1. Bakalaureusetööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2497

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 108

Astelpaju kõrvalsaaduste keemiline koostis ja kasutamise võimalused hobuste söötmisel
(Eesti Maaülikool, 2026) Papp, Elina; Leming, Ragnar (juhendaja); Olt, Andres (juhendaja); Söötmisteaduse õppetool
Astelpaju töötlemisel tekivad kõrvalsaadused – lehed, seemned, pressjääk –, mis sisaldavad märkimisväärses koguses väärtuslikke ühendeid. Nende kõrvalsaaduste võimalik kasutamine loomasöödas on pälvinud tähelepanu seoses vajadusega leida alternatiivseid ja tervist toetavaid söödakomponente. Kuigi astelpaju kasutamist on uuritud põhjalikult inimese toidus ja ravis, on hobuste söötmisel kõrvalsaaduste kasutamise kohta seni avaldatud andmeid vähe. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli anda ülevaade astelpaju kõrvalsaaduste keemilisest koostisest ja toiteväärtustest ning hinnata nende võimalusi hobuste söötmisel. Töö koostamisel kasutati teaduskirjandust ning laboratoorselt analüüsitud astelpaju lehtede, seemnetega ja seemneteta pressjäägi ning seemnete keemilist koostist. Analüüside käigus määrati proovide kuivaine-, toorproteiini-, toorkiu-, toorrasva-, toortuha- ja mineraalainete sisaldus. Lisaks arvutati metaboliseeruva energia ja seeduva proteiinisisaldus hobustele söötmisel erinevate toiteväärtuste hindamissüsteemide alusel. Tulemused näitasid, et uuritud kõrvalsaadused erinesid oluliselt oma toiteväärtuse poolest. Suurima proteiinisisaldusega olid seemned, samas sisaldas seemneteta pressjääk enim rasva ja metaboliseeruvat energiat. Kirjandusandmete põhjal võivad astelpaju kõrvalsaadused toetada hobuste seedetrakti, immuunsüsteemi ning naha ja karvkatte seisundit. Saadud tulemused kinnitasid astelpaju kõrvalsaaduste perspektiivi tervist toetavate söödakomponentidena, kuid nende praktiliseks kasutamiseks on vajalikud täiendavad uuringud.
Lehma ja vasika kooskasvatamise ning võõrutamise erinevad süsteemid ja praktikad
(Eesti Maaülikool, 2026) Antsmäe, Grethe; Leming, Ragnar (juhendaja); Luhter, Kadri (juhendaja); Söötmisteaduse õppetool
Piimakarjakasvatuses kasvatatakse vasikaid tavapäraselt lehmadest eraldi, kuigi loomulikes tingimustes viibib vasikas pärast sündi ema juures kuni loomuliku võõrutamiseni. Viimastel aastatel on tarbijal suurenenud huvi loomade heaolu ning piimatootmise eetiliste aspektide vastu, mistõttu on rohkem tähelepanu pööratud lehma ja vasika kooskasvatamise süsteemidele kui võimalikule alternatiivile tavapärastele pidamisviisidele. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli kirjeldada ja võrrelda lehma ja vasika kooskasvatamise süsteeme ning erinevaid võõrutamispraktikaid. Töös analüüsiti teaduskirjandust ning praktilisi näiteid Eesti farmidest, kus kasutatakse erinevaid kooskasvatamise süsteeme. Töö käigus selgus, et kooskasvatamine võib soodustada loomupärast käitumist ja sotsiaalset arengut, kuid võõrutamine võib põhjustada liigset stressi nii vasikale kui ka lehmale. Samuti ilmnes, et süsteemide rakendamine sõltub farmi töökorraldusest, tehnilistest võimalustest ning farmerite kogemustest. Tulevikus saaks rohkem uurida erinevate võõrutamisviiside pikaajalist mõju loomade heaolule, tervisele ja tootlikkusele ning nende mõju eelkõige lehmale.
Pakendi sulgemisviiside mõju sültide jahutamisele ja mikrobioloogilisele ohutusele
(Eesti Maaülikool, 2026) Stahhovskaja, Kristina; Sahharov, Pavel (juhendaja); Tepper, Marek (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Sült on kõrge veeaktiivsuse ja neutraalsele lähedase pH-ga tarretatud lihatoode, mille mikrobioloogiline ohutus sõltub suurel määral jahutamis- ja säilitustingimustest. Kondensaadi teke pakendis võib soodustada mikroorganismide kasvu, mõjutades toote kvaliteeti ja säilivust. Sellest tulenevalt on oluline hinnata erinevate pakendi sulgemisviiside mõju kondensaadi tekkele ja süldi mikrobioloogilisele stabiilsusele. Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida erinevate pakendi sulgemisviiside mõju süldi jahutusprotsessile, kondensaadi tekkele ning mikrobioloogilistele ja füüsikalis-keemilistele näitajatele säilitamise jooksul. Eksperimentaalses osas valmistati sült kolmes sõltumatus keetmiskorras ning jahutati kolme erineva pakendi sulgemisviisi korral. Säilitamise jooksul määrati süldi jahutuskiirus, pH, niiskusesisaldus, vee aktiivsus, kloriidisisaldus ning mikrobioloogilised näitajad. Tulemused näitasid, et suurim kondensaadi teke esines katsevariandis V2, kus sült jahutati väiksema täitekogusega PP-toidukarbis ning kaas suleti kohe pärast täitmist, luues tingimused kondensaadi tekkeks pakendi sees. Katsevariantides V1 ja V3 olid süldi jahutuskiirused suhteliselt sarnased, kuid katsevariandis V2 oli jahutus aeglasem. Süldi pH väärtus püsis säilitamise jooksul vahemikus 6,34–6,64 ning vee aktiivsus väga kõrgel tasemel (0,996–0,998). Statistiliselt olulisi erinevusi erinevate pakendi sulgemisviiside vahel pH, niiskusesisalduse ega vee aktiivsuse osas ei täheldatud (p > 0,05). Mikrobioloogiliste analüüside käigus ei tuvastatud piimhappebakterite, pärmide, hallitusseente ega Escherichia coli kasvu, kuid aeroobsete mesofiilsete mikroorganismide üldarv suurenes säilitamise jooksul eelkõige katsevariantides V2 ja V3. Kõige stabiilsemad mikrobioloogilised näitajad registreeriti katsevariandis V1, kus mikroorganismide arv püsis kogu säilitamisperioodi jooksul alla määramispiiri. Kokkuvõttes näitasid tulemused, et erinevad pakendi sulgemisviisid mõjutasid kondensaadi teket ja jahutusprotsessi, kuid olulist mõju uuritud füüsikalis-keemilistele näitajatele ei täheldatud.
