1. Bakalaureusetööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2497

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 92

Impact of noise on European mink (Mustela lutreola) behaviour
(Eesti Maaülikool, 2025) Zarja, Aleksandra; Arney, David Richard (advisor); Nemvalts, Kristel (advisor); Kiik, Kairi (advisor)
Due to increasing urbanisation, the impact of noise on living organisms can be a major welfare issue. It has been shown that anthropogenic noise can cause health problems in many animals. Particularly important is to define the impact of noise to endangered species such as the European mink, whose wild population survival is highly influenced by the successful reproduction of the captive population, which in turn is influenced by the environmental conditions of artificial environment. The aim of this bachelor's thesis was to examine whether noise exposure during public events affects the behaviour and activity patterns of captive European mink. This research was conducted on 14 adult male European mink. The observation period was divided into four nights before the event (control period), two nights during the event (high noise period), and four nights following the event (recovery period). All analyses were performed within the RStudio environment, using a linear mixed model. The results indicated that stereotypic behaviour decreased significantly during noisy event. Total activity declined in the days after the event. Accordingly, the event had a significant delayed impact on the activity, and it suggests that noise exposure not only decreases movement in general, but it could also inhibit adaptive behaviour by temporarily suppressing stereotypical behaviours. The obtained results provide a foundation for future research on the European mink.
Fermenteeritud kaerajoogi väljatöötamine keefiri starterkultuuri abil
(Eesti Maaülikool, 2025) Paluoja, Paula Elise; Sahharov, Pavel (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Taimsed piimatoodete alternatiivid koguvad järjest rohkem populaarsust, sest need sobivad suuremale tarbijaskonnale. Fermentatsiooni järgselt võivad need joogid omandada probiootilise toime, mis tugevdab seedesüsteemi mikrofloorat. Tootmisprotsessis keeruline saavutada taimsest toorainest toodet, mis sarnaneks sensoorsete omaduste poolest keefirile. Üheks põhjuseks on taimses joogis leiduvate valkude ja rasvade väiksem sisaldus, mis mõjutab tekstuuri, maitse tasakaalu ja fermenteerimisvõimet. Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida keefiriseene ja starterkultuuriga fermenteeritud kaerajoogi omadusi. Töö raames fermenteeriti kuus proovi, mille suhkrusisaldus oli 2%, 3% ja 4%. Lisati vastavalt starterkultuur või keefiriseen. Fermentatsioon toimus 18 tundi temperatuuril 37 °C. Enne fermenteerimist määrati kaerajoogi tiitritav happesus, pH ja lahustunud kuivaine sisaldus (Brix). Pärast katsete lõppu määrati samuti tiitritav happesus, pH, Brix ning lisaks viidi läbi sensoorne analüüs, kus hinnati välimust, lõhna, maitset, konsistentsi, magusust ja happesust. Töö tulemustest selgus, et kõikide proovide pH langes algtasemelt 7,49±0,046 vahemikku 4,59–4,95. Madalaima pH oli proov KJ 2% (4,59±0,49), millel oli ka kõrgeim tiitritav happesus (43,87±2,57 °Th). Statistiliselt oluline erinevus tiitritavas happesuses ilmnes proovide KJ 3% ja KS 3% vahel (p = 0,0014). Brix langus viitas sellele, et fermentatsiooni käigus tarbisid mikroorganismid aktiivselt suhkrut. Sensoorse analüüsi tulemuste põhjal selgus, et starterkultuur ja suhkru kontsentratsioon mõjutas enim magususe ja happesuse tajumist. Parima lõhnahinnangu sai proov KJ 3%. Välimuse ja konsistentsi hinnangud ei erinenud märgatavalt. Keefiriseenega katse teise korduse proovid jäeti sensoorsest hindamisest välja, kuna jook oli visuaalselt ja lõhna poolest riknenud – jook eraldus tugevalt, muutus tükiliseks ja lõhnas alkohoolselt. Käesoleva bakalaureusetöö tulemused näitavad, et stabiilsema tulemuse annab fermentatsioonil starterkultuuride kasutamine. Lisaks mõjutab starterkultuuri ja suhkru kontsentratsiooni kooslus keemilisi ja sensoorseid omadusi. Kokkuvõttes saab kaerajoogist valmistada taimset keefiri alternatiivi, mille organoleptilised omadused vajavad veel optimeerimist.
