Andmebaasi logo
 

1. Bakalaureusetööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2497

Sirvi

Viimati lisatud

Nüüd näidatakse 1 - 20 66
  • Kirje
    Lääne-Siberi Laika Aretuseeskiri
    (Eesti Maaülikool, 2023) Salk, Pirjo; Ariko, Tiia; Viidu, Dagni-Alice
    Lääne-siberi laika on Eestis enim kasvatatav laika tõug. Tõug aretati Venemaal manside ja hantide laikadest 20. sajandil. Bakalaureusetöö eesmärk oli anda ülevaade lääne-siberi laika populatsioonist Eestis ning koostada tõuühingutele alusmaterjal ametliku aretusprogrammi koostamiseks ja aretuse erinõuete kehtestamiseks. Hetkel lääne-siberi laikadel Eestis aretuse erinõuded puuduvad. Töö koostamisel kasutati Eesti Kennelliidu tõuregistrit ning Soome ja Rootsi lääne-siberi laikade aretuseeskirjasid. Bakalaureusetöö koostamisel selgus, et aastatel 2016-2022 Eesti Kennelliidu tõuregistri andmetel registreeriti sündinud ja imporditud lääne-siberi laikasid kokku 502, pesakondi sündis 112 ning aretuses kasutati 79 emast ja 66 isast koera. Antud tõu efektiivne populatsioonimaht oli 144 koera. Kahel isasel koeral ületas järglaste arv 5% vaadeldud perioodil sündinud kutsikate arvust. Soome ja Rootsi lääne-siberi laikade tõuühingud on piiranud pesakondade arvu koera kohta ning pööravad rohkem tähelepanu ka nende välimiku, tervise ja jahiomaduste säilitamisele. Eestis oleks soovitatav samuti piirata pesakondade arvu ning nõuda aretuskoertelt näituse hinde olemasolu ja jahikatse edukat sooritust vähemalt ühel pesakonna vanemal. Aretuse erinõuete abil oleks võimalik vähendada sugulusaretuse riski ning säilitada antud tõul välimiku- ja jahiomadused.
  • Kirje
    Roomajate söötmisnõuded ja nende rakendamise tegelikkus Eestis
    (Eesti Maaülikool, 2023) Vilt, Mari Ann; Tõnise, Kristin
    Roomajate puhul on korrektne söötmine oluliseks faktoriks looma hea tervisliku seisundi tagamisel ning edukaks reproduktsiooniks. Sööda koostises peab olema sobilikus koguses proteiini, rasva, süsivesikuid, lisaks vitamiine, mineraalaineid, asendamatuid aminohappeid ja teisi mikrotoitaineid organismi normaalseks talitluseks. Eesti seadustes käsitletakse roomajate söötmist umbmääraselt, mistõttu on kõige sagedasemad terviseprobleemid Eesti roomajate seas tingitud valest söötmisest. Töö eesmärgiks on luua ülevaade roomajate söötmisest, sõige sööödaratsiooni olulisusest, kuidas oleks soovituslik seda teha ning kuidas õiget söötmist Eesti seadustesse implementeerida teiste riikide näitel. Töö on uurimuslik ja refereeriv, kasutades materjali analüüsiks Austraalia, Taani, Põhja-Iirima ja Eesti söötmist käsitlevaid seadusi ning Eesti roomajate omanike küsitlemise alusel kogutud arusaama roomajate heaolust ning sellekohase informatsiooni kättesaadavusest. Küsitluse käigus selgus, et 49% 63-st vastajast lähtuvad heaolu tagamisel Eesti Loomakaitseseadust, mistõttu on oluline, et seadused oleksid detailselt defineeritud ning tänapäeva roomajate söötmisnõuetele vastavad. Lisainfona on kogutud nimekiri roomajate lemmiksöötadest, mida on võimalik kasutada sobilike näidetena söödaratsioonide koostamisel.
  • Kirje
    Siidri tehnoloogia õppematerjal
    (Eesti Maaülikool, 2023) Käo, Kaisa; Pisponen, Anna; Tiirats, Kristine
    Ida-Euroopas on siidritootmine tõusev trend, mida kinnitab ka Eesti siidritootmise tõus. Kuid siine siidritootmine ja sellealane teadustöö on veel arengujärgus ning siidritootmisega seotud eestikeelset kirjandust on vähe. Seetõttu sai koostatud bakalaureusetöö eesmärgiga: luua üliõpilastele siidritehnoloogiat, ajalugu ja jaotust käsitlev teoreetiline õppematerjal. Mis annab üldteadmised siidrist ja selle tootmisest. Tegu on kirjanduse analüüsiga, kus on kasutatud erinevaid teemakohaseid teadusartikleid, ülevaateartikleid, raamatuid ja veebilehti. Bakalaureusetöö on jagatud kaheks peamiseks osaks: esimene osa koosneb õppematerjalile esitatud nõuete ja õppematerjal kujundamise peatükist ning teine osa on õppematerjal. Õppematerjali loomisel lähtuti ADDIE (analyse, design, development, imlpementation, evaluation) mudelist ning selle põhjal loodi eesmärk, mis annab toiduainete tehnoloogia bakalaureuseõppe üliõpilastele teoreetilised üldteadmised siidri tootmise tehnoloogiast. Õppematerjalis kirjutatakse kõigepealt ajaloost ning siidri jagunemisest piirkoniti ja tüüpide poolest. Õppematerjali osa on jaotatud neljaks õppeosaks. Kus iga õppeosa lõpus on koostatud küsimused õpiväljundite saavutamise kontrollimiseks. Õppe läbiviimiseks tuleb õppematerjal viia Moodle keskkonda.
