Uuringute aruanded
Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/6265
Sirvi
Viimati lisatud
Kirje Mereadru kasutamise võimaluste uurimine loomade söötmisel(Eesti Loomakasvatuse Instituut, 1965) Väljaots, Heino (koostaja)Mereadru all üldises mõttes mõeldakse meie rannavetes kasvavaid vetikaid (Algae), millede seas põisadru (Fucus vesiculosus) on domineerivaks liigiks. Käesoleva töö ülesandeks oli koguda andmeid iga aasta väljauhutava mereadru kohta saartel ja põhja- ja läänerannikul, samuti selgitada mereadru kasutamise võimalusi söödana.Kirje Aastaringselt välitingimustes peetavate lihaveiste ja lammaste tervise- ning heaolunäitajad. Lihaveiste ja lammaste heaoluindikaatorite väljatöötamine. Poollooduslikud kooslused lihaveiste ja lammaste söödabaasina, soovitused lisasöötmise vajalikkuse kohta: projekti lõpparuanne(Eesti Maaülikool, 2019) Piirsalu, Peep; Arney, David; Kass, Marko; Leming, Ragnar; Ots, Meelis; Tölp, SilviLammaste ja lihaveiste heaolu hindamiseks töötati välja rahvusvaheliselt tunnustatud ja standardiseeritud lihaveiste kui lammaste heaolu hindamise protokollid (arvestades kohalikke tingimusi). Välja töötatud lihaveiste ja lammaste heaolu protokolle testiti erineva suurusega lihaveisekarjades (30 160 ammlehma) ja lambafarmides (igas 40 põhikarja utte) eesmärgiga selgitada praktilise kasutamisega kaasnevad kitsaskohad, et parandada selle rakendatavust tootmise erinevates tingimustes. Viidi läbi lihaveiste testfarmides käitumisuuring selgitamaks rajakaamerate salvestiste abil ilmastikutingimuste mõju loomade varjumiskäitumisele. Lihaveised eelistavad kehvade ilmastikuolude korral (vihm, märg lumi, mõõdukas tuul) olenevalt farmi võimalustest kas tehisliku või looduslikku varjualust (põõsad). Korraldati kaks lammaste käitumise vaatluskatset kliimatingimuste mõju selgitamiseks talvisel külmal aastaajal ja suvisel kuumaperioodil. Rajakaamerate abil läbi viidud uuringud talvisel perioodil näitasid, et enamus uttesid viibisid õues jalutusalal väljaspool külmlauta/polütunnelit igasuguste kliimatingimuste korral. Ebasobivad ilmaolud, mis panid uttesid eelistama viibimist varjualuses, olid madalad tuulekülma väärtused (< 10 °C) ja kõrge õhuniiskus (>90%). Tuule puhumisel avatud suundadest eelistas keskmiselt 5 8% uttesid enam viibida varjualuses. Selgus, et kõrgete suviste temperatuuride korral on oluline pakkuda lammastele karjamaadel varjumisvõimalused puude põõsaste all, mis kaitsevad lambaid päikesekiirguse eest. Varjumisvõimaluse korral väheneb loomade hingamissagedus, kuumastressi skoor ja teised kuumastressi tundemärgid (hingeldus, avatud suu, ripnev keel), kusjuures varjumisvõimaluse olulisus suureneb õhutemperatuuri tõustes. Uuringu käigus kohandati Eesti oludele vastavaks lihaveiste söötmisnormid, selgitati välja loopealse-, puis- ja suprasaliinse ning saliinse vööndi karjamaarohu maksimaalne saak, keemiline koostis ja toiteväärtus. Viimast võrreldi rohu kuivaine söömust arvesse võttes lihaveiste ja lammaste toitefaktorite vajadustega. Koostati söötmissoovitused.Kirje Kinnisperioodi söötmisstrateegia välja töötamine kõrge aretusväärtusega piimakarjale : lõpparuanne(Eesti Maaülikool, 2020) Ots, Meelis; Karis, PriitEestis on viimastel aastakümnetel tehtud järjekindlat ja tõhusat aretustööd piimaveiste toodanguvõime tõstmiseks. Loomade heaolu tähtsustamisest