Lactiplantibacillus plantarum tüvede kasutusvõimalused postbiootikumide arendamisel
(Eesti Maaülikool, 2025) Schneider, Anna; Lutter, Liis (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Postbiootikumid on mikroobse päritoluga ühendid, mis võivad peremeesorganismile pakkuda võrreldavat või suuremat füsioloogilist kasu kui probiootikumid. Toiduainetööstuses on postbiootikumidel kasutuspotentsiaal mikrobioloogilise ohutuse tagamiseks ja toidu säilivusaja pikendamiseks. Lisaks toetavad nad toidu funktsionaalseid omadusi ja kvaliteeti, olles perspektiivsed lisaained tervist edendavates toodetes. Bakalaureusetöö eesmärk oli hinnata Lactiplantibacillus plantarum tüvede ensümaatilist aktiivsust ja ohutusprofiili, et selgitada nende sobivust kandidaattüvedena postbiootikumide arendamisel. Uuritavaks materjaliks oli kümme leivajuuretisest isoleeritud L. plantarum tüve. Tüvede ohutust hinnati hemolüütilise aktiivsuse ja antibiootikumide minimaalsete inhibeerivate kontsentratsioonide alusel. Ensümaatiline aktiivsus määrati poolkvantitatiivselt API ZYM biokeemiliste testidega. Töö tulemustest selgus, et kõigil uuritud L. plantarum tüvedel puudus hemolüütiline aktiivsus, mis viitab nende ohutusele. Enamik mikroobitüvesid olid testitud antibiootikumide suhtes tundlikud, välja arvatud vankomütsiini ja streptomütsiini suhtes ilmnenud resistentsus, mis on liigispetsiifiline ega kujuta riski antibiootikumiresistentsuse levikuks. Erandiks oli L. plantarum tüvi 16F, millel tuvastati resistentsus erütromütsiini suhtes. Kõik uuritud tüved avaldasid kõrget aktiivsust leutsiin arüülamidaasi, valiin arüülamidaasi, β-galaktosidaasi, β-glükosidaasi ja N-atsetüül-β-glükosaminidaasi suhtes. See viitab tugevale ensümaatilisele potentsiaalile, eriti valkude ja süsivesikute metabolismi valdkonnas, mis toetab nende võimalikku kasutust seedimisprotsesside soodustamisel ning peremeesorganismi funktsionaalse tervise edendamisel. Kokkuvõttes kinnitavad saadud tulemused, et uuritud L. plantarum tüvedest on postbiootikumide arendamiseks eelkõige sobilikud tüved 1F, 5F, 6F, 11F, 13F ja 17F, kuna need on ohutud ning omavad kõrgemat ensümaatilist aktiivsust. Edasistes uuringutes tuleks põhjalikumalt käsitleda nende ensümaatilist aktiivsust ning bioaktiivsete metaboliitide tootmist.
Rosmariini eeterliku õli mõju sealihast lihapallide kvaliteedinäitajatele
(Eesti Maaülikool, 2025) Habonen, Anessa; Kerner, Kristi (juhendaja); Sahharov, Pavel (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Viimastel aastatel on kasvanud huvi looduslike säilitusainete kasutamise vastu lihatoodetes, et vähendada sünteetiliste ainete tarbimist. Rosmariini (Rosmarinus officinalis) eeterlik õli on tuntud oma antioksüdantsete ja antimikroobsete omaduste poolest ning seda kasutatakse toiduainetööstuses nii maitse- kui ka säilitusainena. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida rosmariini eeterliku õli mõju sealihast valmistatud lihapallide tehnoloogilistele mikrobioloogilistele ja sensoorsetele omadustele ning hinnata selle sobivust loodusliku säilitusainena. Eksperimentaalses osas valmistati lihapallid, kuhu lisati rosmariini eeterlikku õli kahes erinevas kontsentratsioonis (0,125% ja 0,25%) ning võrreldi neid kontrollprooviga (ilma eeterliku õlita). Lihapalle säilitati temperatuuril +2 ± 1 °C ning analüüsid viidi läbi kolmel erineval säilituspäeval (1., 5. ja 8. päev). Hinnati toodete pH-d, värvust, kuumtöötlemiskadu, mikrobioloogilisi näitajaid ja sensoorseid omadusi. Tulemused näitasid, et rosmariini eeterliku õli lisamine ei avaldanud olulist mõju lihapallide värvusele ega kuumtöötlemiskaole, kuid mõjutas mõningal määral pH-väärtust ja mikrobioloogilist stabiilsust. Madalaim eeterliku õli kontsentratsioon (0,125%) avaldas mõõdukat pärssivat mõju bakterite ja hallitusseente kasvule, kuid statistiliselt olulist erinevust võrreldes kontrollprooviga ei olnud. Kõrgem kontsentratsioon (0,25%) mõjus sensoorsetele omadustele negatiivselt, eriti maitsele ja lõhnale, kuid statistilist erinevust ei leitud. Visuaalsed omadused säilisid hästi kogu säilitusperioodi vältel kõigis proovides . Kokkuvõttes võib öelda, et rosmariini eeterlik õli võib teatud tingimustel ja väiksemas koguses aidata parandada sealihast lihapallide mikrobioloogilist stabiilsust, kuid selle mõju sõltub kasutatavast kontsentratsioonist ja võib piirata toote sensoorseid omadusi. Edasistes uuringutes soovitatakse keskenduda optimaalsete kontsentratsioonide leidmisele ning uurida ka rosmariini eeterliku õli kombineerimist teiste looduslike säilitusainetega.