Imikpõrsaste suremuse põhjused ja seda mõjutavad tegurid
(Eesti Maaülikool, 2026) Kaldre, Eliisa Kirke; Tänavots, Alo (juhendaja); Hiir, Ragne-Liigia (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Bakalaureusetöö eesmärk oli hinnata põrsaste suremust mõjutavaid tegureid ning analüüsida põrsaste ellujäämist enne võõrutamist. Andmed pärinesid Eesti intensiivse seakasvatuse farmi CloudFarmsi andmebaasist. Analüüsiti ajavahemikul 01.08.2020– 01.08.2025 poeginud emiste ja põrsaste andmeid. Uuritud perioodil sündis kokku 2 948 040 põrsast, neist 2 784 349 sündis elusalt, 163 691 surnult ning 197 798 nõrgana. Tulemused näitasid, et suurim osa põrsaste suremusest koondus varajasse sünnijärgsesse perioodi, mis ilmestab esimeste elupäevade kriitilist tähtsust põrsaste ellujäämisel. Samuti ilmnes, et emise ja kuldi geneetiline taust oli seotud põrsaste suremuse ajastusega. Lisaks näitas analüüs, et põrsaste elulemust mõjutasid sünniaasta ja emise poegimiskord.
Inbriidingumustrid genoomis ja seosed aretustunnustega eesti punast tõugu lehmade näitel
(Eesti Maaülikool, 2026) Eiche, Irmeli; Värv, Sirje (juhendaja); Jõgi, Krista (juhendaja); Sild, Erkki (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Käesolevas bakalaureusetöös uuriti eesti punast tõugu lehmade genoomseid inbriidingumustreid ning genoomiinfo põhjal arvutatud inbriidingukoefitsientide ja aretusväärtuste vahelisi seoseid. Uuring põhines rohkem kui 777 tuhande SNP markeriga genotüpiseeritud 137 eesti punast tõugu lehma andmetel. Homosügootsuslõikude (ROH – Runs of Homozygosity) tuvastamiseks genoomis kasutati programmi PLINK v1.9 ja analüüsiti erinevate pikkusklasside (0,5–1 Mb, 1-2 Mb, 2–4 Mb, 4–8 Mb ja 8+ Mb) viisi. Indiviidide inbriidsust hinnnati inbriidingukoefitsiendide FROH ja Fhet alusel, sealhulgas FROH kõikide ROH-klasside alusel..Tulemused näitasid, et populatsioonis domineerisid lühikesed homosügootsuslõigud, mis viitab peamiselt kaugemast põlvnemisajaloost pärinevale homosügootsusele ning vähesele lähisugulusaretusele. Keskmiseks genoomseks inbriidingukoefitsiendiks FROH>0,5 Mb saadi 0,057 ja Fhet puhul 0,015. Inbriidingukoefitsientide vahel ilmnesid valdavalt positiivsed korrelatsioonid, kusjuures tugevamad seosed esinesid Fhet ja pikematele ROHidele vastavate FROH–de vahel. Inbriidingu mõju aretusväärtustele oli üldiselt nõrk. Leitud seosed olid valdavalt nõrgad ja enamasti statistiliselt mitteolulised, viidates sellele, et genoomse inbriidingu mõju uuritud aretusnäitajatele oli tagasihoidlik või jäi väikese valimi tõttu tuvastamata. Ka kromosoomipõhised analüüsid näitasid vaid nõrku seoseid, mis viitab, et üksikute genoomipiirkondade mõju aretusväärtustele on väike. Tulemused olid kooskõlas varasemate uuringutega, mille järgi on eesti punase tõu genoomne inbriiding madalam kui eesti holsteini tõul.