lähtuvalt on parandatud veiste pidamistingimusi. Söötmiskorraldus on teadlik ja eesmärgipärane. Parandatud on põhisöötade (eeskätt silo) kvaliteeti. Söödaratsioonide koostamisel minnakse sügavuti, need on täpsed ja võtavad arvesse üha enam parameetreid. Seda kõike tehakse selleks, et tagada kõrge aretusväärtusega piimakarja igakülgne toitefaktoritega varustatus, hea tervis ja jõudlus ning pikaealisus. Eestis on senistes piimaveistega läbi viidud uuringutes enam tähelepanu pööratud laktatsiooniperioodi lehmade söötmisega seotud küsimustele, kinnislehmade söötmisega seonduv on aga jäänud tahaplaanile. Sellest tulenevalt seati uuringu lähteülesandeks välja töötada Torma POÜ-le Eesti tingimustesse sobiv ja kaasaegsetel seisukohtadel põhinev piimakarja kinnisperioodi söötmisstrateegia, mille tulemusena paraneb piimalehmade tervis, karjas püsimine, heaolu ja produktiivsus. Selleks tuli kõigepealt välja selgitada puhkeperioodi söödaratsiooni energiakontsentratioon, mille korral lehmade toitumushinne kinni jätmisest ettesöötmise alguseni (ca 21 päeva enne loodetavat poegimist) ei muutu. Leitud optimaalset puhkeperioodi söödaratsiooni energiakontsentratsiooni rakendades oli ülesanne uurida ettesöötmise mõju lehmade tervisele ja jõudlusnäitajatele üleminekuperioodil.Kirje Metsloomade terviseuuringute võimekuse suurendamine : lõpparuanne(Eesti Maaülikool, 2020) Leivits, Madis (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituutProjekti eesmärk on Eesti Maaülikooli Loomakliiniku juures tegutseva metsloomade raviüksuse uuringuvõimekuse suurendamine. Patsientidena ravile toodud kaitsealused metsloomad läbivad mitmeid uuringuid ja neilt kogutakse erinevaid diagnostilisi proove seotult nende haigestumusega. Neid diagnostilisi bioproove on võimalik kasutada laiemat tervise ja keskkonnaseireks ning sidumaks haigust või mõju organismile ja põhjust. Antud projekti eesmärgiks on tõsta võimekust ja süstematiseerida diagnostiliste proovide kogumiseks, säilitamiseks ja uuringuteks kasutamist. Metsloomade terviseuuringute võimekuse suurendamine projekti kestvus oli 1.07.2019−30.11.2020Kirje Biogaasireaktoris kääritatud põllumajanduslike substraatide digestaadi (kääritusjäägi) keskmise keemilise koostise ja saasteainete (ammoniaak ja väävelvesinik) emissiooni määramine : aruanne(Eesti Maaülikool, 2016) Eesti Maaülikool; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Veterinaaria alusteaduste ja populatsioonimeditsiini osakondKäesoleval ajal toodetakse Eestis biogaasi viies suures biogaasijaamas, mille substraat pärineb põllumajanduslikest allikatest. Biogaasi toodetakse põhiliselt veise-, vähemal määral sea vedelsõnniku baasil. Lisasubstraatideks on ka veise-, sea- ja linnu tahesõnnik, rohusilo, teraviljajäägid ning toiduainetetööstuse jääkproduktid. Biogaasi sünteesiprotsessi käigus tekib orgaanilistest ühenditest (valgud, rasvad, süsivesikud) anaeroobses keskkonnas mikroobide elutegevuse tulemusena metaan (CH4) ning süsihappegaas (CO2). Samuti sisaldab biogaas sõltuvalt kasutatavast substraadist suuremal või vähemal määral ammoniaaki (NH3), väävelvesinikku (H2S) ning muid gaase. Nimetatud protsessi tulemusena muutub ka lähtematerjali (substraadi) keemiline koostis. Käärimisprotsessi käigus väheneb algmaterjali orgaanilise kuivaine sisaldus, sõltuvalt selle päritolust 20-80%. Orgaanilise