Piimhappebakterite lisamise ja pastöriseerimise mõju kombuchale
(Eesti Maaülikool, 2025) Priidel, Melissa; Andreson, Helena (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Kombucha ehk teeseenejook on fermenteeritud jook, mille kvaliteeti mõjutavad mikroobikooslus ja tootmistingimused. Viimastel aastatel on kasvanud huvi piimhappebakterite (LAB) sihipärase lisamise vastu, kuid teadmised nende lisamise ajastusest ja kuumtöötlemise mõjust kombucha omadustele on piiratud. Bakalaureusetöö eesmärk oli teaduskirjanduse ja eksperimentaalse töö põhjal hinnata, kuidas LABide lisamine mõjutab kombucha füüsikalis-keemilisi, mikrobioloogilisi ja sensoorseid näitajaid sõltuvalt lisamise ajast ja pastöriseerimisest. Katsetöö teostati kahes etapis: LAB (Lactiplantibacillus plantarum TAK59) lisati kas 2. kääritamispäeval või pärast seitsmepäevast fermentatsiooni ja sellele järgnenud pastöriseerimist. Analüüsiti pH-d, tiitritavat happesust, lahustunud kuivainete sisaldust (Brix), värvusparameetreid, mikroorganismide arvukust ja viidi läbi sensoorne hindamine; valitud proovides määrati ka orgaanilised happed. Tulemused näitasid, et LAB aitas säilitada äädikhappebakterite eluvõimet ja suurendas LABide arvukust, kuid ei tekitanud mõõdetavat piimhappe kogust. Sensoorne hinnang paranes LABi varajase lisamise korral, viidates potentsiaalile maitseprofiili optimeerimisel. Samas tõi LABi lisamine pärast pastöriseerimist kaasa soovimatu happesuse ja madalama meeldivushinnangu. Töö tulemused toetavad LABide sihipärast rakendamist kombucha tootmises ning loovad aluse edasisteks uuringuteks starterkultuuride ja tootmisparameetrite optimeerimisel.
Mikrokliima mõju kultide sperma liikuvusnäitajatele Eesti Tõusigade Aretusühistu Seemendusjaamas
(Eesti Maaülikool, 2025) Karp, Marietta; Leming, Ragnar (juhendaja); Kaasik, Allan (juhendaja); Kreela, Jaanika (juhendaja)
Käesolevas bakalaureusetöös uuriti mikrokliima mõju kultide sperma liikuvusnäitajatele Eesti Tõusigade Aretusühistu seemendusjaamas. Andmeid mõõdeti, koguti ja analüüsiti kahest erinevast sektsioonist – uuest ja vanast 2024. aasta suvel ning 2024/2025. aasta talvel. Töö eesmärk oli selgitada sektsioonide mikrokliima erinevusi ning hinnata nende võimalikku mõju kultide sperma liikuvusnäitajatele. Analüüs keskendus temperatuurile, suhtelisele õhuniiskusele, CO₂ kontsentratsioonile ja temperatuuri/õhuniiskuse indeksile (THI). Sperma kvaliteedi hindamisel võeti arvesse koguliikuvust, otseliikuvust ja spermatosoidide liikumiskiirust. Tulemused näitasid, et temperatuur avaldas statistiliselt olulist mõju sperma liikuvusnäitajatele, eriti vanas sektsioonis. THI ja CO₂ kontsentratsiooni mõju ei olnud statistiliselt olulised. Uues sektsioonis säilis stabiilsem mikrokliima, mis soodustas paremat spermakvaliteeti. Töö tulemused võivad aidata parandada seemendusjaama keskkonnajuhtimist ja kultide viljakust.
Kuslapuu marjade väärindamise võimalused toiduainetööstuses
(Eesti Maaülikool, 2025) Liiva, Sander; Rätsep, Reelika (juhendaja); Polikarpus, Annemari (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Sinise kuslapuu (Lonicera caerulea L.) on põhjapoolkeral laialt levinud, kuid üldsuse poolt vähetuntud ja alakasutatud taim. Tegemist on vähenõudliku taimega, mis on vastupidav muutlikule kliimale. Marjad valmivad varakevadel ning on rikkad mitmete bioaktiivsete ühendite poolest. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on anda kirjanduse põhjal ülevaade sinise kuslapuu marjade töötlemise mõjust bioaktiivsete ühendite sisaldusele ja nende säilivusele. Leida kasutusvõimalusi kuslapuu marjadest valmistatud toodetele ning nende lisamise mõjust toiduainete koostisesse. Lähtudes erinevatest kirjandusallikatest võib järeldada, et kuslapuu marjadest valmistatud pulbritel ja ekstraktidel on kasutusotstarbeid erinevate piimatoodete rikastamisel. Samuti on marjad sobilikud mahlade ja veinide valmistamiseks.