Kitiini eraldamine mustadest sõdurkärbestest ja sellest valmistatud kitosaankatte mõju tomatite säilivusele
(Eesti Maaülikool, 2026) Tsvetkova, Anna; Sahharov, Pavel (juhendaja); Rinken, Toonika (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Viimastel aastatel kasvanud plastireostus on suurendanud vajadust jätkusuutlike ja keskkonnasõbralike pakendilahenduste järele, mis on suunanud tähelepanu biopõhistele materjalidele. Üha enam hakatakse uurima kitiini ja selle derivaate kui potentsiaalseid alternatiive fossiilsetele pakendimaterjalidele. Bakalureusetöö eesmärk oli eraldada kitiin mustade sõdurkärbeste (Hermetia illucens) ja nende vastsete biomassist, muundada see kitosaaniks ning hinnata kitosaanipõhiste toidukatete tõhusust tomatite säilivusaja pikendamisel võrreldes plastpakendiga. Eksperimentaalses osas viidi läbi kitiini keemiline ekstraheerimine ja selle deatsetüülimine kitosaaniks, valmistati kitosaanipõhine kattelahus ning kanti see tomati viljadele. Tomateid säilitati 14 päeva temperatuuril 4–6 °C, mille vältel hinnati nende massikadu, happesust ja mikrobioloogilisi näitajaid. Tulemused näitasid, et kilepakend oli massikao vähendamisel kõige tõhusam, samas kui kitosaankattega tomatite massikadu oli suurim. pH väärtuste vahel statistiliselt olulisi erinevusi ei täheldatud, kuid väikseim kasv esines kitosaankattega rühmas, mis võib viidata mõningale mõjule tomatite küpsemise aeglustamisel. Mikrobioloogiliste analüüside tulemused olid suure varieeruvusega, kuid kitosaankattega tomatite rühmas täheldati mõningast pärssivat toimet hallitus- ja pärmseente kasvule. Saadud tulemused olid osaliselt kooskõlas varasemate uuringutega, sest täheldati kitosaani mõningaid antimikroobseid omadusi, kuid mõju massikaole ei ilmnenud. Erinevused varasemate uuringutega võivad olla seotud käesolevas töös kasutatud kitosaani madala deatsetüülimisastmega või katte ebaühtlase jaotumisega tomati vilja pinnale. Edasised uuringud võiksid keskenduda kitosaankatte omaduste parandamisele, kattemeetodite optimeerimisele ja kitosaani komposiitmaterjalide arendamisele.
Toidufosfaatide asendamise võimalusi sealihavorstides tšiiaseemnete ja tšiiamukilaaži kasutamise näitel
(Eesti Maaülikool, 2026) Nurlia Siimon, Ridha; Tepper, Marek (juhendaja); Kerner, Kristi (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Käesoleva töö eesmärk on uurida tšiiaseemnete ja tšiiamukilaaži kasutamise võimalusi fosfaatide asendajana sealihavorstides. Selleks võrreldi fosfaate sisaldavaid vorste, ettesoolatud lihast valmistatud vorste, millele oli lisatud kas terveid tšiiaseemneid, leotatud tšiiaseemneid või tšiiamukilaaži. Töö tulemusena leiti, et kuivade tšiiaseemnetega vorstide kuumtöötlemiskadu on 12%, samas kui fosfaate sisaldavate vorstide puhul on see 14%. Tekstuurianaüüsi alusel võib samuti kõige perspektiivikamaks pidada kuivana lisatud tšiiaseemnetega vorste, mille tekstuur sarnaneb väga ettesoolatud lihast valmistatud vorstide tekstuurile, kuid mis on veidi kõvemad ning võimaldavad saada fosfaatidega vorstidele kõige lähedasema tekstuuriga vorste. Sensoorse analüüsi tulemusena sai kuivana lisatud tšiiaseemneid sisaldav vorst kõigi hinnatud sensoorsete näitajate lõikes kõrgeima hinnangu nii söödavust kui visuaalset kvaliteeti iseloomustavate näitajate osas, samas kui fosfaate sisaldavad vorstid said tšiiaseemnetega vorstidega võrdse kõrgeima hinnangu visuaalse kvaliteedi näitajate puhul. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi tšiiaseemnete lisamisega ei saa asendada kogu fosfaatide kasulikku mõju, kompenseerivad need arvestataval määral fosfaatide puudumise mõju vorstides. Kuivade tšiiaseemnete lisamist sealihavorstidele võib pidada väga perspektiivikaks, kuna see võimaldab saada märkimisväärselt häid hinnanguid söödavust iseloomustavatele omadustele, tagades samal ajal fosfaatidega samal tasemel hinnangu visuaalset kvaliteeti iseloomustavatele omadustele.
Immunokastreerimine sigade kasvatamisel: teaduslikud alused ning praktilised väljakutsed
(Eesti Maaülikool, 2026) Raiski, Artjom; Jeremejeva, Julia (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Käesolev bakalaureusetöö käsitleb immunokastreerimist sigade kasvatamisel ning selle teaduslikke aluseid ja praktilisi väljakutseid. Viimastel aastatel on loomade heaolu muutunud järjest olulisemaks teemaks seakasvatuses ning setõttu otsitakse alternatiive kirurgilisele kastreerimisele. Kirurgiline kastreerimine aitab vältida kuldilõhna ning vähendada agressiivset käitumist, kuid põhjustab loomadele valu ja stressi, eriti juhul, kui protseduur viiakse läbi ilma anesteesiata. Töös antakse ülevaade immunokastreerimise toimemehhanismist ning selle mõjust sigade kasvule, käitumisele ning heaolule. Samuti käsitletakse immunokastreerimise mõju liha kvaliteedile ja tootmise efektiivsusele. Lisaks analüüsitakse farmitasandil praktilisi küsimusi, sealhulgas vaktsineerimise ajastamine, töökorraldus ning töötajate väljaõpe. Töös käsitletakse ka tootjate ja tarbijate suhtumist immunokastreerimisse ning selle meetodi võimalikke eeliseid ja puudusi võrreldes kirurgilise kastreerimisega. Kirjanduse põhjal võib järeldada, et immunokastreerimine võib olla tõhus ja loomade heaolu arvestavam alternatiiv kirurgilisele kastreerimisele. Immunokastreerimine võimaldab vähendada kuldilõhna tekkimise riski ning parandada loomade heaolu, säilitades samal ajal head kasvutulemused ja sööda väärinduse. Samas sõltub meetodi edukus suurel määral vaktsiini korrektset kasutamisest, farmi töökorraldusest ning tootjate ja tarbijate valmisolekut seda meetodit aktsepteerida.