  • Kirje
    Maailma erinevate piirkondade hapupiimatoodete iseloomustus ja tehnoloogiate võrdlus
    (Eesti Maaülikool, 2023) Tenjes, Mirjam; Laikoja, Katrin; Tatar, Vilma
    Maailmas tarbitakse ning toodetakse sadu erinevaid hapupiimatooteid. Hapendatud piimatoodetel on hulgaliselt tervisele kasulikke omadusi, mistõttu on need väga populaarsed igal pool maailmas ning järjest arendatakse välja ka uusi tooteid. Erinevate maailma piirkondade hapupiimatooteid on palju uuritud, aga nende toodete tehnoloogiate võrdlust on väga vähe, kui üldse, tehtud. Seega on töö eesmärk anda erinevatest hapupiimatoodetest ülevaade ning nende tehnoloogiate omavaheline võrdlemine. Töö koosneb kahest osast. Esimeses osas iseloomustatakse 17 erinevat hapupiimatoodet, tuuakse välja nende tootmisprotsessi kirjeldus ning tootmise tehnoloogiline skeem. Teises osas analüüsitakse ja võrreldakse tooteid – kasutatud juuretised ja tooraine, toote, säilivusaeg, keemiline koostis ja kuumtöötlemine. Uurimise käigus saadi teada, et enamik hapupiimatoodete juuretisi koosneb Lactobacillus, Lactococcus ja Streptococcus liikidest ning toodete pastöriseerimistemperatuurid ja -ajad on sarnased. Erinevused tulid välja toodete säilivusaegu ning hapendamistemperatuuride ja -aegu uurides. Tulevikus võiks uurida veelgi rohkem hapupiimajooke, toodete hapendamistemperatuure ja -aegu ning erinevate juuretiste ja kuumtöötlemiste mõju toote säilivusajale.
  • Kirje
    Piimaveiste heaolu ja karjast väljaminek
    (Eesti Maaülikool, 2023) Träss, Liisa; Tänavots, Alo; Kiiman, Heli
    Piimalehmade karjast praakimine on tihti seotud nende heaoluga või selle aspektide puudumisega. Heaolu omakorda on seotud väga tihedalt looma pidamistingimustega, mis sageli vajaksid paremaks muutmist. Heaolu ja piimalehmade praakimise vahelisi seoseid on palju uuritud. Töö eesmärgiks oli võrrelda erinevate autorite mõistmist heaolust ja praakimisest ning tuua välja praakimise põhjused, ning kuidas tegurid, mis mõjutavad heaolu, mõjutavad ka praakimist, näiteks pidamistingimused. Vaadati ka farmi mõju heaolule ja praakimisele. Peamiseks karjast väljaviimise põhjuseks peeti udara ja jala probleeme, näiteks mastiit ja lonkamine, mis mõlemad tulevad pidamistingimustest ja heaolust.
  • Kirje
    Kaasaegsed tehnoloogiad lambakasvatuses
    (Eesti Maaülikool, 2023) Virkus, Marwin Joseph; Piirsalu, Peep
    Bakalaureusetöös on toodud ülevaade enimkasutatavatest tehnoloogiatest, mida lambakasvatajad on hakanud viimastel aastatel suuremal või vähemal määral kasutama. Lambakasvatajatel puudub selge ülevaade erinevatest tehnoloogiatest ning nende kasutusest. Ülevaate koostamiseks uurisin erinevaid kirjandusallikaid ja ettevõtete veebilehti, mis pakuvad lammastele mõeldud nutikaid seadmeid ja tehnoloogiaid. Kõige olulisem on EID kõrvamärkide tehnoloogia, mille abil saab lihtsalt lambaid tuvastada ning koguda nende kohta erinevaid andmeid.
  • Kirje
    Sõrgade hooldamisest, probleemidest ja nende tervist mõjutavatest teguritest piima- ja lihaveistel
    (Eesti Maaülikool, 2022) Rannu, Lisette; Tänavots, Alo; Kiiman, Heli
    Bakalaureusetöös uuriti piima- ja lihaveiste sõratervishoidu Eesti farmides ning kuidas tagada hea sõrgade olukord. Selleks viidi läbi küsitlused Eesti piima- ja lihaveisekasvatajate hulgas. Andmeid analüüsiti MS Excel 2016 tabelarvutusprogrammiga. Põhilisteks sõrahaigusteks karjades olid flegmoon, laminiit, valgejoon haigus ning digitaaldermatiit. Veiste sõrgu ravivad veterinaarid ja sõrahooldajad, kuid väiksemates ettevõtetes on selleks farmitöötaja. Ennetavateks meetmeteks toodi välja sõravannide kasutamine, veistel liikumise tagamine karjamaal ja regulaarne sõrgade värkimine. Sõrgade regulaarset värkimist teostatakse piima- ja lihaveisefarmides enamjaolt 1–2 korda aastas, mis on oluline, et tagada hea sõrgade olukord.