Diammoniumfosfaadi mõju pärmi kasvule mõdu tootmisel
(Eesti Maaülikool, 2025) Sikora, Helen; Sahharov, Pavel (juhendaja); Pisponen, Anna (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Diammoniumfosfaati kasutatakse laialdaselt pärmi kasvutingimuste parandamiseks erinevate kääritamisprotsesside käigus, sealhulgas mõdu tootmisel. Eesti Maaülikooli Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli laboris viidi läbi eksperimentaalne uuring, mille eesmärk oli hinnata diammoniumfosfaadi lisamise mõju Saccharomyces cerevisiae Lalvin D47 pärmitüve kasvule ja fermentatsiooniprotsessi kulgemisele mõdu valmistamisel. Eksperimentaalse töö käigus valmistati erineva toitainesisaldusega mõdu virded ja jälgiti pärmi kasvu, pH väärtuse, tiitritava happesuse, Brixi ja etanoolisisalduse muutusi 14-päevase fermentatsiooniperioodi vältel. Katsetes võrreldi kolme rühma: toitaineteta kontrollrühm ja kaks erineva DAP (diammoniumfosfaadi) lisamise tasemega rühma (0,15 g/L ja 0,3 g/L). Tulemused näitasid, et DAP-i lisamine soodustas pärmirakkude kasvu ja elujõulisust, kiirendas suhkrute tarbimist, tõstis tiitritavat happesust ning suurendas etanoolisisaldust võrreldes toitaineteta rühmaga. Kõige intensiivsem pärmikultuuri areng ja suurim lõppetanoolisisaldus (10,72% vol) saavutati rühmas, kus virdele lisati 0,3 g DAP-i liitri kohta. Saadud tulemused kinnitasid, et diammoniumfosfaadi kasutamine fermentatsiooni toetajana parandab mõdu tootmise efektiivsust ning aitab säilitada fermentatsiooni stabiilsust. Lisaks tõstab DAP lisamine lõpp-produkti kvaliteeti, olles väärtuslik optimeerimislahendus mõdu tootmise protsessides.
Vees lahustuvad vitamiinid mäletsejaliste ja hobuste söödaratsioonis
(Eesti Maaülikool, 2025) Jõgila, Hanna; Ots, Meelis (juhendaja); Söötmisteaduse õppetool
Vees lahustuvate vitamiinide hulka kuuluvad tiamiin, riboflaviin, niatsiin, koliin, pantoteenhape, püridoksool, biotiin, foolhape, kobalamiin ja askorbiinhape. Mäletsejaliste puhul sünteesivad vees lahustuvaid vitamiine peamiselt vatsa mikroorganismid, mistõttu suudavad terved täiskasvanud loomad oma vajadused üldjuhul katta. Sarnaselt mäletsejalistega rahuldavad hobused oma vees lahustuvate vitamiinide vajadused söödast saadavate vitamiinide ja jämesoole mikrofloora sünteesi kaudu. Mikroobne süntees ei pruugi olla piisav aga kõrgetoodanguliste loomade, noorloomade või haigete loomade puhul. Ajas on meie ootused põllumajandusloomadele muutunud ja sestap ei pruugi varasemalt paika pandud vitamiinide nõuded olla alati asjakohased. Seepärast on oluline olla kursis uuemate uurimistöödega, mis võtavad arvesse loomade suurenenud jõudluse, tagamaks nende tervis ja heaolu. Kõige rohkem leiab kirjandusest uuringuid piimalehmade kohta, vähem aga lammaste, kitsede ja hobuste kohta ja seetõttu on otstarbekam eeskätt just viimaste osas viia läbi täiendavaid vees lahustuvate vitamiinide vajadust puudutavaid uuringuid. Antud bakalaureusetöö eesmärgiks oli anda teaduskirjanduse põhjal ülevaade vees lahustuvate vitamiinide olemusest ning tuua välja nende positiivset jõudlustulemust näidanud kogus mäletsejaliste ning hobuste söödaratsioonides.
Kahe alternatiivmeetodi täpsus ketoosis piimalehmade tuvastamisel
(Eesti Maaülikool, 2025) Milani, Erika Alexandra; Karis, Priit (juhendaja); Matto, Anette (juhendaja); Söötmisteaduste õppetool
Piimalehmadele iseloomulik ainevahetushaigus ketoos mõjutab loomakasvatusettevõtete majanduslikku edukust. Subkliinilise ketoosi suur levimus karjas, eriti esimesel laktatsiooninädalal, põhjustab loomade produktiivsuse langust ja suurendab loomade raviga seotud kulusid. Subkliinilise ketoosi diagnoosimiseks määratakse ketokehade sisaldust erinevatest kehavedelikest (piim, veri, uriin). Subkliinilisse ketoosi haigestunud lehmade uurimiseks saab määrata erinevaid metaboliite (atsetoon, atsetoatsetaat, β-hüdroksübutüraat – BHB). Kõige stabiilsem ja tundlikum ketokeha on BHB. Seega subkliinilise ketoosi hindamiseks annab selle kontsentratsiooni määramine kõige täpsema tulemuse. Töö peamine eesmärk oli võrrelda kesk-infrapuna-spektromeetriga (MIR) määratud piima BHB ja vereplasmast kiirtestiga „Optium Beta-Ketone Test“ määratud BHB kokkulangevust laboratoorse meetodiga ning seejärel anda ülevaade nende kasutamise võimalusest piimakarja subkliinilise ketoosi levimuse jälgimisel. Valimisse võeti kolme katse raames kolmest Eesti farmist kogutud eesti holsteini tõugu lehmade piima- ja vereproovid. Katsed viidi läbi erinevatel perioodidel ajavahemikus 2016–2023. Piimast määratud ja vereplasma BHB võrdluseks saadi andmetabel, mis sisaldas 1514 proovi, mis koguti 345 lehmalt. Kiirtesti meetodi võrdluseks võeti 140 loomalt kogutud 140 vereproovi, millest määrati BHB nii referentsmeetodil kui kiirtestiga. Piimast määrati BHB Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS piimalaboris kasutades infrapuna-spektromeetrit. Leiti, et piima BHB määramisel on optimaalne piirväärtus subkliinilise ketoosi tuvastamiseks 0,13 mmol/l. Antud töö tulemusena selgus, et isegi optimaalse piirväärtuse juures ei ole ainult piima BHB ennustamisel saadud tulemused haigete loomade tuvastamiseks piisavad. See ühtib varasemalt läbiviidud uuringute leidudega, mille kohaselt leiti, et MIR määratud piima BHB sobib kasutamiseks koos mõne teise analüüsimeetodiga. Kiirtesti tulemused ühtisid üldjuhul referentsmeetodiga ehk see on sobiv subkliinilise ketoosi tuvastamiseks poegimisjärgselt. Võrreldes laboratoorse meetodiga on see analüüsimeetod odavam ja kiirem, kuna see ei nõua vereproovide saatmist laborisse. Sarnaselt humaanmeditsiinis kasutatavatele glükomeetritele, on kiirtesti testribade jaoks vajalik vere kogus minimaalne, mis jällegi vähendab selle analüüsi jaoks vajalike vereproovide kogumise invasiivsust.
