis rajatud musta leedri istandikke, nii sisemaale kui ranniku lähedusse. Musta leedri viljadest valmistatakse mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku punast värvi. Õitest tehakse sarnaselt angervaksale siirupit või teed. Dekoratiivse taimena, haljastuses, on must leeder Eestis ehk levinumgi kui marjakultuurina kasutatav must leeder. Marjakultuurina kasvatatav must leeder on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal, muul ajal on ta lihtsalt roheline põõsas. Ilutaimena kasvatatav must leeder on aga dekoratiivne kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. On lõhiste lehtedega, kirjulehelisi või purpursete lehtedega sorte. Musta leedri vilju ja mahla kasutatakse kui kerget, looduslikku kõhulahtistit ja piimanäärmete töö stimuleerijat. Viljade söömine pidi aitama ravida külmetushaigusi, angiini, bronhiiti ja isegi kopsupõletikku. Musta leedri lahjendatud mahla on soovitatud juua närvi-, luu-, liigese- ja lihasevalude korral. Õitest tehakse teed, millel on hea aroom ja aitab külmetushaiguste vastu. Must leeder on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid. Käesolevas raamatus antakse ülevaade leedrist, tema erinevatest liikidest, aga eelkõige musta leedri sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.
  • Kirje
    Taimsete valkude eraldamine, kontsentreerimine ja omaduste iseloomustamine
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2022) Laurson, Peeter; Kaldmäe, Hedi; Sarv, Viive
    Valgud ehk proteiinid on kõrgmolekulaarsed orgaanilised ained, mille molekul koosneb paljudest peptiidsidemetega pikkadeks ahelateks seotud aminohapetest. Elusaine ehituses asuvad valgud kesksel kohal, olles organismis kudede kasvuks ja säilitamiseks vajalikuks lämmastiku ja asendamatute aminohapete allikas. Taimedes toimub valgusüntees keskkonnas leiduva CO 2, H 2 O ja NH 3 või NO3- arvel, kuid loomorganismid sarnaselt valke sünteesida ei suuda ja seetõttu on nad taimedest otseselt või kaudselt sõltuvad. Inimesel kulub väiksem osa toiduvalgust energeetiliseks otstarbeks, suurem osa aga lagundatakse organismis uuesti aminohapeteks ja kasutatakse inimorganismile vajalike valkude sünteesiks või resünteesiks.1 2 Vastavalt sellele, kas organism suudab vastavat aminohapet ise sünteesida või mitte sünteesida, jaotatakse aminohapped asendatavateks, poolasendatavateks ja asendamatuteks. Aminohappeid, mida organism ise ei sünteesi, nimetatakse asendamatuteks aminohapeteks ja nende omastamine toidust on möödapääsmatult vajalik. Asendamatuteks aminohapeteks on: Valiin, Leutsiin, Isoleutsiin, Treoniin, Metioniin, Fenüülalaniin, Trüptofaan ja Lüsiin. Aminohappeid Arginiin, Histidiin, Tsüstiin, Tsüsteiin ja Türosiin on organism võimeline mingil määral ise sünteesima ning seetõttu peetakse neid poolasendamatuteks aminohapeteks. Aminohaped Alaniin, Aspartaat, Glutamaat, Glütsiin, Proliin, Hüdroksüproliin ja Seriin on jaotatud asendatavate aminohapete hulka, sest tervele organismile on nende täielik sünteesimise võime tavapärases füsioloogilises olukorras iseloomulik.2 Erinevates toitudes varieeruvad nii valgu sisaldus kui ka valkude aminohappeline koostis. 