Lihaveise pullide ristamine piimatõugu lehmadega
(Eesti Maaülikool, 2026) Jegorova, Aleksandra; Tänavots, Alo (juhendaja); Kiiman, Heli (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Lihaveiste pullide sperma kasutamine piimakarjades ei ole laialt kasutusel, aga kogub järjest enam populaarsust, eriti välismaal, kus on see juba tavaline tootmisstrateegia. Tavaliselt seemendatakse piimalehmasid lihaveiste pullide spermaga erinevatel põhjustel, aga enamasti soovitatakse suurendada karjast müüdavate järglaste väärtust ning võimaldada lehmade karjas pikemat püsimist. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on analüüsida piimatõugu lehmade ristamist lihaveise pullidega ning hinnata selle mõju saadavate järglastele ja selle tasuvust. Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontroll AS-i 2025. aasta andmete põhjal on registreerunud vaid 3140 lihatõugu pulle, keda kasutati piimatõugu lehmade seemendamiseks, mis moodustab vaid 3,97% kõigist pullidest. See viitab sellele, et liha- × piimatõugude ristamine omavahel on kasutatav strateegia, aga see sõltub eelkõige põhjusest, miks seda ristamist kasutatakse. Töö käigus oli püstitatud hüpotees, et piimatõugu lehmade paaritamise lihaveise pullidega põhjuseks on lehmade madal jõudlus. Saadud tulemused viitavad sellele, et lihaveise pullidega ristamiseks kasutati produktiivseid loomi ning käesolevas analüüsis kinnitust ei leidnud. Samuti ühes farmis 2018.−2021. aastate vasikate kaalumiste tulemuste põhjal hakkas ilmnema, et järglaste kasvunäitajad sõltuvad palju tõugude kombinatsioonist ning emaslooma tõuvalik mängib samuti olulist rolli.
Piimhappebakteritest pärit postbiootikumide antioksüdatiivsed ja antimikroobsed omadused
(Eesti Maaülikool, 2026) Mandre, Marian; Lutter, Liis (juhendaja); Andreson, Helena (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Postbiootikumid on inaktiveeritud mikroorganismid või nende metaboliidid, mida peetakse paljulubavateks funktsionaalseteks toidukomponentideks tänu nende võimalikule positiivsele tervisemõjule ning suuremale stabiilsusele võrreldes probiootikumidega. Nende kasutamine eeldab aga sobivate inaktiveerimismeetodite rakendamist, kuna erinevad töötlemisviisid võivad mõjutada postbiootikumide bioloogilisi ja tehnoloogilisi omadusi. Bakalaureusetöö eesmärk oli tuvastada termiliste ja mittetermiliste inaktiveerimismeetodite mõju piimhappebakterite antioksüdatiivsele aktiivsusele ning määrata töötlemata piimhappebakteritest saadud rakuvabade supernatantide (CFS-ide) antimikroobne toime enamlevinud toidupatogeenide suhtes, et hinnata uuritud tüvede potentsiaali postbiootikumide arendamisel. Uuritavaks materjaliks oli leivajuuretisest isoleeritud piimhappebakteri Lactiplantibacillus plantarum tüved ning kommertsiaalsed probiootilised tüved. Rakkude inaktiveerimiseks kasutati pastöriseerimist ja ekstreemseid pH tingimusi. Proovide antioksüdatiivne aktiivsus määrati DPPH radikaali neutraliseerimise meetodil ning CFS-ide antimikroobne aktiivsus agar-difusioon meetodil. Töö tulemused näitasid, et aluselise töötluse ja pastöriseerimise järgselt ei tuvastatud proovides elusaid mikroorganisme, samas kui happetöötlus osutus rakkude inaktiveerimisel vähem efektiivseks. Kõigi uuritud tüvede CFS-id näitasid märkimisväärselt kõrgemat DPPH radikaali neutraliseerimisvõimet võrreldes elusate ja inaktiveeritud rakkudega. Antimikroobse aktiivsuse hindamisel ilmnes, et kõigi uuritud tüvede CFS-id inhibeerisid enamiku testitud patogeenide kasvu, kusjuures suurim inhibeeriv toime avaldus Bacillus cereus’e suhtes, samal ajal kui Staphylococcus aureus’e vastu antimikroobset aktiivsust ei täheldatud. Saadud tulemused näitavad, et leivajuuretise mikroobitüvede CFS-idel on võrreldes inaktiveeritud rakkudega suurem bioaktiivne potentsiaal, mis viitab nende võimalikule rakendatavusele postbiootikumidena. Edasised uuringud peaksid keskenduma bakteritüvede metaboliitide ja bioaktiivsuse täpsemale iseloomustamisele ning mittetermiliste inaktiveerimismeetodite optimeerimisele.