Geneetilise muutlikkuse hindamine inbriidingukoefitsiendi alusel: põlvnemisandmed versus genoomiinfo
(Eesti Maaülikool, 2025) Kalaver, Heidi; Värv, Sirje (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Piimaveiste aretuses on aina aktuaalsemaks teemaks paratamatu sugulusaretus ehk inbriiding. Selle mõjusid on hakatud rohkem uurima ja otsima, kuidas vältida loomade geneetilise mitmekesisuse vähenemist. Inbriidingu hindamiseks on erinevaid meetodeid, mida uuritakse ka antud töös. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida genoomiinfo ja sugupuuandmetel leitud inbriidingukoefitsientide vahelisi seoseid ja mõju jõudlus- ja funktsionaalsetele tunnustele. Töös analüüsiti 42 juba karjast lahkunud Eerika Farm OÜ eesti holsteini tõugu lehma andmeid. Tulemused näitasid, et keskmine inbriidsus genoomiandmetel (Froh) oli kõrgem kui põlvnemisandmete alusel (Fpk), kuid Froh ja Fpk vahelised seosed olid väga nõrgad. Antud töös saadi viie põlvkonna andmete põhjal keskmiseks inbriidingukoefitsiendiks Fpk5=0,0167 ning genoomiandmetega Froh>1Mb=0,0918. Genoomiinfo võimaldas kirjeldada üleüldist olukorda ning seoseid tunnustega sugulusaretuse taustal mitmekesisemalt. Uurimuse käigus selgus ka, et erineva pikkusega homosügootsete segmentide alusel leitud inbriidingu ja rea aretustunnuste vahel on erineva suunaga seosed, näiteks lühemad ROHid (Runs of Homozygosity) korreleerusid pigem positiivselt loomade funktsionaalsete tunnustega ning negatiivselt toodangu tunnustega ja vastupidi pikkade ROHide puhul.
Rohusilo kvaliteedi erinevused aastatel 2020 ja 2023
(Eesti Maaülikool, 2025) Kallaste, Karl; Olt, Andres (juhendaja); Söötmisteaduse õppetool
Loomade tervis kui ka toodanguvõime sõltuvad etteantavast sööda kvaliteedist. Mäletsejalised toituvad peamiselt rohusilost, mispärast on oluline sööta neile võimalikult kvaliteetset silo. Antud bakalaureusetöö eesmärk on uurida silo kvaliteedi erinevusi 2020. ja 2023. aastal valmistatud silodest. Andmed saadi Eesti Maaülikooli söötmisteaduse õppetooli sööda ja ainevahetuse uurimise laboratooriumist ning andmete analüüsiks kasutati programmi Excel. Antud uuringust saab järeldada, et silo tootjad on aja jooksul muutunud rohkem teadlikumaks närvutamise olulisusest. Samuti oli märgata, et 2023. aastal oli liblikõieliste osakaal seemnesegudes suurem ning rohusaagi koristamisega alustati taimestiku nooremas arengufaasis. Antud uuring annab ülevaate, kuidas silo kvaliteet on ajas muutunud kuivainesisalduse, botaanilise koostise, niite, hoiustamisviisi ja silokindlustuslisandi kasutamise alusel.
Hobuste terviseprobleemid sõltuvalt pidamistingimustest
(Eesti Maaülikool, 2025) Krohhotko, Anastasija; Leisson, Kätlin (juhendaja); Veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni õppetool
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida, kuidas erinevad pidamistingimused võivad hobuse tervist mõjutada. Eesmärgi saavutamiseks oli läbi viidud küsitlus, mida jagati sotsiaalmeedias (Facebook). Kogutud andmeid analüüsiti ja seejärel töödeldati tabelarvutusprogrammi MS Excel 2019 abil. Tulemused näitasid, et piiratud kättesaadavusega ning madala kvaliteediga koresööt oli seotud sagedasema terviseprobleemi esinemisega. Samuti leiti, et käitumisprobleeme esines rohkem, kui hobused veetsid vähem aega õues. Mõnede allapanumaterjalide kasutamisel esines rohkem terviseprobleeme, kuid see võis olla põhjustatud allapanu kvaliteedist ja bokside puhastamise sagedusest. Töö toob esile vajaduse arvestada hobuse loomulike vajadustega, et tagada looma tervis ja heaolu. Edasised uurimused aitaksid teemat sügavamalt mõista ja täiendada saadud tulemusi.