aine lagunemise tagajärjel viiakse osa orgaaniliselt seotud lämmastikust ammooniumlämmastiku (NH4- - N) vormi, peamiselt ammooniumkarbonaadiks. Sellest tulenevalt suureneb kääritusjäägi ammooniumlämmastiku sisaldus 5-10% võrreldes vedelsõnnikuga. Tahesõnniku kääritamisel võib ammooniumlämmastiku osakaal isegi kahekordistuda (Roschke, 2003; Amon, Boxberger 2000, Amon jt.,2003). Digestaadi kõrgem ammooniumlämmastiku kontsentratsioon suurendab aga ammoniaagi emissioonipotentsiaali keskkonda. Kirjandusallikate andmetel substraadi üldlämmastiku sisaldus käärimisprotsessi jooksul oluliselt ei vähene. Võrreldes algmaterjaliga, suureneb veidi kääritusjäägi üldlämmastiku kontsentratsioon, kuna kuivaine laguneb ja selle osakaal väheneb. Teiste oluliste toitainete (P, K, Ca ja Mg) kogus kääritusjäägis ei muutu. Sarnaselt lämmastikuga viiakse osa fosforist anorgaanilisse vormi, mis on taimedele kergemini omastatav. Käärimisprotsessi käigus suureneb sarnaselt lämmastikuga ka teiste elementide kontsentratsioon (Jäkel jt., 2002; Amon jt., 2002). Projekti eesmärgiks oli selgitada, kuidas mõjutab anaeroobne kääritamine digestaadi keskmist keemilist koostist (üld-N, NH4--N, P, K kg/t) ja saasteainete (NH3 ja H2S) emissiooni digestaadi hoidlast säilitusperioodi kestel. Vedelsõnniku ja digestaadi keemilise koostise võrdlusandmetena kasutati põllumajandusministri määruses nr. 71 (14.07.2014) „Eri tüüpi sõnniku toitainete sisalduse arvestuslikud väärtused, sõnnikuhoidlate mahu arvutamise metoodika ja põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid“ lisas 3 (https://www.riigiteataja.ee/akt/116072014008) toodud näitajaid. Ammoniaagi ja väävelvesiniku lendumise keskmisi näitajaid võrreldi SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 2010.a. keskkonnakorralduse alamprogrammi projekt nr. 5 (sihtfinantseerimise leping nr. 10-4 10-1583) „Sõnnikuhoidlatest välisõhku lenduvate lämmastik- (NOx, NH3) ja väävliühendite (H2S) emissioonifaktorite määramine“ tulemustega (http://vl.emu.ee/userfiles/instituudid/vl/VLI/tervisjakeskk/KIK_2010_5.pdf) .Kirje Veisekasvatuses kasutatavate sõnnikustandardite uuendamine ja täiendamine : aruanne(Eesti Maaülikool, 2014) Eesti Maaülikool; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Veterinaaria alusteaduste ja populatsioonimeditsiini osakondViimasel kümnendil on Eesti piimakarjakasvatuses toimunud suured muutused. Kui 2003. aastal oli keskmine piima aastatoodang jõudluskontrolli alustes karjades 5693 kg, siis 2013. aastal juba 8416 kg lehma kohta (Eesti jõudluskontrolli aastaraamat 2003 ja 2013). Veiste lõaspidamine, mis oli eelmisel sajandil intensiivses suurtootmises valdav, on asendunud vabapidamisega. Üleminek vabapidamisele on omakorda kaasa toonud tahesõnniku tehnoloogia asendumise vedelsõnniku tehnoloogiaga. Kuna aretustöö tulemusena on loomade keskmine kehamass ja toodangu tase oluliselt kasvanud, siis on suurenenud ka loomade väljaheidete produktsioon. Samuti sõltub saasteainete emissioon pidamisviisist. Käesoleva projekti peamiseks eesmärgiks oli veiste keskmise väljaheidete produktsiooni ja selle keemilise koostise selgitamine erinevate vanuse ja toodangurühmade lõikes looma tasemel. Samuti eesti klimaatilistele tingimustele vastavate saasteainete emissioonifaktorite (ammoniaak ja väävelvesinik) määramine vabapidamisega soojustamata või