  • Kirje
    Õlleraba säilitamise meetodid ja nende mõju mikroobide arvukusele
    (Eesti Maaülikool, 2022) Koppel, Emeri; Andreson, Helena; Pisponen, Anna
    Õlu on maailmas väga populaarne jook, kuid selle tootmisprotsessis tekib suurel hulgal kõrvalsaadust, mida nimetatakse õllerabaks. Enamasti suunatase õlle tegemisel tekkiv õlleraba loomasöödaks või visatakse ära. Kuid oma toiteväärtuse tõttu on õlleraba siiski väga huvipakkuv toore, millega saaks rikastada ka inimestele mõeldud toite. Bakalaureusetöö eesmärk oli anda ülevaade õlleraba mikrobioloogilisest koostisest ja selgitada, millised tegurid seda mõjutada võivad ning kuidas säilib õlleraba värskelt, kuivatatult ning sügavkülmutatult. Töö käigus määrati bakterite üldarv värskes õllerabas ning selle säilitamisel 2 ja 4 tundi temperatuuridel 5 °C, 20 °C ja 30 °C. Lisaks säilitati õlleraba kuni 28 päeva kuivatatult ja sügavkülmutatult ning määrati bakterite üldarv iga 7 päeva järel. Töö käigus määrati ka kuivaine kogus värskes õllerabas ning kuivatatud õlleraba kuivainest analüüsiti selle keemilist koostist (toorproteiin, -kuid, -rasv ja suhkrute sisaldus). Käesolevas bakalaureusetöös jäi värskes õllerabas bakterite üldarv vahemikku 3,7x102 kuni 9,6x103 pmü/g, olles keskmiselt 4,5x10 3 pmü/g. Õlleraba lühiajalisel säilitamisel saadud tulemused näitavad, et värskes õllerabas, mida hoiti temperatuuril 5 °C, toimus esimesel kahel tunnil mikroobide hulgas langus kuid 4 tunni pärast oli mikroobide arvukus pisut tõusnud, ehkki see muutus ei olnud statistiliselt oluline (p>0,05). Õlleraba säilitamisel temperatuuril 20 °C kuni neli tundi, mikroobide hulk oluliselt ei muutunud (p>0,05). Mikroobide kasvu märgatavaim muutus õllerabas esines kahe tunni möödudes, mida hoiti temperatuuril 30 °C – 3,9x102 - 1,4x104 pmü/g, kuid statistiliselt polnud selline mikroobide kasvu tõus oluline (p>0,05) ning neli tundi hiljem oli mikroobide üldarv 1,0x103 - 9,1x103 pmü/g. Kuivatatud õllerabas mikroobide hulk 28 päevasel säilitamisel küll kõikus, kuid statistiliselt ei olnud selles suuri erinevusi (p>0,05). Külmutatud õlleraba proovides oli 7. säilitamise päevaks toimunud mikroobide arvukuses järsk ning statistiliselt oluline langus (tasemele 1,3x103 pmü/g, p<0,05), mis metoodikast tulenevalt 14. päevaks statistiliselt oluliselt taas tõusis (1,6x104 pmü/g, p<0,05). Õlleraba kuivatatult versus külmutatult säilitamisel statistiliselt olulisi erinevusi ei tuvastatud (p<0,05). Õlleraba kuivaine, toorproteiini ja toorrasva ning suhkrute sisalduse tulemused sarnanevad kirjanduses esitatud andmetele. Edaspidiselt tuleks uurida, kui pikaajaliselt saaks värsket õlleraba säilitada pruulikoja tingimustes ning kas õlleraba kuivatatult või külmutatult säilitamisel on mõjusid ka selle keemilisele koostisele.
  • Kirje
    Salaami valmistamisel kasutatavad suhkru liigid ja nende optimaalsed kogused
    (Eesti Maaülikool, 2022) Rebane, Lisann; Tepper, Marek; Kerner, Kristi
    Salaami on fermenteeritud vorst. Tavaliselt kasutatakse valmistamiseks sealiha. Päritolumaaks võib pidada Vahemeremaid, mille kaudu hakkas salaami toomine levima edasi mööda Euroopat ning Ameerika Ühendriikidesse. Tänapäeval tuntakse hulganisti erinevaid salaamivorste, näiteks Kabanoss, Chorizo, Itaalia salaami. Suhkrud on salaamides toiduks starterkultuuridele. Antud töö eesmärk on välja selgitada, kuidas mõjutavad erinevad suhkrud salaamisid ja nende omadusi. Uuringu tegemiseks valmistati üheksa salaami proovi ning neid analüüsiti kuu aja jooksul. Analüüside hulka kuulusid kaalumine, pH ja aw mõõtmine. Kõikide proovide pH jäi alla 5,2 ning aw jäi alla 0,92. Kõige madalamad pH tulemused saavutasid proovid nr 3 (4,5 g dekstroosi), 6 (4,5 g dekstroosi + 1,5 g sahharoosi) ja 9 (4,5 g dekstroosi + 1,5 g maltodekstriini). Keskmiselt kaotab salaami umbes 30-40% oma algkaalust. Kõige suurem kaalukadu oli proovil nr 4 (1,5 g dekstroosi + 1,5 g sahharoosi), mis kaotas ligikaudu 37% oma algkaalust. aw väärtus langes igal katsepäeval. Kõik katseseeria vorstid saavutasid salaamidele vajaliku pH ja aw languse ning kaalukao. Erinevate suhkrute mõjude täpsemaks hindamiseks võiks läbi viia veel sensoorse hindamise ja katsetada erinevaid starterkultuure.