1,3–5 Loomne toit on kõrge valgusisaldusega ning samuti on loomne toit rohke asendamatute aminohapete allikas (Joonis 1).4 Taimses toidu hulgas on suurema valgu sisaldusega liblikõieliste taimede viljad (oad, läätsed, herned) millega võrreldes teraviljade (riis, kaer) valgusisaldus jääb oluliselt madalamaks. Lühiajaliste lämmastiku tasakaalu uuringute põhjal on kindlaks tehtud, et minimaalse kehalise aktiivsusega terve täiskasvanud inimese soovitatav valgukogus päevas võiks olla 0,8 g valku kg kehamassi kohta päevas. Mõõduka ja intensiivse füüsilise aktiivsusega inimestele soovitatavaks valgu koguseks toiduga peetakse vastavalt 1,3 ja 1,6 g valku kehakaalu kilogrammi kohta päevas. 6 Maailma rahvastiku kasv ja muutuv sotsiaaldemograafia avaldab maailma toiduressurssidele suuremat survet mitte ainult toodetava toidu koguse suurendamise, vaid ka erinevat tüüpi toidu valigu osas. Eeldatakse, et suurenenud nõudlus loomsete valkude järele avaldab negatiivset keskkonnamõju, tekitades üha suuremaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning nõudes rohkem vett ja rohkem maad. Olukorraga toime tulemine nõuab olemasolevate valguallikate säästvama tootmise arendamist ja alternatiivsete valguallikate leidmist ning kasutusele võttu otseseks inimtoiduks. Alternatiivsete valguallikate saamise tehnoloogiate väljaarendamisel tuleb samuti suurt tähelepanu pöörata negatiivsete keskkonnamõjude ärahoidmisele. 7 Taimsete valkude tootmise arendamine ja tootmine toidusektori jaoks on olnud viimasel aastakümnel üheks oluliseks poliitiliste arutelude teemaks ELi tasandil. Inimeste poolt tarbitavate taimsete valkude kogused on järjest kasvamas. Liha- ja piimaasendajate turu aastased kasvumäärad on kaugelt üle 10 %. Vajadus taimsete valkude tootmise arendamiseks on suur. Euroopa Parlament võttis 2018. aasta aprillis vastu raporti, milles seatakse eesmärgiks strateegia arendamist Euroopa valgurikaste kultuuride edendamise strateegia arendamine.8 Käesolevas raamatus vahendame Eesti Maaülikooli poolt MTÜ Taimsete Valkude Innovatsiooniklastrile läbi viidud innovatsioonitegevuste „Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks“ ja ”Taimsete valkude eraldamine, kontsentreerimine ja omaduste iseloomustamine“ käigus saadud informatsiooni ja teadmisi. Innovatsioonitegevuse „Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks“ eesmärgiks oli varasematele uuringutele tuginedes teha Eestis kasvatamiseks sobivatest sortidest eelvalik ning viia EMÜ, ETKI ja ettevõtjate koostöös kolmel aastal läbi põldkatsed kanepi, kaera, põldoa ja põldhernega, selgitamaks sordi, kasvuaasta ja kasvatustehnoloogia mõju saagi valgusisaldusele. Samuti oli eesmärk hinnata ära ka vähem viljeldud, kuid valgurikaste ja perspektiivsete kultuuride (hirsi ja läätse) sobivust taimse valgu allikana ning 5 saada teadmisi katses olnud kultuuride toorvalgu saagikusest hektari kohta, valgu aminohappelisest koostisest ja valgu omastamist takistavatest inhibiitoritest. Innovatsioonitegevuse ”Taimsete valkude eraldamine, kontsentreerimine ja omaduste iseloomustamine“ eesmärgiks oli saada ülevaade uuritavate taimsete valkude eraldamise, puhastamise ja kontsentreerimise võimalustest.