osaliselt soojustatud veiste pidamiseks ettenähtud loomapidamishoones. Projekti teiseks eesmärgiks oli vastavate kalkulatsioonide lihtsustamiseks tarkvararakenduse loomine. Saasteainete koguste kalkuleerimiseks kasutatakse käesoleval ajal keskkonnaministri määruses nr. 8 (RTI, 28.03.2014, 33) „Looma- ja linnukasvatusest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramismeetodid“ (määruse nr. 48 uus redaktsioon) toodud metoodikaid ning emissioonifaktoreid. Nimetatud määruses on juba rakendatud käesoleva projekti tulemusena leitud väljaheidete produktsiooni ja keemilise koostise keskmisi näitajaid (Tabel 9. Väljaheidetes sisalduva lämmastiku eriheide kg/aastaloom või aastalind) erinevate veise toodangu- ja vanuserühmade lõikes. Kompleksselt kajastatakse erinevate veiserühmade keskmist väljaheidete produktsiooni ja selle keemilise koostise näitajaid koostamisel olevas põllumajandusministri nn. „Sõnnikustandardite“ määruse eelnõus. Projekti üheks eesmärgiks olnud tarkvara testversioon on leitav Põllumajandusministeeriumi kodulehelt (http://msr.agri.ee:8888/). Tarkvara hõlbustab sõnnikumajandust käsitlevate kalkulatsioonide tegemist (kogused, koostis, emissioonid, sõnnikuhoidla mahutavus).Kirje Ventilatsiooni mahtkiiruse määramine loomuliku ventilatsiooniga vabapidamisega veiselautades : aruanne(Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledž, 2013) Ruus, Aime (koostaja)Ventilatsiooni vooluhulga ehk mahtkiiruse määramine on suhteliselt kergesti teostatav mehaanilise ventilatsiooniga lautades, kus seda on võimalik teha ventilaatori õhuvoolu määramisega. Loomuliku ventilatsiooniga lautades on ventilatsiooni mahtkiiruse määramine keerulisem ja teostatav kaudsete meetoditega, näiteks gaaside kontsentratsiooni abil. Käesolevas uurimuses on lisaks tavapärastele sisekliima parameetritele (õhutemperatuur, õhuniiskus ja CO2 kontsentratsioon) mõõdetud ka õhuliikumise suunda ja kiirust. Lisaks ventilatsiooni mahtkiirusele on oluline ka varustatus värske õhuga ning loomade heaolu, mille üheks komponendiks on sisekliima. Uurimistöö eesmärk on andmete kogumine ning andmebaasi loomine ning parameetrite omavahelise sõltuvuse määramine. Uuringu tulemused leiavad kajastamist UFAW rahvusvahelisel loomade heaolu konverentsil Science in the Service of Animal Welfare: Priorities around the world, mis toimub Hispaanias, Barcelonas, Universitat Autònoma de Barcelona, 4.-5. juulil 2013.Kirje Sõnnikuhoidlatest välisõhku lenduvate lämmastik- (NOₓ, NH₃) ja väävliühendite (H₂S) emissioonifaktorite määramine : aruanne(Eesti Maaülikool, 2012) Eesti Maaülikool; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Looma tervise ja keskkonna osakondLoomakasvatusest lendub välisõhku süsihappegaasi (CO2), metaani (CH4), ammoniaaki (NH3), dilämmastikoksiidi (N2O) ja väävelvesinikku (H2S). Vastavalt Välisõhu kaitse seadusele (RT I 2004, 43, 298) on saasteainete atmosfääri viija kohustatud maksma saastetasu. Loomakasvatuses on käesoleval ajal suurimaks kuluallikaks saastetasu, mida makstakse ammoniaagi ning vähemal määral dilämmastikoksiidi õhkupaiskamise eest. Saasteainete koguste kalkuleerimiseks kasutatakse keskkonnaministri määruses nr. 48 (RTL 2008, 99, 1390) „Looma- ja linnukasvatusest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramismeetodid“ toodud metoodikaid ning emissioonifaktoreid. Nimetatud