  • Kirje
    Toitumuse visuaalse ja automaatse hindamise võrdlus
    (Eesti Maaülikool, 2022) Matto, Anette; Karis, Priit; Jaakson, Hanno; Ling, Katri
    Bakalaureusetöö on osa söötmisteaduste õppetooli täidetavast projektist „Toitumuse automaatne hindamine ja biosensorid piimakarja haldamisel“. Teadusuuringuid, kus võrreldakse visuaalset ja automaatset toitumuse hindamise süsteemi, on maailmas vähe tehtud ning Eestis pole teadaolevalt varem sarnast uurimust läbi viidud. Töö peamisteks eesmärkideks oli võrrelda kahe hindaja poolt pandud toitumushinde kokkulangevust ja võrrelda toitumuse automaatse hindamise süsteemi ning visuaalse toitumushinde kokkulangevust. Valimisse võeti 468 Kehtna Mõisa OÜ eesti holsteini tõugu lehma toitumushinnet. Toitumust hinnati viiel korral ajavahemikus 2021. a detsember kuni 2022. a jaanuar 5-pallisel skaalal 0,25-pallise sammuga. Visuaalseid hindeid võrreldi DeLavali toitumuse automaatse hindamise süsteemi poolt registreeritud toitumushinnetega. Leiti, et kaks hindajat hindavad lehmade toitumust sarnaselt, sest 98,1% juhtudest langesid toitumushinded kokku või ei erinenud rohkem kui 0,25 palli ja toitumushinnete keskmine erinevus oli 0. Seega üks hindaja ei hinnanud toitumust süsteemselt teisest hindajast erinevalt. See on kooskõlas varasemate uurimistulemustega. Leiti, et toitumuse automaatse hindamise süsteem hindab toitumuse üldist dünaamikat laktatsiooni jooksul visuaalse hindamisega sarnaselt. Samas automaatse hindamise süsteem hindas võrreldes inimestega loomade toitumuse keskmiselt suuremaks ehk loomi rasvunumaks, mida kõhnem oli lehm, seda suurem oli erinevus. Saadud tulemused on uudsed, kuna üheski teises toitumuse automaatse hindamise süsteemi ja visuaalse hindamissüsteemi võrdluses pole süsteemseid visuaalse ja automaatse hindamise erinevusi välja toodud.
  • Kirje
    Kalja valmistamisel käärimis-hapendamisprotsesside parameetrite jälgimine
    (Eesti Maaülikool, 2022) Taimalu, Sven Sören; Pisponen, Anna
    Kali on enamasti pärmi toimel kääritatud jook, kuid varasemalt kasutati protsessis ka piimhappebaktereid (LAB). Käesoleva töö esmärk on selgitada välja, kuidas piimhappebakterid mõjutavad nii üksi kui ka koos pärmiga kaljavirde käärimist 16 tunni käärimise jooksul. Töös tehti selgeks üldine kalja tootmistehnoloogia ning võimalused tootmiseks. Vaadeldi teiste autorite tulemusi seoses kalja või pärmide/piimhappebakterite uurimisega. Valiti LAB-kultuurid: Nordwise Lactobacillus plantarum TAK69, Wildbrew Sour Pitch L. plantarum, Wildbrew Helveticus Pitch L. helveticus. Töös leiti, et happeliseim oli Sour Pitch, järgnes Helveticus Pitch ning viimaseks Nordwise. Koos pärmiga käärimisel oli suurim happesus (g/L sidrunhapet) enamasti 80/20 vahekorras LAB-pärm käärimisega ning enim sidrunhapet leidus Sour Pitchiga (2,84 g/L), veidi vähem Helveticus Pitch-iga (2,24 g/L) ning Nordwise puhul oli suurim happesus 50/50 puhul, 80/20 happesus sel puhul 1,45 g/L. 50/50 vahekorraga oli madalaim suhkrusisaldus, kuid võrreldes 80/20 vahekorraga Sour Pitch ja Helveticus Pitch puhul veidi kõrgem pH ja madalam sidrunhappe sisaldus: Sour Pitch 2,58 g/L; Helveticus Pitch 2,09 g/L; Nordwise 1,62 g/L. 100% LAB-iga käärimisel suhkrusisalduse näitaja ei langenud, pH oli kõrgeim ja sidrunhappe sisaldus madalaim, välja arvatud Sour Pitchiga, kus pH oli madalaim (3,57), kuid sidrunhappe sisaldus samuti madalaim (2,34 g/L). Poekalja pH-ga (3,45) võrreldes oli saadud kaljade pH kõrgem ning sidrunhappe sisaldus (poekaljal 1,15 g/L) samuti kõrgem. Tulemustest leidus, et kalja füüsikalis-keemilised näitajad olenevad enim kasutatavast LAB-kultuurist, väiksemal määral LAB-pärm vahekorrast juhul kui kasutati nii pärmi kui LAB-i. Ainult LAB-i kasutades oli käärimise kiirus väga aeglane ning näitajad muutusid väiksemal määral, välja arvatud Sour Pitch. Edasised uuringud ja katsed piimhappebakteritega võimaldaksid leida optimaalsed LAB-kultuurid ning meetodid hapendatud kalja tootmiseks.