Kultide kasutamine ja karjast väljamineku põhjused kuldijaamas
(Eesti Maaülikool, 2025) Lomp, Deivi; Tänavots, Alo (juhendaja); Kreela, Jaanika (juhendaja); Põldvere, Aarne (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Kultide karjas püsivus ja praakimine mõjutavad aretustõhusust ja majanduslikke tulemusi. Käesoleva töö eesmärk oli analüüsida kultide praakimise põhjuseid ja uurida kultide vanust ja karjas oldud aega, kasutades andmeid kahest Eesti kuldijaamast. Andmeid analüüsiti elulemuse hindamisega ja mitteparameetriliste testidega. Tulemused näitasid, et peamisteks karjast väljalangemise põhjusteks olid sperma kvaliteedi halvenemine ja vähenenud libiido. Samuti osutusid oluliseks jalaprobleemid ja vanus. Karjas oldud aeg sõltus nii farmist kui ka väljalangemise põhjusest – Farm 1 kultide keskmine karjas oldud aeg oli märgatavalt pikem kui Farm 2 kultidel. Statistiliselt oluliselt erinesid ka erinevad väljalangemise põhjused karjas oldud aja poolest. Saadud tulemused annavad praktilisi soovitusi karja juhtimiseks –peamiste praakimise põhjuste teadmine aitab paremini planeerida kultide kasvatamist ja tõhustada aretustöö plaane.
Lihaveiste taastootmist mõjutavad tegurid
(Eesti Maaülikool, 2025) Kruusmaa, Hanna; Tänavots, Alo (juhendaja); Kiiman, Heli (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Lihaveisekasvatus on Eestis viimastel aastakümnetel märgatavalt arenenud ja muutunud oluliseks põllumajandusharuks, mille eesmärk on kvaliteetse veiseliha tootmine. Erinevate lihatõugude kasvatamine võimaldab tõsta liha tootlikkust ja parandada selle omadusi, mis omakorda aitab kaasa nii majanduslikule kui ka keskkonnaalasele jätkusuutlikkusele. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli anda ülevaade lihaveisekasvatusest Eestis, kirjeldada lihaveiste reproduktiivset arengut, keskendudes mahetootmisele. Mahefarmid leiti töösse mahepõllumajanduse registri abil ja jõudlusandmete päring teostati antud nimekirja alusel Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS andmebaasist. Töös kasutati aberdiini-anguse, limusiini, herefordi, simmentali, šarolee ja šoti mägiveise tõu andmeid. Tulemustest selgus, et pikim tiinuse kestus registreeriti farmides limusiini tõul – keskmiselt 306,3 ± 9,7 päeva, järgnesid šoti mägiveis, 300,8 ± 9,3 päeva ja simmental 299,7 ± 9,9 päeva. Poegimisvahemik oli kõige lühem aberdiini-anguse tõul – 354,4 ± 21,8 päeva, ja pikim herefordil – 359,7 ± 21,9 päeva. Vahemik poegimisest viljastumiseni oli kõige lühem limusiinil – 50,2 ± 24,3 päeva, kuid varieeruvus oli suurim. Vasika soo alusel tiinuse pikkuses olulist erinevust ei ilmnenud: lehmvasikatel 299,24 ± 10,87 ja pullvasikatel 299,02 ± 10,69 päeva. Mitmike sünnil oli tiinus lühem – keskmiselt 296,3 ± 10,0 päeva, võrreldes ühe vasikaga (299,1 ± 10,8 päeva). Karjast väljamineku põhjuste analüüsis leiti, et lehmade hulgas oli kõige sagedasem põhjus sigimisprobleemid: simmental – 36,4%, limusiin – 31,8% ja šarolee – 30,2%. Lehmikute puhul oli levinuim põhjus realiseerimine lihaks, ulatudes herefordi tõul kuni 87,23%, šaroleel – 82,76%, aberdiini-angusel – 60,14% ja simmentalil – 51,22%-ni. Šoti mägiveise puhul oli realiseerimise osakaal madalam (16,67%) ja esines rohkem muid põhjuseid (66,67%). Õnnetusjuhtumid ja traumad esinesid limusiini tõul 20,0%, šoti mägiveisel 16,67% ja aberdiini-angusel 15,9% ulatuses. Tulemused näitavad, et erinevatel veisetõugudel on spetsiifilised tugevused ja riskid, mistõttu on oluline rakendada tõuspetsiifilist aretusstrateegiat, et parandada karja tootlikkust ja vähendada praakimist.