määruse vastuvõtmise vajadus tulenes Saastuse komplekse vältimise ja kontrollimise seadusest (RT I 2001, 85, 512), mis kohustas künnisvõimsusi ületavaid loomakasvatusettevõtteid taotlema keskkonna kompleksluba. Kompleksloa üheks osaks on saasteainete emissiooni arvutused, mis on ka saastetasude maksmise aluseks. Määrusest nr. 48 tulenevalt on peamine saasteainete lendumise allikas sõnnikuhoidla. Hoidlatest lenduvate saasteainete emisioonifaktorid on üle võetud Euroopa Liidu vastavatest dokumentidest, peamiselt kasutati IPPC BREF materjale. Kuna Eestis on vedelsõnnikutehnoloogiat laialdasemalt kasutatud alles viimasel kümnendil, siis puuduvad ka saasteainete emissioonifaktorite osas meie klimaatilistele tingimustele vastavad võrdlusandmed. Käesoleva uuringu eesmärkideks oli: 1) Hinnata tegelikku saasteainete (ammoniaak, väävelvesinik ja dilämmastikoksiid) lendumist erinevat tüüpi sõnnikuhoidlatest; 2) Vastavate (olemasolevate) emissioonifaktorite täpsustamine; 3) Pindalaühikust lähtuvate emissioonifaktorite leidmine. Määruses 48 on emissioonifaktorid esitatud protsendina potentsiaalse saasteaine hoidlasse ladustatud kogusest.Kirje Energia- ja proteiinitarbe katmine mahelammaste söötmisel ning mahelambaliha biokvaliteet : lõpparuande põhiosa(Eesti Maaülikool, 2015) Piirsalu, Peep; Samarütel, Jaak; Tölp, Silvi; Ilves, Aire; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Söötmise osakondViimasel kümnel aastal on Eestis lammaste arvukus pidevalt kasvanud. Sealhulgas on pidevalt tõusnud Eestis ka mahelammaste üldarv ning mahelammaste osakaal lammaste üldarvust. Nii moodustasid mahetingimustes peetud mahelambad enne projekti algust 2008.aastal juba 42,5% lammaste üldarvust. Võrdluseks teiste loomaliikide osas oli Eestis mahedaid loomi vähe. Nii moodustasid 2008. aastal maheveised vaid 3,4%, mahepiimalehmad 2,9 %, mahekitsed 17 % ja mahesead 0,1 % vastavate loomade üldarvust. Alates 1.01.2008 on pidanud kõik ELi mahetootjad söötma oma rohusööjaid loomi (veised, hobused, lambad, kitsed) 100% ulatuses mahepõllumajanduslikult toodetud söödaga. Varem võis piiratud hulgal kasutada ka mittemahedalt toodetud energia- ja proteiinisöötasid (jõusöödad, koogid). Seetõttu on mahelambakasvatajal keerukam lahendada lammaste energia ja proteiini tarbe rahuldamise eriti uttede tiinusperioodi viimasel kahel kuul ja imetamisperioodil ning noorlammaste lõppnuumal. Kuna mittemahedate energiasöötade kasutamine on keelatud ja Eesti mahefarmides kasvatatakse vaid väheseid kõrgema energia-ja proteiini sisaldusega söötasid (mahe oder, mahe kaer, mahe rukis, mahe hernes) piiratud koguses, siis söödavad mahekasvatajad lambaid sageli vaid rohusöötadega kasutades minimaalselt või üldse mitte teraviljasöötasid. Talvisel perioodil on põhisöödaks enamasti kõrrelistest valmistatud silo või hein ja suvel karjamaarohi. Kahjuks teiste võimalike proteiinsöötade (vikk, lupiin, põlduba, sojauba) kasvatamine mahetingimustes Eestis praktiliselt puudub ning seetõttu nende kasutamine lähitulevikus on vähetõenäoline. Seepärast on mahelammaste söödaratsioonide tasakaalustamine tunduvalt probleemsem tavatootmisest. Võib arvata, et eriti võimenduvad probleemid rohusöötade (silo, hein) madalama toiteväärtuse korral. Söötmise seisukohalt on eriti probleemsed uttede tiinusperioodi lõpu ja imetamisperioodi ratsioonide