Sõraprobleemide levikupõhjused piimaveise farmides
(Eesti Maaülikool, 2026) Hein, Kairi; Tänavots, Alo (juhendaja); Kiiman, Heli (juhendaja)
Veiste sõrahaigused on piimakarjades üks olulisemaid tervise- ja heaoluprobleeme, mõjutades negatiivselt loomade liikumisvõimet, piimatoodangut, sigivust ning karjas püsimist. Sõrahaiguste kujunemist mõjutavad samaaegselt nii nakkuslikud, keskkondlikud kui ka biomehaanilised tegurid. Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida sõrahaiguste esinemist ja leviku muutusi ühes Eesti vabapidamissüsteemiga piimafarmis aastatel 2021–2025. Töö aluseks olid seitsme värkimiskorra andmed kokku 4239 vaatlusest, mis koondati ühtseks andmebaasiks ning analüüsiti statistiliste meetoditega. Analüüsis uuriti erinevate sõrahaiguste esinemise sagedust värkimisperioodide, laktatsioonigruppide ja tõugude lõikes ning haiguste jaotumist jäsemetel. Selgus, et kõige sagedamini esinesid digitaaldermatiit ja tallahaavandid ning mitme haiguse levimus suurenes uuringuperioodi lõpu suunas. Valgejoonehaiguse ja sõratipu nekroosi puhul ilmnes suur loomadevaheline varieeruvus ning haigused koondusid peamiselt riskilehmadele. Mitmed sõrahaigused esinesid juba esimese laktatsiooni lehmadel. Töö tulemused näitasid, et sõratervist mõjutavad samaaegselt nakkuslikud, keskkondlikud ja biomehaanilised tegurid ning saadud teadmisi saab rakendada sõratervise ennetamisel ja farmi juhtimispraktikate parandamisel.
Sealiha ja -rümpade klassifitseerimine maailmas
(Eesti Maaülikool, 2026) Sokolov, Igor; Tänavots, Alo (juhendaja); Põldvere, Aarne (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Sealiha moodustab 34% kogu maailma lihatarbimisest. Searümpade klassifitseerimine tagab turu läbipaistvuse ja õiglase hinnakujunduse. Töö eesmärk oli võrrelda sealiha ja searümpade klassifitseerimissüsteeme kümnes regioonis: EL, USA, Kanada, Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea, Brasiilia, Austraalia, Venemaa ja Lõuna-Aafrika. Rümbamass ja seljapeki paksus on universaalsed klassifitseerimisparameetrid kõigis riikides. tailiha sisaldust hinnatakse peamiselt EL-s ja Lõuna-Aafrikas, teistes riikides kasutatakse massi ja pekipaksuse kombinatsiooni. Jaapan, Korea, Hiina, USA ja Kanada hindavad lihakvaliteeti mõõtes värvust, marmorsust ja pH-d, samas kui EL, Austraalia ja Venemaa seda ametlikult ei hinda. Maailmas on suundumus searümpade objektiivsema ja automatiseerituma hindamise poole.
Tarbijate hoiakud piimatoodete suhtes kui tagasiside piimakarjakasvatuse jätkusuutlikkusele
(Eesti Maaülikool, 2026) Luik, Isabel; Tänavots, Alo (juhendaja); Kiiman, Heli (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Piimakarjakasvatusel on oluline roll Eesti põllumajanduses ja toidujulgeolekus, kuid vii-mastel aastatel on järjest enam tähelepanu pööratud ka tootmise jätkusuutlikkusele, loo-made heaolule ja keskkonnamõjudele. Tarbijate hoiakud ja väärtushinnangud mõjutavad üha enam loomakasvatussaaduste turgu ning suunavad tootjaid arvestama lisaks tootmise efektiivsusele ka eetiliste ja keskkonnaalaste ootustega. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli välja selgitada tarbijate piimatoodete tarbimis- ja ostuharjumused ning hoiakud seoses loomade heaolu, toodete päritolu ja jätkusuutliku tootmisega ning hinnata, kuidas need seostuvad vastajate soo ja vanusega. Empiiriline uuring viidi läbi veebiküsitlusena Google Forms keskkonnas. Küsitlusele vas-tas 135 inimest. Küsimustik käsitles piimatoodete tarbimis- ja ostukäitumist, ostuotsust mõjutavaid tegureid, hoiakuid loomade heaolu ja tootmistingimuste suhtes ning valmiso-lekut kasutada digilahendusi. Andmete analüüsimisel kasutati MS Excel 365 tabelarvu-tusprogrammi ning statistiliseks hindamiseks hii-ruut-testi. Tulemused näitasid, et piim ja piimatooted kuuluvad paljude vastajate igapäevasesse toi-dulauale ning ostuotsused kujunevad enamasti mitme teguri koosmõjul. Kõige olulisema-teks teguriteks peeti päritoluriiki, tootjat või kaubamärki, maitset ja hinda. Loomade heaolu väärtustati üldiselt kõrgelt, kuid see ei olnud enamasti peamine ostuotsust mõjutav tegur. Selgus, et tarbijad peavad loomade heaolu oluliseks kõikides loomakasvatussuun-dades ning enamik vastajatest pooldas tootjate rangemat karistamist loomade väärkohtle-mise korral. Samuti oli ligi pool vastajatest valmis eelistama kõrgema hinnaga piima, millel on teave loomade heaolu kohta. Uuringu tulemused on suures osas kooskõlas varasemate uuringutega, mille kohaselt on tarbijate ostuotsused mitmetegurilised ning loomade heaolu olulisus ei pruugi alati tegeli-kus ostukäitumises väljenduda. Töö tulemused viitavad vajadusele arendada läbipaistva-mat kommunikatsiooni, selgemaid märgistusi ning usaldusväärseid kvaliteedi- ja heaolumärke, mis aitaksid tarbijatel teha teadlikumaid valikuid. Edasistes uuringutes oleks oluline kasutada suuremat ja tasakaalustatumat valimit ning uurida põhjalikumalt väärtushinnangute ja tegeliku ostukäitumise vahelisi seoseid.