Kiskjakahjud ja ennetusmeetmed lambakasvatuses
(Eesti Maaülikool, 2025) Ilves, Sirli; Piirsalu, Peep (juhendaja); Söötmisteaduste õppetool
Kiskjad on lambakasvatuses suureks probleemiks ning üha enam otsitakse erinevaid viise nende eemale tõrjumiseks. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida karjakaitsekoerte ja laamade efektiivsust kiskjakahjude ennetamisel lambakasvatustes. Käesolevas töös viiakse läbi poolstruktureeritud intervjuud Eesti lambakasvatajatega, kes kasutavad karjakaitsemeetodina lammaste segakarjatamist laamadega või karjakaitsekoeri. Samuti analüüsitakse teadusartikleid, et mõista, kuidas on sarnaseid meetodeid uuritud ja hinnatud mujal maailmas. Töö käigus leiti, et üldiselt võivad karjakaitsekoerte kasutamine ja lammaste segakarjatamine koos laamadega kiskjatega seotud kahjusid vähendada. Siiski selgus uuringust, et karjakaitsekoerte kasutamine ei pruugi igas olukorras olla universaalselt tõhus lahendus kiskjakahjude vähendamiseks. Kuigi paljudel juhtudel mainiti kiskjakahjude vähenemist, oli nende tulemuste saavutamiseks vaja tugevat pühendumust, teadmisi koerte head karjakaitsealast treenitust ning arvestatavat ajakulu. Võrreldes Eesti lambakasvatajate kogemusi analüüsitud teaduartiklitega selgus, et selliste kaitsemeetodite efektiivsus oleneb ka kiskjate arvukusest ja liikidest piirkonniti. Tulevikus saaks uurida ka kaamelite või eeslite kasutust karjakaitsjatena, kuna selle kohta on vähe infot. Laiema valimi kaasamine uuringutesse võimaldaks hinnata erinevate ennetusmeetmete efektiivsust objektiivsemate näitajate põhjal.
Aberdiin-anguse ja herefordi noorpullide kontrollitud üleskasvatamise tulemuste analüüs aastatel 2018–2023
(Eesti Maaülikool, 2025) Luhalaid, Mirel; Teder, Siim (juhendaja); Söötmisteaduste õppetool
Eestis on kaks populaarsemat lihaveisetõugu aberdiin-angus (Ab) ja hereford (Hf). Nende jõudlusnäitajate analüüs oleks vajalik, et näha, kuhu aretusega jõutud on ning millele tuleks edaspidi keskenduda. Käesoleva töö eesmärk oli analüüsida Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi ning Eesti Maaülikooli koostöös läbiviidavas söötmiskatses olnud Hf ja Ab noorpullide katse lõppmasse, ööpäevaseid massi-iibeid ning söödakasutuse efektiivsust aastati. Autor püstitas hüpoteesid: 1. Katseaastate jooksul suurenevad pullikute keskmised lõppmassid ja ööpäevased massi-iibed; 2. Sööta efektiivsemalt kasutavate pullikute arv katses suureneb aastate jooksul. Töös analüüsiti katsesse võetud pullikute tulemusi viie aasta vältel. Igal katseaastal kaaluti pullikuid kahe nädalaste intervallidega ning seejärel kahel järjestikusel päeval katseperioodi lõpus. Ab ja Hf pullikuid analüüsiti järgmiste näitajate osas: katse lõppmass, juurdekasv, ööpäevane massi-iive katses, söödakasutus ühe kg juurdekasvu kohta ning söödakasutuse efektiivsus. Keskmised lõppmassid olid mõlemal tõul suurimad katse kolmandal aastal ning väikseimad viimasel analüüsitud aastal. Samas olid ööpäevased massi-iibed suuremad katse esimesel ning väikseimad viimasel analüüsitud aastal. Ka söödakasutus oli mõlemal tõul parim katse esimesel aastal. Püstitatud hüpoteesid ei leidnud analüüsi põhjal kinnitust. Katseaastate vältel ei olnud võimalik teha järeldusi aberdiin-anguse ja herefordi pullide lõppmassi ja massi-iibe suurenemise ega söödakasutuse efektiivsuse paranemise kohta. On võimalik, et konkreetsemaid järeldusi saab tulevikus teha, kui analüüsida pikemat ajaperioodi või suuremat arvu noorpulle. Samuti oleks võimalik täpsemalt hinnata söödakasutust, kui analüüsida iga noorpulli söötmist individuaalselt.
Laktoosi hüdrolüüsi mõju juustuvadakust šerbeti omadustele
(Eesti Maaülikool, 2024) Puusaar, Pauline; Laikoja, Katrin (juhendaja)
Vadak on kõrvalsaadus, mis vajab tähelepanu ja suuremat kasutamist. Vadakul on head omadused ja palju erinevaid kasutusvõimalusi. Vadaku head omadused annab põhjuse, et tuua seda rohkem toidulauale. Töötlemisega vähendame ka vadaku tekkimisega kaasnevat keskkonna saastet. Bakalaureusetöö eesmärk on koostada kirjanduse põhjal ülevaade laktoosi hüdrolüüsi mõjust juustuvadakule ja šerbeti omadustele (jääkristallide suurus, külmumistäpp, tekstuur, maitse). Töö tulemusena koostada tehnoloogiline skeem juustuvadakust, marjapüreest šerbeti valmistamiseks. Erinevate kirjandusallikatele tuginedes võib öelda, et vadaku kasutamine hüdrolüüsitud versioonis on võimalik. Vadaku kasutamisel on vajalik läbi viia laktoosi hüdrolüüs, et saavutada parim šerbeti versioon ning vältida erinevaid defekte. Kõiki šerbetis olevaid koostisosasid tuleb tunda, sest iga koostisosa mõjutab lõpliku segu. Üks variant šerbeti koostisosade vahekorraks on 64% juustuvadakut, 24% suhkrut, 1,5% piima rasva, 3,5% MSNF, 6% maisisiirupi kuivaineid, 0,3% stabilisaatoreid ja emulgaatoreid kokku ning 0,7% sidrunimahla või sidrunhapet.