tasakaalustatus energia-ja proteiiniga. Sellest võivad alguse saada järgmised võimalikud probleemid nagu uttede liigne kõhnumine ja toitumuse langus enne poegimist, mis võivad välja viia uttede söödaratsiooni energiapuudusest tingitud kliinilise või subkliinilise ketoosini. Oluliseks indikaatoriks uttede ratsiooni ebapiisavale energiatasemele on tallede madal sünnimass ja uttede madalast piimakusest tingitud tallede madal juurdekasv võõrutuseelsel perioodil. Seepärast vajaksid uurimist mahelammaste söötmine tiinuse-ja imetamisperioodi jooksul. Vaatamata mahelambakasvatuse kiirele levikule ei ole Eestis teaduslikult uuritud mahelammaste söötmise olukorda ning mahelambakasvatajatel on puudunud ka võimalus saada kvaliteetset nõuannet mahelammaste söötmise osas. Teadmatus ja teaduslike uuringute puudumine valitses ka mahelambakasvatuses toodetud toodangu kvaliteedi osas. Teaduslikult oli uurimata mahetootmises toodetud lambaliha, eelkõige noorlambaliha koostis, kvaliteet ja tervislikus Eesti tingimustes. Noorlambaliha kvaliteet sõltub paljudest erinevatest faktoritest, millest peamisteks on lamba tõug, söödaratsiooni koostis ja selle energeetiline toiteväärtus, teraviljasöötade osakaal, erinevate söötade ja söödakultuuride kasutamine (liblikõielised kultuurid versus kõrrelised) ratsioonis, nuuma pikkus jt. Lambaliha kvaliteet on tihedalt seotud lihakeha rasva sisalduse ja kogusega ning liha rasvhappelise koostisega, mis omakorda on seotud liha kui toiduaine tervislikkusega. Ehkki lambalihas on suhteliselt kõrge küllastunud rasvhapete hulk sisaldab see märkimisväärses koguses omeega 3 rasvhapete hulka kuuluvat linoleenhapet ja teisi polüküllastamata rasvhappeid. Paraku puudusid Eestis igasugused andmeid mahetootmise tingimustes toodetud talleliha koostise seostest nuumal kasutatavate söötade, söödaratsiooni energeetilise taseme ja lihakeha tapajõudlusnäitajate ning liha rasvhappelise koostise vahel. Projekti põhieesmärgiks oli uurida vabade, tiinete ja imetavate uttede ning lihatallede söötmise olukorda mahefarmides. Teha kindlaks lammaste mahefarmides kasutatud söötade toiteväärtus. Välja selgitada mahedalt toodetud noorlambaliha koostis, 4 kvaliteet ja tervislikus (rasvhappeline koostise alusel) ning lihatallede tapajõudlus. Hinnata uttede söötmise mõju nende toitumusele, tallede saamisele, tallede sünni-ja 100 päeva kehamassile. Korraldada söötmiskatsed tiinete ja imetavate uttedega kaera lisasöötmise mõju väljaselgitamiseks rohusöödalise söötmistüübi korral mahedalt kasvatatud uttede toitumusele, vere metaboliitidele ja jõudlusele, mis oleks aluseks sobivate söötmisstrateegiate väljatöötamisel uttede ja lihatallede söötmiseks mahefarmides.Kirje Lõpparuanne : karusloomakasvatuse uuring(Eesti Maaülikool, 2016) Piirsalu, Peep; Mõtte, Mati; Arney, David; Nutt, Irje; Taaler, Liia; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut; Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituutEestis on karusloomakasvatusega tegeldud alates 1924. aastast, mil loodi esimene hõberebasefarm Harjumaale Mustjõele. Esimesed sinirebased ja mingid (ameerika naarits) toodi Eestisse 1936. aastal, kui alustati nende kasvatamisega karusloomafarmides. Nõukogude perioodil karusloomakasvatuse mahud kasvasid jõudsasti, sest oluline oli toota võimalikult palju karusnahku, kuid karusnahkade kvaliteedil ei