  • Kirje
    Bioplasti tootmine toidujäätmetest ja kasutamise võimalused toiduainetetööstuses
    (Eesti Maaülikool, 2021) Danneberg, Kristel; Aav, Alice; Jõgi, Katrin
    Naftapõhiste plastide ja toidujäätmete üleküllus ning kahjulik mõju keskkonnale on pannud plasti tootjaid vaatama jätkusuutlikumade variantide suunas. Selliseks lahenduseks on bioplast ning bioplasti tootmine toidujäätmetest. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida bioplasti tootmist toidujäätmetest ning selle kasutamist toiduainetetööstustes. Kirjanduse analüüsis anti ülevaade erinevatest bioplasti liikidest, bioplasti tootmisvõimalustest toidujäätmetest, kasutamise võimalustest toiduainetetööstustes, lagunemisest erinevates tingimustes ning bioplasti eelistest ja väljakutsetest. Levinumateks bioplastideks on PHA, PLA ning tärklisepõhised plastid. Töö eksperimentaalses osas keskenduti erineva taustaga ettevõtete teadmistele toidujäätmetest bioplasti tootmisel, nende väljakutsetele ning ettevõtete kasutatavatele bioplastidele ning tuleviku väljavaadetele. Naftapõhist plasti on hakatud järjest rohkem asendama bioplastiga toiduainete pakendamises. Pakenditootjad ja toidutööstused soovivad kasutada jätkusuutlikumaid ning kliendile hinnasõbralikumaid bioplaste, et olla konkurentsis naftapõhise plastiga, aga samal ajal hoides meie keskkonda. Toidujäätmetest bioplasti kasutamine selliseid võimalusi pakub, vähendades sellega toidujäätmete sattumist prügilatesse ja kasvuhoonegaaside emissiooni.
  • Kirje
    Hein hobuste söödana
    (Eesti Maaülikool, 2021) Stjopina, Anastasia; Ots, Meelis; Olt, Andres
    Bakalaureusetöös antakse kirjanduse põhjal ülevaade enamkasutatavatest hobuste söötadest, sh põhisöödana kasutatava heina organoleptilis-laboratoorsest kvaliteedist ja hobuste seedesüsteemist. Heina kvaliteedi uuring viidi läbi neljas ratsatalus, kust võeti keskmised heinaproovid, kokku kümnest heinapartiist. Organoleptiliselt hinnati heina värvi, lõhna, niiskusesisaldust ja tolmamist. Laboratoorselt määrati heina kuivaine, zearalenooni ja deoksünivalenooli sisaldus. Katseandmed töödeldi variatsioonstatistiliselt programmiga MS Excel 2016. Uuringu põhjal leiti, et hinnatud kümne heinapartii keskmine organoleptiline hinne oli hea kuni rahuldav, keskmiselt 4,7±0,46 palli. Talus B üks heinapartii natuke tolmas ja talus C üks heinapartii tolmas keskmiselt ja selles esines hallitanud tükke. Statistiliselt usutav erinevus ostu ja talus koha peal valmistatud heinal organoleptiliste näitajate vahel puudus. Laboratoorselt määratud heinaproovide keskmine kuivainesisaldus oli 90,3±1,77%, mistõttu kõik uuritud heinapartiid olid liialt kuivad (kuivainesisaldus 87-92%). Uuritud heinaproovide zearalenooni ja deoksünivalenooli sisaldust võib keskmiselt lugeda madalaks. Samas kaks heinapartiid sisaldasid zearalenooni keskmisel ohtlikul tasemel (100-250 ppb) ja üks heinapartii sisaldas deoksünivalenooli keskmisel ohtlikul tasemel (500-2000 ppb), vastavalt 691 ppb. Mükotoksiine leiti talude A, B ja C heinast, talu D heinast mükotoksiine ei tuvastatud. Taludesse sisse ostetud hein oli 2,4 protsendiühikut kuivem kui taludes kohapeal valmistatud hein (P<0,05). Taludesse sisse ostetud heinapartiides oli zearalenooni sisaldus oluliselt (P<0,05) suurem kui taludes kohapeal valmistatud heinapartiides (103 ppb vs. 37 ppb). Deoksünivalenooli sisaldus taludesse sisse ostetud ja taludes kohapeal valmistatud heinapartiides ei erinenud.
  • Kirje
    Aflatoksiinide mõju juustus esinevatele piimhappebakteritele
    (Eesti Maaülikool, 2021) Luik, Lisbeth; Andreson, Helena
    Juust on levinud piimatoode kogu maailmas. Sobilike niiskuse ning temperatuuri parameetrite tõttu, on juust hallitusseente arenemiseks hea keskkond. Mõned hallitusseente hulka kuuluvad Aspergillus perekonna liigid toodavad aflatoksiini, mis omab kantserogeenseid, mutageenseid ja immunosupressiivseid omadusi ning mida on 1990. aastal ilmunud teadusartiklis seostatud juustude hilise paisumisega, olles seni teadaolevalt ainus teadustöö, mis sellist seost kajastab. Kuna juustude paisumine on piimatööstuste jaoks probleemiks ka tänapäeval, väärib antud teema laialdasemat uurimist. Bakalaureusetöö eesmärk on nii teaduskirjanduse kui eksperimentaalse töö alusel anda ülevaade aflatoksiinidest ja aflatoksiin B1 poolt avaldatavast mõjust juustus esinevatele piimhappebakteritele. Töö raames teostati katsed hilise paisumisega juustudes sisalduvate mikroobide isoleerimiseks, säilitamiseks ja arvukuse määramiseks ning hinnati erineva kontsentratsiooniga aflatoksiini mõju piimhappebakterite referentstüvedele ning juustudest isoleeritud kultuuridele. Leiti, et uuritud juustude mikrobioloogiliste analüüside tulemused olid üksteisega sarnased ning ei selgitanud hilise paisumise põhjuseid. Aflatoksiini poolt avaldatav mõju esines vaid ühest juustust isoleeritud fakultatiivselt heterofermentatiivse Lactobacillus paracasei puhul, kus nii glükoosi kui galaktoosi kasvusöötmega katsutites ilmnes 5. inkubatsioonipäevaks gaasi tootmine aflatoksiin B1 kontsentratsioonil 10-40 µg/ml. Nimetatud süsivesikutega kasvusöötmete puhul täheldati ka aflatoksiini pärssivat toimet L. paracasei happe tootlikkusele juba toksiini madalatel kontsentratsioonidel vastavalt 10 ja 1 µg/ml. Kokkuvõtteks võib öelda, et ehkki töö ei kinnitanud aflatoksiin B1 mõju homofermentatiivsete piimhappebakterite süsivesikute fermentatsiooniprotsessile ja selle seost juustude hilise paisumisega, väärib teema edasist uurimist suurema hulga juustude isolaatide ja starterkultuuridega, seahulgas piimatööstuse keskkonnas esinevate fakultatiivselt heterofermentatiivsete piimhappebakteritega.