Skreipi lammaste ja kitsede aretuses
(Eesti Maaülikool, 2024) Rak, Kristiina; Viljaste-Seera, Anni (juhendaja)
Lammaste ja kitsede aretuses on olulisel kohal nakkushaiguste vältimimine. Skreipi on laastavalt mõjuv haigus, mida on võimalik aretusega kontrolli all hoida. Eesmärk on vaadelda, kuidas on suundunud Euroopa, sealhulgas ka Eesti, skreipi likvideerimise suunas. Uurimistöö on koostatud mitmete uuringute põhjal, mis on läbi viidud erinevates Euroopa Liidu riikides. Lisaks on töös tutvustatud skreipit kui haigust ning selgitatud genotüpiseerimist, mis on haiguse tõrje ning aretuse aluseks. Tänu sellele saab lambaid ning kitsi genotüpiseerida ning see läbi selekteerida aretuseks sobivaid loomi, kes kannavad resistentseid geene. Lammaste puhul on aretustöö tulemusena juba loodud skreipile resistentseid karju. Kahjuks kitsede puhul see veel hetkel nii ei ole, tulenevalt sellest, et info on puudulik ja nende aretus ei ole sama populaarne kui lammaste oma. Eestis on viimase kümne aasta jooksul suudetud märkimisväärselt suurendada skreipile resistentsete alleelidega loomade hulka. 2023. aasta analüüside tulemusel olid Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu uuritud puhtatõulised lambad ainult ARR/ARR alleeliga. Kuna Eestis pole riigisisest skreipi levikut olnud, siis tuleb hoolikalt kontrollida Eestisse imporditavad loomi.
Taimsete valgukontsentraatide ja starterkultuuride mõju taimse jogurti-analoogi omadustele
(Eesti Maaülikool, 2024) Saage, Christopher; Lutter, Liis (juhendaja); Andreson, Helena (juhendaja)
Jogurti-analoogide tootmisel on keerukas saavutada toode, mis reoloogiliste ja sensoorsete omaduste poolest sarnaneks jogurtile. Taimsetel jookidel on madal valgusisaldus ning fermenteerimisel kasutatavad traditsioonilised jogurtibakterid ei suuda taimseid valke metaboliseerida ning tulemuseks on madala viskoossusega toode. Selle probleemi üheks lahenduseks on kasutada taimsetele maatriksitele kohandunud piimhappebakterite tüvesid, millel on kõrge eksopolüsahhariidide tootlikkus. Teine võimalus on lisada jogurti analoogile taimseid valgukontsentraate, mil on mitmeid funktsionaalseid omadusi, nagu geelistumisomadused, veesidumisvõime jne. Bakalaureusetöö eesmärk oli selgitada, milline on kahe starterkultuuri ning kanepi- ja päevalillevalkude mõju kaerajoogist valmistatud jogurti-analoogide füüsikalis-keemilistele ja sensoorsetele omadustele. Töö tulemustest selgus, et päevalillevalku sisaldavatel jogurti-analoogidel oli statistiliselt oluliselt (p<0,05) madalam pH ja kõrgem tiitritav happesus võrreldes kanepivalku sisaldavate proovidega. Starterkultuuriga VEGE 022 (sisaldas L. plantarum) valmistatud proovid näitasid oluliselt (p<0,05) kõrgemat tiitritavat happesust kui VEGE 061 (sisaldas L. paracasei) valmistatud proovid. Kõikides proovides tuvastati piim-, äädik- ja propioonhapet. Enim esines piimhapet, mille sisaldus varieerus vahemikus 3,6-11,4 g/kg. Proovide kuivainesisaldus varieerus vahemikus 15,62-17,63%, olles kõrgem 3% valgukontsentraati sisaldavatel proovidel. Lahustunud kuivainesisaldus alanes kaerajookide fermentatsioonil statistiliselt oluliselt (p<0,05), olenemata kasutatud starterkultuurist või valgukontsentraadist. Jogurti-analoogide viskoossuses ei esinenud statistiliselt olulisi erinevusi (p>0,05) päevalillevalgu kontsentraati sisaldavate proovide vahel. Kanepivalgu sisaldusega proovide puhul ilmnes kasutatud starterkultuuride toime selge erinevus, kus viskoossus oli statistiliselt oluliselt kõrgem (p<0,05) VEGE 061 kultuuri sisaldavates proovides. Sensoorsel analüüsil hinnati kanepivalgu kontsentraati sisaldavaid proove konsistentsilt viskoossemaks ja venivamaks kui päevalillevalgu kontsentraati sisaldavaid proove. Kokkuvõtteks näitavad käesoleva bakalaureusetöö tulemused, et valitud starterkultuuride ning kanepi- ja päevalillevalgu kontsentraadi abil on võimalik kaerajoogist valmistada taimne jogurti-analoog, mille sensoorsed ja reoloogilised omadused vajavad veel optimeerimist.

Sirvi

Viimati lisatud