  • Kirje
    Väike toompihlakaraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2022) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Vahenurm, Mailis; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Marjakultuurina kasvatatav lepalehine toompihlakas (Amelanchier alnifolia) on paljude jaoks veel suhteliselt tundmatu. Teda võib vähesel määral kohata koduaedades ja linnahaljastuses, kuid istandikke saagi tootmise eesmärgil on hakatud rajama alles viimasel ajal. Toompihlaka nimi tekitab paljudes inimestes veidike segadust, sest seda seostatakse automaatselt pihlakaga ja ekslikult eeldatakse, et see on hapu ja kibe. Tegelikult on toompihlaka viljad aga imehea, magusa maitsega. Mõni tunneb temas ka kerget mandlimaitset, mida annavad tema seemned. Tema viljad valmivad Eesti tingimustes kesksuvel, mistõttu konkureerib ta tuntud marjadega: vaarika, karusmarja ja sõstardega. Lepalehise toompihlaka kasvatamise ja sordiaretustööga tegeletakse kõige enam Kanadas, seal nimetatakse teda saskatooniks. Sõna saskatoon on pärit krii-indiaanlastelt, kes hindasid toompihlaka vilju väga hea toitvuse ja pikaajalise säilivuse tõttu. Kanadas kannab nime Saskatoon ka üks linn. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on toompihlaka liike ja nende sorte uurinud ja katsetanud varasemalt teadurid Robert Piir, Koidu Kelt ja Kersti Kahu. Praegu tegeleb sellega seal Mailis Vahenurm. Viimase aastakümne jooksul on Eestisse toodud rida uusi lepalehise toompihlaka sorte, mis erinevad teatud määral senituntutest. Seetõttu on oluline jätkuvalt tegeleda erinevate sortide omaduste selgitamisega meie klimaatilistes tingimustes. Kuid jätkuvalt on üks vanim ja tuntuim lepalehise toompihlaka sort ’Thiessen’ parim nii oma saagikuselt kui vilja omadustelt. Toompihlaka viljad on kõrge polüfenoolide ja antotsüaanide sisaldusega, olles sellega tervislikkuse poolest võrreldavad mustika, aroonia, vaarika ja sõstardega. Toompihlaka viljad sobivad sügavkülmutamiseks ja mahlade tegemiseks. Põhja-Ameerikas, valmistatakse temast eksklusiivseid veine. Viljadest tuleb väga maitsev keedis, millel on õrn mandlimaitse. Üks selle kultuuri paremaid omadusi on tema märkimisväärne talve- ja külmakindlus, seda nii taimedel endal kui ka õitel. Peale selle on toompihlakas iseviljastuv ja tema hea saagi saamiseks ei pea aeda istutama mitut erinevat sorti. Toompihlakas on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid. Kahjuks maitseb ta ka lindudele, kes võivad kogu saagi rüüstata. Käesolevas raamatus antakse ülevaade toompihlakast, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.
  • Kirje
    Väike arooniaraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2022) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Marjakultuurina kasvatatav aroonia on Ida-Euroopas ja Skandinaavias väga levinud tänu oma väga headele omadustele, milleks on vastupidavus madalatele temperatuuridele, tolerantsus kasvutingimuste suhtes ja vähene haiguste ning kahjurite olemasolu. Eestis hakkas aroonia levima ilmselt peale Teise maailmasõja lõppu, paljundusmaterjalina kasutati eelkõige parematelt vormidelt kogutud seemneid. Arooniakasvatuse tippaeg jäi 1980-ndate aastate keskpaika, kui Eesti Statistikaameti andmetel oli meil 385 ha aroonia istandikke. Hiljem vajadus tööstuses kasutatavate marjade järgi vähenes oluliselt ning istandikud likvideeriti või jäeti unarusse. Viimastel aastatel on huvi arooniakasvatuse vastu olnud taas tõusuteel, rajatakse uusi istandikke, eelkõige kultuuri maheviljelusviisil kasvatamiseks. Arooniat saab hõlpsasti koristada marjakombainiga. Aroonia on väga sobiv maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks: tal on vähe kahjustajaid, kasvuolude ja ilmastikutingimuste suhtes on ta küllaltki leplik. Musta aroonia sorte ei ole väga palju. Sorte on aretatud Soomes, Taanis, Rootsis, Tšehhis, Poolas, Venemaal. Sordiaretuse peamine suund on olnud saada suuremad viljadega sorte ja/või dekoratiivseid sorte. Sordid, mida kasutatakse viljade saamise ehk saagi eesmärgil on aretatud tume arooniast (A. melanocarpa). Musta aroonia sordid erinevad üksteisest üsna vähe. Aroonia on hinnatud antioksüdantide, eelkõige polüfenoolsete ühendite sisalduse poolest. Kasulikkuse ja/või tervislikkuse poolest on aroonia võrreldav musta sõstra, mustika ja kuslapuuga. Üldtuntud on aroonia vererõhku alandav ja põletikuvastane toime. Täisküpsed aroonia viljad on magusad ja üsna tugevalt kootava/ mõrkjas-parkiva maitsega. Must aroonia on väärtuslik ja hinnatud tooraine moosi, siirupi, mahla, veinide ja likööri valmistamisel, aga ka naturaalse toiduvärvina kui tumeda värvuse andja. Käesolevas raamatus antakse ülevaade arooniast, tema kasvatamisest, sortidest ja tervislikest omadustest.