  • Kirje
    Mikroobide elulemuse hindamine lüofiliseeritud tatraleivajuuretistes
    (Eesti Maaülikool, 2021) Laas, Irma; Lutter, Liis; Vallas, Mirjam
    Traditsioonilisel meetodil valmistatud leivajuuretise kasutamine leiva tootmiseks on keerukas ja aeganõudev protsess, kuna juuretise metaboolselt aktiivsena hoidmine eeldab pidevat juuretise uuendamist. Sellest tulenevalt on väiketootjatel tarbijatele aktiivse leivajuuretise turustamine raskendatud. Lahendusena nähakse leivajuuretise kuivatamist, mis aitab tagada mikroobikultuuride stabiilsust nende pikaajalisel säilitamisel. Samas võib kuivatamine negatiivselt mõjuda mikroobide elulemusele ja tehnoloogilistele omadustele. Vaatamata laiapõhjalistele teadusuuringutele on mikroobide elujõu parendamine ja säilitamine endiselt suureks väljakutseks. Kommertsiaalsed kuivjuuretised saadakse juuretise kuivatamisel kõrgetel temperatuuridel, mistõttu ei jää sellise töötluse käigus mikroorganismid elama. Alternatiivne kuivatusmeetod leivajuuretise pikemaajaliseks säilitamiseks on külmkuivatamine, kuid vähe on kirjeldatud selle meetodi mõju juuretises leiduvatele mikroobidele. Bakalaureusetöö eesmärk oli nii teaduskirjanduse kui ka eksperimentaalse töö alusel anda ülevaade tatraleivajuuretistes esinevatest mikroobidest ning tuvastada lüofiliseerimise ja krüoprotektantide mõju mikroobide elulemusele lüofiliseeritud tatraleivajuuretistes. Töö raames teostati mikrobioloogilised ja füüsikalis-keemilised analüüsid käsitöönduslikust tatraleivajuuretisest ning lisa starterkultuure (Lactobacillus fermentum, Leuconostoc mesenteroides) sisaldavatest tatraleivajuuretistest. Fermenteeritud tatraleivajuuretiste lüofiliseerimisel kasutati kahe krüoprotektandi kombinatsiooni, millest ühel on tuvastatud kaitsev toime piimhappebakteritele ja teisel pärmseentele. Mikrobioloogilised analüüsid teostati juuretistest lüofiliseerimisjärgselt ja lüofiliseeritud juuretistest, mida oli säilitatud üks kuu kahel erineval säilitustemperatuuril (+4 °C ja +25 °C). Tuvastamaks, kas krüoprotektante ja starterkultuure sisaldaval tatraleivajuuretistel on mõju tatraleiva omadustele, viidi läbi tatraleibade sensoorne analüüs. Bakalaureusetöö tulemusena selgus, et tatraleivajuuretiste mikroobses koosluses esines peamiselt Lactobacillus ja Saccharomyces perekonda kuuluvaid mikroobe. Piimhappebakterite ja pärmseente elulemus säilis paremini juuretistes, mille lüofiliseerimisel kasutati krüoprotektiivseid aineid. Krüoprotektantidest tagas kõrgema kaitse mikroobide elulemusele trehaloosi ja sahharoosi kombinatsioon. Lisatud starterkultuurid ja krüoprotektiivsed ained ei avaldanud mõju tatraleibade sensoorsetele omadusetele.