Kaasaegsed inkubatsioonimeetodid kanakasvatuses
(Eesti Maaülikool, 2026) Knut, Martin; Ariko, Tiia (juhendaja); Söötmisteaduse õppetool
Linnukasvatussektoris kasvab pidevalt nõudlus tootmise suurendamise järele, kus haudejaama efektiivsusel ja isegi 1%-lisel kooruvuse paranemisel on märkimisväärne majanduslik mõju. Samas seisab tootmine üha sagedamini vastamisi eetiliste probleemidega nagu isastibude massiline hukkamine, mis nõuab kiiremate soo määramise tehnoloogiate rakendamist. Käesoleva töö eesmärk oli anda ülevaade kanaembrüo arengust, inkubatsiooni olulistest teguritest, inkubaatorite tüüpidest, in-ovo soo määramise meetoditest ning tibude koorumisest nii inkubaatoris kui ka farmis. Käesolev töö põhineb teadusartiklitel, raamatutel, veebilehtedel ning isiklikul suhtlusel Eesti broileriliha tootjaga. Nende andmete ja tänapäevaste Euroopa tendentside põhjal koostati teoreetiline kontseptsioon Eesti tingimustele kõige sobivama inkubaatori kohta. Töö tulemustest selgus, et Eesti vajadustele vastab kõige paremini ühefaasiline inkubatsioonisüsteem, mis võimaldab arenguetapist sõltuvalt inkubatsioonitingimusi täpsemalt reguleerida, tõstab koorumisprotsenti ja võimaldab oluliselt paremat bioturvalisust võrreldes mitmefaasiliste süsteemidega. Kuigi alternatiivsel farmis koorumise meetodil on loomade heaolu osas teatud eeliseid, on Eesti tingimustes praktilisem ja majanduslikult soodsam koorumine traditsiooniliselt haudejaamas; see võimaldab nõrgemate tibude sorteerimist ja väldib kasvatusperioodi pikenemist, hoides seeläbi aastaste tootmistsüklite arvu optimaalsena. Lisaks järeldati, et vastuseks Euroopa Liidu võimalikule loomakaitsenõuete karmistamisele tuleks eelistada optilise ja mitteinvasiivse in-ovo soo määramise tehnoloogia integreerimist haudejaama protsessidesse. Käesolev teoreetiline mudel annab selged praktilised soovitused kaasaegse, efektiivse ja eetilistele standarditele vastava haudejaama loomiseks Eesti kanakasvatussektoris.
Eesti hagija tõuraamatu analüüs aastast 2018 kuni aastani 2025
(Eesti Maaülikool, 2026) Ellemäe, Moonika; Ariko, Tiia (juhendaja); Söötmisteaduse õppetool
Eesti hagijas on Eesti ainus rahvuslik koeratõug, mille jätkusuutlikkus sõltub aretusbaasi suurusest ja geneetilise mitmekesisuse säilimisest. Väikese populatsiooniga tõugude puhul võib piiratud aretusmaterjal suurendada sugulusaretuse riski ja vähendada tõu pikaajalist elujõulisust. Bakalaureusetöö eesmärk oli analüüsida eesti hagija tõuraamatu andmeid aastatel 2018–2025 ning hinnata tõu populatsiooni struktuuri, aretuse aktiivsust ja aretusbaasi kasutamist. Töös kasutati Eesti Kennelliidu tõuregistri andmeid ning ka andmeid Soomes ja Leedus registreeritud eesti hagijate kohta. Andmed koondati ja töödeldi tabelarvutusprogrammis Microsoft Excel. Analüüsiti registreeritud kutsikate ja pesakondade arvu, pesakonna keskmist suurust, kutsikate soolist jaotust, aretuses kasutatud isaseid ja emaseid koeri, korduvaid aretuskombinatsioone ning efektiivset populatsioonimahtu. Tulemustest selgus, et Eestis registreeriti aastatel 2018–2025 kokku 431 eesti hagija kutsikat 61 pesakonnast. Keskmine pesakonna suurus oli 7,07 kutsikat. Kõige rohkem kutsikaid registreeriti 2021. aastal, pärast mida vähenesid nii kutsikate kui ka pesakondade arv. Aretuses kasutati uuritud perioodil 40 erinevat emast ja 29 erinevat isast koera. Efektiivne populatsioonimaht oli uuritud perioodil 67,25. Töö tulemused näitavad, et eesti hagija aretuse oluline probleem on väike ja kitsenev aretusbaas. Tõu jätkusuutlikkuse seisukohalt on oluline kasutada aretuses võimalikult erinevaid sobivaid koeri ning tugevdada koostööd teiste riikide kasvatajatega.