  • Kirje
    Väike tikriraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2022) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Zimmer, Elmar; Eskla, Väino; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Senistele ajaloolistele andmetele tuginedes toodi karusmari Eestisse 1777.a. Tallinna ühe saksakeelse 1778.a ajakirja kuulutuses pakuti müügiks 3 sorti Hollandi karusmarju. Karusmarja rahvapärased nimetused on ka tikker ja tikerber; teda on nimetatud ka Põhjamaa viinamarjaks. Eestis kasvatati ja kasutati karusmarja vanasti märksa rohkem kui uuel Eesti ajal. Marjade edetabelis oli ta kunagi sõstra ja maasika järel isegi 3. kohal. Siiski on taas märgata huvi suurenemist, sest juurde aretatakse uusi sorte ja vanadest aedadest tulevad päevavalgele ajahambale vastu pidanud vanaemade sordid. Noored aiapidajad püüavad leida „vanaaegseid kollaseid, mesimagusaid tikreid”. Karusmarjasorte on erinevaid – kollasest roheliseni, helepunasest ja oranžist mustjaspunasteni. Nende viljad võivad olla karvased, udekarvadega kaetud või hoopis siledad. Karusmari on küll üsna vitamiinirikas, kuid ei suuda võistelda nt musta sõstraga. Saagikuselt ületab küll viimast, kuid jääb alla punasele sõstrale. Marjakultuurina on karusmari Ida-Euroopas k.a Eesti koduaedades väga levinud tänu oma suhteliselt heale vastupidavusele madalate temperatuuride suhtes. Teda on üsna lihtne kasvatada ning tal on vähe haigusi ja kahjureid. Ühe aiapidaja kogemusi ei saa alati samaviisi rakendada kõigis teistes aedades, sest nii sordiomadused kui ka taimede kasv võivad aastati ja eri kasvukohtades üsna palju varieeruda. Järgnevas raamatus vahendame suures osas ka Eesti oma katsetajate ja kasvatajate kogemusi.
  • Kirje
    International Scientific Conference „Sustainable fruit and berry cultivation“ : the book of abstracts
    (Estonian University of Life Sciences, 2021) Estonian University of Life Sciences; Rätsep, Reelika (editor); Kaldmäe, Hedi (editor); Pääso, Karmen (editor)
    Dear conference participants and guests, As director of the Institute of Agricultural and Environmental Sciences of Estonian University of Life Sciences, I have a great honour to greet you at the scientific conference dedicated to the 100th anniversary of Polli Horticultural Research Centre. Research on fruits and berries in Estonia and at our University is carried out in two locations – at horticultural research centre at Polli village in Southern Estonia and on our university campus in Tartu where the Chair of Horticulture mainly operates. Through the history, Polli village has always been related to horticulture. In 1920, an agricultural school was founded at Polli. 25 years later, a horticultural research centre was established, focusing on breeding fruit varieties. During the last two decades, the focus of the horticultural research centre has shifted from breeding and cultivation technologies towards processing and product development. The topic of the conference is sustainable fruit and berry production. In the context of EU Green Deal and ambitious goals for tackling climate change, it is very important to readjust our activities in fruit and berry cultivation as well as processing. On the one hand, new pests and diseases that emerge due to global warming call for extra actions for securing plant health and high quality product. On the other hand, EU strategies foresee reduction of pesticide quantities by 50% in