  • Kirje
    Õlleraba koostise uurimine ühe Eesti väikeettevõtte näitel
    (Eesti Maaülikool, 2021) Belskihh, Tatjana; Pisponen, Anna
    Õlleraba on peamine pruulimise jääkaine. Viimase aastakümne jooksul hakkati seda nimetama õllepruulimise väärtuslikuks kõrvalproduktiks, sest oma keemilise koostise poolest suudab õlleraba konkureerida mõne muu teraviljaga. Peamine valdkond, kus õlleraba kasutatakse, on loomakasvatus. Õlleraba on väärtuslik ja odav söödalisand. Tänu õlleraba sisaldusele söödas võtavad loomad kehakaalu kiiremini juurde, lehmade piimajõud kasvab, samuti paraneb ka liha kvaliteet. Viimasel ajal aga otsitakse võimalusi kasutada seda ka inimtoiduks. Hea keemilise koostise tõttu saab õlleraba kasutada jahutoodete, lihatoodete tootmiseks, rikastades seeläbi lõpptoote toiteväärtust. Käesoleva bakalaureusetöö ülesandeks oli kirjeldada lühidalt õlle tootmistehnoloogiat; uurida selle protsessi jooksul tekkiva õlleraba keemilist koostist; võrrelda õlleraba sarnaste toodetega, nagu nisujahu, oder ja granola ning kirjeldada ka õlleraba kasutusvõimalisi. Töö eesmärgiks oli uurida ühes Eesti väikeettevõttes tekkiva õlleraba keemiline koostis ning pakkuda välja, millised tegurid võivad mõjutada õlleraba koostisese näitajaid. Katsematerjalina kasutati ühe Eesti väikeettevõtte poolt saadud õlleraba. Sellest analüüsiti niiskusesildust (nii toor- kui ka kuivatutud õllerabas), valkude, rasva , süsivesikute ning mõnede mineraalainete sisaldust. Tulemused näitasid, et kuivatatud õlleraba niiskusesisaldus sõltub suurel määral kuivatusmeetodist. Keskmised õlleraba keemilised näitajad olid sarnased kirjanduses toodud andmetega. Õlleraba keemiline koostis sõltub konkreetse pruulikorra jaoks kasutatud linnaste vahekorrast. Süsivesikutesisaldus sõltub ka õlle valmistamise koostisosadest ja õlle tüübist. Katses leiti, et kõrgeim suhkrutesisaldus oli proovides, mis võeti pärast tumeda õlle valmistamist. Proovides, mille koostis sisaldas palju otra, valke oli rohkem kui teistes samasugustes proovides. Kõrgeim kiudainesisaldus oli õlleraba proovis, kus odrasisaldus oli 100%.
  • Kirje
    Fermenteri tööpõhimõte ja kasutusvõimalused mikrobioloogias
    (Eesti Maaülikool, 2021) Sahharov, Pavel; Andreson, Helena; Abel, Maarja
    Fermentereid ehk bioreaktoreid kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades, sealhulgas näiteks teaduslaborites mitmesuguste mikrobioloogiliste protsesside uurimiseks. Ka Eesti Maaülikooli Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli mikrobioloogia laboris on Applikon my-Control 2 L mahutavusega fermenter, millel seni puudus varasem kasutuskogemus, kuid mis omab suurt potentsiaali erinevateks rakendusteks nii mikrobioloogias kui ka toiduteaduses laiemalt. Bakalaureusetöö eesmärk on anda põhjalik ülevaade fermenterite tööpõhimõtetest, kasutusaladest ning eksperimentaalse töö alusel koostada Applikon my-Control fermenteri kasutusjuhend. Eksperimentaalse töö jaoks kasutati fermenteri riist- ja tarkvara kahe pärmikultuuri kasvatamisel, et jälgida fermentatsiooniprotsessi kulgu ja hinnata seadme töö stabiilsust. Eksperimentaalses osas jälgiti fermenteri erinevate seguri kiiruste (100-300 rpm) mõju pärmiliikide Saccharomyces pastorianus ja Saccharomyces bayanus rakkude arvule, kaalule ja kasvusöötme pH väärtusele fermentatsiooniprotsessi käigus. Leiti, et S. pastorianus’e kasvatamiseks sobisid kõik valitud segamiskiirused 100-300 rpm, kuid suurim pärmirakkude arvu muutus registreeriti segamiskiiruse 200 rpm kasutamisel (10,58 ± 0,08 log rakku/L). S. bayanus’e rakkude arvu määramine biomassi anduriga ebaõnnestus pärmi poolt moodustatud biokile tõttu, aga kaalu muutuse põhjal järeldati, et S. bayanus’e kasv toimus samuti kõige aktiivsemalt segamiskiiruse 200 rpm juures. Mõlema pärmi fermentatsiooniprotsessi käigus toimus esialgu kasvusöötme pH langus ning hiljem selle tõus. S. pastorianus kultuuri kasutamisel langes pH kuni 40. tunnini, aga S. bayanus’e fermentatsiooniprotsessi käigus langes pH minimaalseima väärtuseni juba 16 tundi pärast pärmi söötmesse lisamist. S. bayanus’e pH väärtuse muutused olid prominentsemad segamiskiiruse 300 rpm juures. Eksperimentide käigus saadud tulemused tõestasid Applikon my-Control seadme töö stabiilsust. Lisaks koostati katsete läbiviimise käigus Applikon my-Control 2 L fermenteri detailne kasutusjuhend, mis hõlbustab seadme edaspidist kasutamist erinevate katsete läbiviimisel.
  • Kirje
    Omanike harjumused koerte söötmisel ja selle seos koerte optimaalse kehakonditsiooniga
    (Eesti Maaülikool, 2021) Toodo, Anette; Ariko, Tiia
    Tänapäeval on võimalik koeri sööta nii valmissöödaga, valmistada sööt kodus kui ka kombineerida erinevaid söötmisviise. On oluline, et koer saaks söödaga vajalikud toitained ja sööt kataks koera ööpäevase energiavajaduse. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida omanike harjumusi koerte söötmisel ja selle seost koerte optimaalse kehakonditsiooniga. Andmed koguti sotsiaalmeedia vahendusel levitatud küsimustiku abil ja analüüsiti MS Excel Office programmis. Küsitlusele vastas 1608 omanikku. Tulemustest selgus, et 85,8% protsenti emastest koertest olid omanike arvates optimaalses konditsioonis ja 13,6% ülekaalulised. Isastest koertest 88,0% olid optimaalses kehakonditsioonis ja 10,8% ülekaalulised. Steriliseeritud emastest koertest olid ülekaalulised 23,2% ja kastreeritud isastest koertest 22,7%, mis viitab, et omanikud ei arvesta steriliseerimise ja kastreerimise mõju koera ainevahetusele ning ei korrigeeri koerte söötmist sellele vastavalt. Ainult tööstuslikult valmistatud valmissööta saavatest koertest oli 13,9% omanike hinnangul ülekaalulised. Kodutoitu (sh toortoitu) ja valmissööta saavatest koertest oli ülekaalus 13,0% koertest ja kodutoitu (sh toortoitu) saavatest koertest 11%. Koerte ülekaalulisuse põhjusteks võis olla omanike vähene teadlikkus, kui palju nende koer tegelikult ööpäevas sööta peaks saama või koerale anti juurde suure energiatihedusega maiustusi, millest saadavat lisaenergiat ei arvestatud päevase energiatarbimise hulka. Kodus valmistatud sööda kasutamise populaarsus on tõusnud, kuid omanikud ei ole sageli teadlikud söötade toitefaktorite sisaldustest ning koerte tegelikest vajadustest. Oluline on suurendada koeraomanike teadlikust koerte liigiomasest toitumisest ning söödaratsioonide koostamisest.