Lactiplantibacillus plantarum tüvede võimekus sünteesida ekspolüsahhariide
(Eesti Maaülikool, 2025) Pikkel, Naatan; Andreson, Helena (juhendaja); Othman, Sana Ben (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Eksopolüsahhariidide (EPSide) süntees piimhappebakterite, sealhulgas Lactiplantibacillus plantarum, poolt on üha enam tähelepanu pälvinud nende võimalikule rakendusele toidu tekstuuri, viskoossuse, emulsioonide stabiilsuse ja sünereesi vähendamise parendamisel. Samas on mitmes uuringus täheldatud, et LABi poolt in situ toodetud EPSide kogused on sageli väikesed. Bakalaureusetöö eesmärk oli välja selgitada, milline on L. plantarum tüvede (n=11) võimekus sünteesida eksopolüsahhariide. Eksperimentaalse osa käigus kasvatati L. plantarum tüvesid 2% sahharoosi lisandiga MRS söötmes, isoleeriti ja puhastati toodetud EPSid ning kvantifitseeriti need nii gravimeetrilise kui ka fenool-väävelhappe meetodi abil. Tulemused näitasid, et EPSide glükoosiekvivalentne suhkrusisaldus jäi vahemikku 278,3 – 362,8 μg/mg ning tootlikkus 131,4 – 225,2 mg/L. Kõrgeim suhkrusisaldus tuvastati tüvel A44 ning suurim EPSide saagis aga tüvel A37. Statistiliselt olulisi erinevusi ei täheldatud ei suhkrusisalduse ega saagise osas, ei üksiktüvede ega genotüüpide lõikes (p>0,05). Küll aga ilmnesid erinevused lüofiliseeritud EPSide kuivmassis: G5 genotüüpi kuuluvate L. plantarum isolaatide A52 ja A45 puhul oli kuivmass statistiliselt oluliselt madalam võrreldes teiste genotüüpidega (p<0,05), välja arvatud G6-ga (isolaadid A51 ja A44), mille puhul erinevus ei olnud statistiliselt oluline. Samuti ei tuvastatud lineaarset korrelatsiooni suhkrusisalduse ja kuivmassi vahel (R² = 0,0177). Kokkuvõttes näitasid kõik uuritud L. plantarum tüved võimet sünteesida EPSe märkimisväärsel tasemel. Edasised uuringud võiksid keskenduda L. plantarum tüvede kasvutingimuste (nt söötme koostis, pH, temperatuur, inkubatsiooniaeg ja lisandid) optimeerimisele, et suurendada EPSide tootlikkust ja võimaldada nende rakendamist toidutehnoloogilistes ja funktsionaalsetes toodetes.
Impact of noise on European mink (Mustela lutreola) behaviour
(Eesti Maaülikool, 2025) Zarja, Aleksandra; Arney, David Richard (advisor); Nemvalts, Kristel (advisor); Kiik, Kairi (advisor)
Due to increasing urbanisation, the impact of noise on living organisms can be a major welfare issue. It has been shown that anthropogenic noise can cause health problems in many animals. Particularly important is to define the impact of noise to endangered species such as the European mink, whose wild population survival is highly influenced by the successful reproduction of the captive population, which in turn is influenced by the environmental conditions of artificial environment. The aim of this bachelor's thesis was to examine whether noise exposure during public events affects the behaviour and activity patterns of captive European mink. This research was conducted on 14 adult male European mink. The observation period was divided into four nights before the event (control period), two nights during the event (high noise period), and four nights following the event (recovery period). All analyses were performed within the RStudio environment, using a linear mixed model. The results indicated that stereotypic behaviour decreased significantly during noisy event. Total activity declined in the days after the event. Accordingly, the event had a significant delayed impact on the activity, and it suggests that noise exposure not only decreases movement in general, but it could also inhibit adaptive behaviour by temporarily suppressing stereotypical behaviours. The obtained results provide a foundation for future research on the European mink.
Fermenteeritud kaerajoogi väljatöötamine keefiri starterkultuuri abil
(Eesti Maaülikool, 2025) Paluoja, Paula Elise; Sahharov, Pavel (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Taimsed piimatoodete alternatiivid koguvad järjest rohkem populaarsust, sest need sobivad suuremale tarbijaskonnale. Fermentatsiooni järgselt võivad need joogid omandada probiootilise toime, mis tugevdab seedesüsteemi mikrofloorat. Tootmisprotsessis keeruline saavutada taimsest toorainest toodet, mis sarnaneks sensoorsete omaduste poolest keefirile. Üheks põhjuseks on taimses joogis leiduvate valkude ja rasvade väiksem sisaldus, mis mõjutab tekstuuri, maitse tasakaalu ja fermenteerimisvõimet. Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida keefiriseene ja starterkultuuriga fermenteeritud kaerajoogi omadusi. Töö raames fermenteeriti kuus proovi, mille suhkrusisaldus oli 2%, 3% ja 4%. Lisati vastavalt starterkultuur või keefiriseen. Fermentatsioon toimus 18 tundi temperatuuril 37 °C. Enne fermenteerimist määrati kaerajoogi tiitritav happesus, pH ja lahustunud kuivaine sisaldus (Brix). Pärast katsete lõppu määrati samuti tiitritav happesus, pH, Brix ning lisaks viidi läbi sensoorne analüüs, kus hinnati välimust, lõhna, maitset, konsistentsi, magusust ja happesust. Töö tulemustest selgus, et kõikide proovide pH langes algtasemelt 7,49±0,046 vahemikku 4,59–4,95. Madalaima pH oli proov KJ 2% (4,59±0,49), millel oli ka kõrgeim tiitritav happesus (43,87±2,57 °Th). Statistiliselt oluline erinevus tiitritavas happesuses ilmnes proovide KJ 3% ja KS 3% vahel (p = 0,0014). Brix langus viitas sellele, et fermentatsiooni käigus tarbisid mikroorganismid aktiivselt suhkrut. Sensoorse analüüsi tulemuste põhjal selgus, et starterkultuur ja suhkru kontsentratsioon mõjutas enim magususe ja happesuse tajumist. Parima lõhnahinnangu sai proov KJ 3%. Välimuse ja konsistentsi hinnangud ei erinenud märgatavalt. Keefiriseenega katse teise korduse proovid jäeti sensoorsest hindamisest välja, kuna jook oli visuaalselt ja lõhna poolest riknenud – jook eraldus tugevalt, muutus tükiliseks ja lõhnas alkohoolselt. Käesoleva bakalaureusetöö tulemused näitavad, et stabiilsema tulemuse annab fermentatsioonil starterkultuuride kasutamine. Lisaks mõjutab starterkultuuri ja suhkru kontsentratsiooni kooslus keemilisi ja sensoorseid omadusi. Kokkuvõttes saab kaerajoogist valmistada taimset keefiri alternatiivi, mille organoleptilised omadused vajavad veel optimeerimist.