the next decade as well as remarkable increase in organic farming. Efforts to reach the goals will lead us to diversification of plant species, varieties and cultivation methodologies. Many currently grown commercial fruit cultivars may prove unsuitable in low-input or sustainable organic farming systems. However, we are sure that our research communities in collaboration with fruit and berry producers will find right directions and solutions for the selection of suitable varieties as well as sustainable pest control methods. Another important goal is to keep valuable nutrients from waste or residues in the agro-economic cycle. UN Sustainable Development Goals call for reducing food loss in production and supply chain, including postharvest loss up to 50% by 2030. It will make it urgent to find solutions for producers’ side-streams. Valorisation of production side-streams will not only reduce waste but will also help us achieve greater resource productivity. Recent decades have witnessed rapid developments and many good ideas, which will be discussed during the conference. Today we will have speakers from seven different countries: Estonia, Latvia, Lithuania, Finland, Norway, Poland and Romania. I wish you a successful conference and fruitful discussions during the conference. I hope that we will also find new ideas for further cooperation. Aret Vooremäe Director of the Institute of Agricultural and Environmental Sciences, Estonian University of Life Sciences Tartu, Estonia
  • Kirje
    Avaldatud artiklite, retsensioonide, esinemiste jm. registreerimise raamat : [käsikiri]
    (2009) Kask, Kalju
    Kalju Kase avaldatud artiklite, retsensioonide, esinemiste jm. käsikirjaline nimestik sisaldab sissekandeid aastatest 1956-2009.
  • Kirje
    Puuviljandusteadlane ja sordiaretaja
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2019) Kask, Kalju
    On aastavahetus 2010/2011. Elan noorema tütre Meeli (Kask) peres Sulu külas Kambja vallas. Tütretütred Kadri (14), Aule (12) ja Triinu (10) Mäemetsad on Unipiha algkooli lõpetanud, või noorim lõpetab sel kevadel. Unipiha kool on väga pisike: seal on olnud 14 või 16 last. Ta asub otse Pangodi järve kaldal. Meeli lapsed on koolis rääkinud, et nende vanaisa aretab õunasorte. Sellepeale hakkas koolijuhataja Eha Jakobson mind õuna-vanaisaks kutsuma. Kui ma oma lugu kirjutama hakkasin, arvasin, et lühem ja salapärasem on “õunavana”. Eluloo kirjutamist tahtis kõigepealt minu vanem tütar Krista (Viikant), kes juba mitu aastat tagasi ütles, et paneksin oma elukäigu kirja. Mõned lehed ma siis kirjutasingi. Ka tööl, kus olin sageli rääkinud, kellega ja kus kokku puutusin ja mida ma mäletan, öeldi mulle, et võiksin selle kirja panna. Siis veel: Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese vastuvõtul 24. veebruaril 2009 Jõhvi kontserdisaalis juhtusin vestlema Eesti ajaloomuuseumi direktori Sirje Karisega. Temalegi oli meele järgi teada saada, mis ma oma ajast mäletan ja ütles samuti, et ajaloo jaoks oleks see tarvilik üles kirjutada. Ma ei ole kirjanik ja tean, et mu elulookirjutisest ei tule laia üldsust huvitav lugu. See on lastele, lastelastele, sõpradele ja tuttavatele meeldetuletuseks ja küllap pakub neile mõndagi avastuslikku. ma püüan kirjutada ainult sellest, mida tean, et see tõesti toimus ja hoiduda igasugusest väljamõeldisest. Kui ei tea, jätan kirjutamata. Ka väga intiimsed lood ei ole selle kirjutise teema.