olnud suurt tähtsust. Koos Eesti iseseisvumisega toimusid karusloomakasvatuses suured muutused, sest toodetud karusnahkade kvaliteet ei vastanud uute turgude nõudmistele ning turunõuete rahuldamiseks pidid karusloomafarmid vahetama oma sugukarja uute loomade vastu, mis nõudis suuri kapitalimahutusi. Euroopa Karusloomakasvatuse Assotsiatsiooni (EFBA) poolt võeti 1999. aastal vastu nõuded rebaste, minkide ja puurituhkrute puuri mõõtmete kohta, mis nõudsid karusloomade pidamist suuremates puurides ja tingimused peavad olema täidetud 2017. aastaks. Ülaltoodud põhjustel lõpetasid tegevuse enamik kiskjalisi karusloomi pidavatest ettevõtetest, kus peeti hõberebaseid, sinirebaseid, minke ja kährikuid. Tänaseni on säilinud kiskjalisi karusloomi kasvatavatest suurettevõtetest vaid AS Balti Karusnahk. Väikeses mahus peetakse minke ka teises ettevõttes. Alustanud on kaks ettevõtet rebaste kasvatamisega. Suurtootja AS Balti Karusnahk asub Keila lähedal Karjakülas, kus on karusloomi peetud alates 1936. aastast. Nõukogude perioodil oli seal Karjaküla sovhoos, hiljem Raku sovhoos. Peale Raku sovhoosi likvideerumist loodi väliskapitali toel uus ettevõte AS Balti Karusnahk, mis alustas imporditud sugukarjaga ja nende toodetud karusnahad saavutasid kõrge kvaliteedi ning ettevõte on pikas perspektiivis aasta-aastalt nahkade tootmist suurendanud tänaseni. Närilistest karusloomadest on Eestis kasvatatud Nõukogude perioodil peamiselt nutriaid, keda tänapäeval praktiliselt ei kasvatata. Kuid peale Eesti taasiseseisvumist imporditi Eestisse esimesed tšintšiljad, keda hakati kasvatama peamiselt väikefarmides (FIEde poolt) ja mõnedes väikeettevõtetes (OÜ-des). Aastal 2002 moodustati Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing eesmärgiga koondada karusloomakasvatajaid, kellega on tänaseks liitunud 15 tšintšilja-, rebasening mingikasvatajat. Karusloomakasvatuse perspektiiv on kahtluse alla seatud järjest tugevneva surve tõttu loomakaitse- ja loomaõiguslusorganisatsioonide poolt, mis on aasta-aastalt tugevnenud. Karusloomakasvatuse kohta autentse informatsiooni saamine on raskendatud, sest igasugune riiklikul tasandil informatsiooni kogumine aruandluste, ülevaadete jm osas on killustatud, lünklik ja puudulik, mistõttu sektoris puudub ülevaade farmide arvu, loomade arvu jm kohta. Sektori kohta ülevaate saamiseks tuleb lähtuda eelkõige ettevõtete, kasvatajate poolt laekunud informatsioonist, sest riiklikud andmebaasid karusloomi kasvatavate farmide, kasvatatavate loomaliikide ja nende arvukuse kohta puuduvad. Käesoleva töö eesmärgiks on läbi viia uuring karusloomakasvatuse sektori struktuuri ja majandusliku olukorra välja selgitamiseks aastatel 2000–2014. Samuti koostada arenguperspektiivide ja investeeringuvajaduse kaardistamine 10-aastase perspektiiviga. 6 Projekti objektiks on kvantitatiivne uuring, mis hõlmas karusloomakasvatajate andmete kogumist ja analüüsimist. Arenguperspektiivide ja investeeringuvajaduse osas kasutatakse kvalitatiivset uurimismeetodit. Lisaks koostati kaks ülevaadet võimalike arengustsenaariumite (stsenaariumanalüüs) kohta, mille kaudu hinnati potentsiaalset majanduslikku ja sotsiaalset mõju karusloomakasvatuse võimalikust keelustamisest või kasvatamise nõuete täitmisest tulenevalt. Uuringu aruanne koosneb üheteistkümnest peatükist. Esimese kolme peatükiga antakse ülevaade