Lactiplantibacillus plantarum tüvede kasutusvõimalused postbiootikumide arendamisel
(Eesti Maaülikool, 2025) Schneider, Anna; Lutter, Liis (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Postbiootikumid on mikroobse päritoluga ühendid, mis võivad peremeesorganismile pakkuda võrreldavat või suuremat füsioloogilist kasu kui probiootikumid. Toiduainetööstuses on postbiootikumidel kasutuspotentsiaal mikrobioloogilise ohutuse tagamiseks ja toidu säilivusaja pikendamiseks. Lisaks toetavad nad toidu funktsionaalseid omadusi ja kvaliteeti, olles perspektiivsed lisaained tervist edendavates toodetes. Bakalaureusetöö eesmärk oli hinnata Lactiplantibacillus plantarum tüvede ensümaatilist aktiivsust ja ohutusprofiili, et selgitada nende sobivust kandidaattüvedena postbiootikumide arendamisel. Uuritavaks materjaliks oli kümme leivajuuretisest isoleeritud L. plantarum tüve. Tüvede ohutust hinnati hemolüütilise aktiivsuse ja antibiootikumide minimaalsete inhibeerivate kontsentratsioonide alusel. Ensümaatiline aktiivsus määrati poolkvantitatiivselt API ZYM biokeemiliste testidega. Töö tulemustest selgus, et kõigil uuritud L. plantarum tüvedel puudus hemolüütiline aktiivsus, mis viitab nende ohutusele. Enamik mikroobitüvesid olid testitud antibiootikumide suhtes tundlikud, välja arvatud vankomütsiini ja streptomütsiini suhtes ilmnenud resistentsus, mis on liigispetsiifiline ega kujuta riski antibiootikumiresistentsuse levikuks. Erandiks oli L. plantarum tüvi 16F, millel tuvastati resistentsus erütromütsiini suhtes. Kõik uuritud tüved avaldasid kõrget aktiivsust leutsiin arüülamidaasi, valiin arüülamidaasi, β-galaktosidaasi, β-glükosidaasi ja N-atsetüül-β-glükosaminidaasi suhtes. See viitab tugevale ensümaatilisele potentsiaalile, eriti valkude ja süsivesikute metabolismi valdkonnas, mis toetab nende võimalikku kasutust seedimisprotsesside soodustamisel ning peremeesorganismi funktsionaalse tervise edendamisel. Kokkuvõttes kinnitavad saadud tulemused, et uuritud L. plantarum tüvedest on postbiootikumide arendamiseks eelkõige sobilikud tüved 1F, 5F, 6F, 11F, 13F ja 17F, kuna need on ohutud ning omavad kõrgemat ensümaatilist aktiivsust. Edasistes uuringutes tuleks põhjalikumalt käsitleda nende ensümaatilist aktiivsust ning bioaktiivsete metaboliitide tootmist.
Rosmariini eeterliku õli mõju sealihast lihapallide kvaliteedinäitajatele
(Eesti Maaülikool, 2025) Habonen, Anessa; Kerner, Kristi (juhendaja); Sahharov, Pavel (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Viimastel aastatel on kasvanud huvi looduslike säilitusainete kasutamise vastu lihatoodetes, et vähendada sünteetiliste ainete tarbimist. Rosmariini (Rosmarinus officinalis) eeterlik õli on tuntud oma antioksüdantsete ja antimikroobsete omaduste poolest ning seda kasutatakse toiduainetööstuses nii maitse- kui ka säilitusainena. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida rosmariini eeterliku õli mõju sealihast valmistatud lihapallide tehnoloogilistele mikrobioloogilistele ja sensoorsetele omadustele ning hinnata selle sobivust loodusliku säilitusainena. Eksperimentaalses osas valmistati lihapallid, kuhu lisati rosmariini eeterlikku õli kahes erinevas kontsentratsioonis (0,125% ja 0,25%) ning võrreldi neid kontrollprooviga (ilma eeterliku õlita). Lihapalle säilitati temperatuuril +2 ± 1 °C ning analüüsid viidi läbi kolmel erineval säilituspäeval (1., 5. ja 8. päev). Hinnati toodete pH-d, värvust, kuumtöötlemiskadu, mikrobioloogilisi näitajaid ja sensoorseid omadusi. Tulemused näitasid, et rosmariini eeterliku õli lisamine ei avaldanud olulist mõju lihapallide värvusele ega kuumtöötlemiskaole, kuid mõjutas mõningal määral pH-väärtust ja mikrobioloogilist stabiilsust. Madalaim eeterliku õli kontsentratsioon (0,125%) avaldas mõõdukat pärssivat mõju bakterite ja hallitusseente kasvule, kuid statistiliselt olulist erinevust võrreldes kontrollprooviga ei olnud. Kõrgem kontsentratsioon (0,25%) mõjus sensoorsetele omadustele negatiivselt, eriti maitsele ja lõhnale, kuid statistilist erinevust ei leitud. Visuaalsed omadused säilisid hästi kogu säilitusperioodi vältel kõigis proovides . Kokkuvõttes võib öelda, et rosmariini eeterlik õli võib teatud tingimustel ja väiksemas koguses aidata parandada sealihast lihapallide mikrobioloogilist stabiilsust, kuid selle mõju sõltub kasutatavast kontsentratsioonist ja võib piirata toote sensoorseid omadusi. Edasistes uuringutes soovitatakse keskenduda optimaalsete kontsentratsioonide leidmisele ning uurida ka rosmariini eeterliku õli kombineerimist teiste looduslike säilitusainetega.

Sirvi

Viimati lisatud