  • Kirje
    Eesti puuvilja- ja marjasordid
    (Põllumajandusministeerium, 2006) Jänes, Heljo (koostaja); Kask, Kalju (koostaja); Libek, Asta-Virve (koostaja); Tiirmaa, Krista (koostaja); Univer, Toivo (koostaja); Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Polli aiandusuuringute keskus
    Käesolev kataloog pakub teavet Polli aiandusuuringute keskuse sordikollektsioonis olevate Eesti puuvilja- ja marjasortide kohta. Sorte säilitatakse Polli aedades asuva Eesti taimede geenivaramu ühe osana. Hoida kodumaiseid sorte kõigepealt Eestis, kus nad on tekkinud – see on meie rahvusvaheline kohustus, mis tuleneb Eesti riigi liitumisest bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga. Meil puuduvad praegu teadmised, missuguseid geene on vanades või praegu kasvatamisest kõrvale jäänud sortides tulevaste põlvkondade sordiloome vajadusteks (näiteks muutuva kliima või taimehaiguste tõttu), seepärast on vaja säilitada ka neid sorte. Kataloog tutvustab põhjalikumalt soovitussortimendi sorte ja mõningaid viimasel aastakümnel aretatud perspektiivseid sorte. Õitsemisaegne külm võib viljapuude õied ära võtta. Kui õied on saanud kahjustada, siis ei tule ka vilju. Igal aastal ei õnnestu kõikide sortide vilju näha. Mõned Pollis säilitatavate sortide viljapuud on nii noored, et ei kanna veel vilju. Neil põhjustel ei olnud kataloogi tarvis Polli fotoarhiivist võtta kõiki vajalikke pilte. Aitasid Räpina aianduskool, Saare-Tõrvaaugu aiandustalu, Rõhu katsekeskus, Roogoja talu ja Asta Kase koduaed. Kes tunneb huvi raamatus kirjeldatud sortide koduaias kasvatamise vastu, võiks pöörduda Polli aiandusuuringute keskusesse (tel 433 1443, polli@emu.ee). Ave Kikas, Polli aiandusuuringute keskuse juhataja
  • Kirje
    Väike kuslapuuraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2018) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Tammik, Mari-Liis; Zimmer, Elmar; Arus, Liina (koostaja); Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Marjakultuurina kasvatatav sinine kuslapuu (Lonicera caerula L), nimetatakse ka söödav kuslapuu, on olnud siiani terve maailma jaoks veel suhteliselt vähetuntud. Kuigi koduaedades kohtab teda järjest sagedamini, on suuremaid istandikke hakatud rajama alles viimasel ajal. Eestis on kuslapuud vähestes koduaedades kasvatatud rohkem kui pool sajandit. Kuslapuu kasvatamise ja sordiaretustööga tegelevad Venemaa, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja Poola. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on vanemaid vene päritolu kuslapuusorte ja aretisi katsetanud teadurid Robert Piir, Koidu Kelt ja Liina Arus üle kolmekümne aasta. Viimase aastakümne jooksul on Eestisse aga toodud rida uuemaid, mitte ainult Venemaal aretatud sorte, mis ületavad varasemaid nii saagikuse kui ka marja suuruse poolest. Üks selle liigi positiivsemaid omadusi on tema marjade väga varajane valmimine – enne maasikat – ja põõsaste ning õite märkimisväärne külmakindlus. Hooaja esimese marjana peaks kuslapuu olema võimeline tarbijates tähelepanu äratama. Tegemist on väga kasuliku ja tervisliku marjaga eelkõige seetõttu, et kuslapuu on puuviljadest ja marjadest kõige varajasem looduslik vitamiinide allikas. Teisalt on kuslapuumarjad kõrge polüfenoolide, antotsüaanide ja askorbiinhappesisaldusega, olles sellega tervislikkuse poolest võrreldavad mustika, aroonia, vaarika ja sõstarde marjadega. Kuslapuumarjad sobivad sügavkülmutamiseks ja mahlade tegemiseks. Tema marjadest tuleb väga maitsev toormoos või keedis ning see meenutab veidi mustikamoosi. Kuslapuu on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on vähe kahjustajaid. Selle põõsa maitsvad ja Eestimaa oludes kõige varem valmivad marjad väärivad kindlasti rohkem tähelepanu. Käesolevas raamatus antakse ülevaade kuslapuust, tema kasvatamisest, uuematest sortidest, tervislikest omadustest ja kahjustustest ning kasutamisviisidest.