uuringu metoodikast, karusloomakasvatuse dünaamikast ja karusnahkade turustamisest. Neljas ja viies peatükk sisaldab ülevaadet ettevõtjate ressurssidest ja jätkusuutlikkuse näitajatest. Kuuendas peatükis käsitletakse küsitluse peamisi tulemusi ja seitsmenda peatüki kaudu arutletakse loomade heaolu ja eetiliste vaadete üle. Viimaste peatükkidega võetakse kokku karusloomakasvatuse erinevaid aspekte, koondatakse tulemused arengustsenaariumite kohta ning esitatakse fookusgrupi arutelu tulemused. Aruande juurde kuuluvad kokkuvõte ja lisad.Kirje Kalade taastootmise alased uuringud 2019. aastal : Keskkonnaministeeriumi töövõtulepingu 4-1/19/99 2019. aasta aruanne(Eesti Maaülikool, 2020) Gross, Riho (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse Instituut. Vesiviljeluse õppetool2019. aasta aruanne on osa 1995. aastal alanud pikaajalisest EMÜ VLI vesiviljeluse õppetooli koostööst Keskkonnaministeeriumi ja RMK Põlula kalakasvatustalitusega (varem Põlula Kalakasvatuskeskus ja RMK Põlula kalakasvatusosakond), mille eesmärgiks on kalade taastootmise alaste uuringute teostamine vastavalt lepingus püstitatud lähteülesandele (vt. lk. 3-4). Lepingu raames õnnestus 2019. a. koguda kokku 944 kala koeproovid, s.h. 526 looduslike ja taastatavate lõepopulatsioonide noorkala, 138 Kunda lõhe sugukarja asenduskala, 40 Kunda lõhe asenduskarja niisa sügavkülmutamiseks kasutatud isaskala, 56 Kunda jõest püütud lõhe suguküpset emas- ja isaskala ning kääbusisast, 15 Pärnu jõest püütud lõhe sugukala, 124 Pärnu jõest püütud siirdesiiga sugukala ja 45 sugukarja kala. Lähteülesande punkti 2.3 ei olnud võimalik täita Keila ja Vasalemma lõhe sugukalade osas, kuna RMK Põlula kalakasvatustalitus ei kogunud 2019. aastal nendest jõgedest krüogeenipanga jaoks sugukalu. Selle asemel analüüsisime krüopanga täiendamiseks 2019.a. kasutatud Kunda asenduskarja 3+ isaskalade (40 tk.) geneetilisi iseärasusi. Samuti ei olnud võimalik täita lähteülesande punkti 2.6, kuna RMK Põlula kalakasvatustalitus loobus 2019. aastal Peipsi järve ja Hiiumaa ranniku siigade kasvatamiskatsetest, sest bioohutuse tagamiseks vajalik karantiinihoone 2019. aastal ei valminud. Lisaks analüüsisime 2019. aasta lepingu raames RMK Põlula kalakasvatustalituse poolt Kunda lõhe sugukarja geneetilise mitmekesisuse hoidmiseks ja suurendamiseks kogutud kääbusisaste ja täiskasvanud sugukalade geneetilist mitmekesisust ja kvaliteeti, mis ei olnud küll 2019. a. lepingu lähteülesannete loetelus, kuid on vajalik asustamisteks toodetavate Kunda lõhe noorkalade geneetiliste iseärasuste hindamise seisukohalt. Lisaks tavapärasele lõhe geneetiliseks analüüsiks kasutatavate geneetiliste markerite komplektile (17 mikrosatellitmarkerit) kasutasime 2019. a. esmakordselt Y-kromosoomi spetsiifilist geneetilist markerit, mille abil on võimalik määrata ka mittesuguküpsete isendite sugupoolt, mis omakorda võimaldab optimeerida sugukarja sugulist vahekorda varasemalt kui seni ning säästab sellega ressursse. Lepingu aruande koostas EMÜ vesiviljeluse õppetooli juht, professor Riho Gross. Laboratoorsed geneetilisted analüüsid teostasid EMÜ vesiviljeluse õppetooli töötajad Oksana Burimski ja Kerli Haugjärv. Lepingu täitjad tänavad Kunnar Klaasi ja Ene Saadret RMK Põlula kalakasvatustalitusest ning Martin Keslerit TÜ Eesti Mereinstituudist abi eest koeproovide kogumisel.