  • Kirje
    Tiinete ja imetavate emiste söötmine
    (Eesti Maaülikool, 2020) Tigas, Karmen; Ots, Meelis
    Üks suund, millega sigade aretuses on tegeletud, on tõsta põrsaste arvu pesakonnas ühe emise kohta. Selleks, et emised suudaksid oma täispotentsiaali saavutada on oluline neid õige söötmisega toetada. Seega on töö keskendunud tiinete ja imetavate emiste söötmisele, kuna sellest pole Eestis tehtud ülevaadet pikka aega. Töö eesmärgiks on anda ülevaade sigade söötadest, teha ettepanekuid alternatiivsete söötade kasutamiseks, viia emiste söödaratsioonid vastavusse tarbenormidega nii, et see oleks majanduslikult kasulik. Töös on kasutatud AS Rakvere Farmide emiste söödaratsioone ning Topigs Norsvini TN 70 tarbenorme. Praktikas kasutatavaid ratsioone võrreldi alternatiivsete ratsioonidega MS Office 2016 programmis Excel, kus toodi välja hinnavõrdlus ning vastavus tarbenormidele. Leiti, et alternatiivsete söötadega on võimalik koostada majanduslikult konkureerivaid söödaratsioone. Antud töö on praktilise iseloomuga ja, kuivõrd lisades on toodud kirjanduse põhjal täiendatud toitefaktorite tabel, mille sarnast Eestis praegu praktikas ei ole. Edaspidi vajab selgitamist Eestis enamlevinud sigade söötade aminohappeline koostis ja nende seedumine.
  • Kirje
    Leivajuuretistes sisalduvate mikroobide biokeemilised ja antagonistlikud omadused
    (Eesti Maaülikool, 2020) Šestopalova, Ksenia; Lutter, Liis
    Leivajuuretise kasutamine leivatootmisel on oluline saavutamaks heade maitse-, lõhna- ja tekstuuriomaduste ning toiteväärtusega pagaritooted. Kaasaegses leivatööstuses põhineb leivajuuretise kasutamine selle igapäevasel värskendamisel, mille käigus segatakse leivateost järelejäänud osa juuretisest värske jahu ja veega ning kääritatakse uueks leivajuuretiseks. Regulaarne juuretise uuendamine aitab hoida juuretist ja selles leiduvaid mikroorganisme metaboolselt aktiivsena ning seeläbi kindlustada juuretise käärimisvõime. Sellele vaatamata võivad muutused juuretise fermentatsiooni parameetrites ja tooraine (nt. jahu) mikroobses koostises põhjustada suuremaid muutusi leivajuuretise mikrobiootas ja selle stabiilsuses. Sellest tulenevalt on kasvav trend kasutada kommertsiaalseid starterkultuure, mis võimaldavad alustada või jätkata stabiilset leivajuuretise fermentatsiooniprotsessi. Kuna osadel pagaritööstustel puudub teave leivajuuretise mikroobse koosluse ja stabiilsuse kohta, on problemaatiline valida leivajuuretise fermentatsiooniks sobivaid starterkultuure. Seetõttu on oluline kindlaks teha ja välja valida need mikroobitüved, mis annavad pagaritoodetele iseloomuliku maitse- ja tekstuuriomadused. Bakalaureusetöö eesmärk oli identifitseerida Eesti ühe pagaritööstuse leivajuuretiste mikroobide kooslusi ning välja selgitada isoleeritud mikroobiliikide biokeemilised ja antagonistlikud omadused. Selleks identifitseeriti API kit ja MALDI-TOF meetodite abil kahest leivajuuretistest isoleeritud puhaskultuurid ning määrati piimhappebakterite antagonistlikud omadused ja pärmseenete biokeemilisi omadused, kasutades selleks vastavalt well-diffusion meetodit ja Vernier' digitaalseid andmekogujaid. Uurimistöö tulemusena selgus, et leivajuuretistest eraldatud mikroobid kuulusid perekondadesse Lactobacillus, Leuconostoc, Weisella, Saccharomyces, Kasahstania, Metschnikowia, Torulaspora ja Bacillus. Suurema etanooli produktsiooniga pärmseene liigid olid S. cerevisiae ja K. humilis ning süsinikdioksiidi tootmisvõime oli suurem pärmseentel S. cerevisiae ja Metschnikowia spp. Samuti leiti, et uuritud piimhappebakteritel ei olnud antagonistlikku toimet üksteise kasvu suhtes.