Raamatud
Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3744
Sirvi
Viimati lisatud
Kirje Lab Handbook : Basics to work with extracellular vesicles : 5-7th of September 2023(Estonian University of Life Sciences, 2023) Ekanayake, Gayandi (editor); Kodithuwakku, Suranga (editor); Muhandiram, Subhashini (editor); Godakumara, Kasun (editor); Sapugahawatte, Dulmini N. (editor); Fazeli, Alireza (editor)This collaborative research school is a dynamic partnership between the Combivet ERA Chair of Comparative Medicine at the Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences of the Estonian University of Life Sciences, and the OH-Boost project. It is a collective effort involving four esteemed institutions, Estonian University of Life Sciences (EMU), Tartu University (UT), University of Helsinki (UH), and University of Milan (UniMi). The research school is funded by the European Union's Horizon 2020 research and innovation program, under grant agreement No 857418, and Horizon Coordination and Support Actions under grant agreement № 101079349 respectively. Throughout this exclusive research school, students will engage in handson training, mastering the essentials of extracellular vesicle (EV) isolation, characterization, and associated data analysis. Participants will be guided throughout the program by experienced instructors in the EV field. The curriculum includes a diverse collection of lectures, covering vital theoretical foundations, optimal methodologies, practical tips, troubleshooting strategies, and steadfast adherence to quality benchmarks set by the International Society for Extracellular Vesicles (ISEV). Furthermore, the program explores cutting-edge advancements, including scalable EV production and crucial techniques such as size exclusion chromatography, tangential flow filtration, nanoparticle tracking analysis, flow cytometry for EVs, and EV RNA extraction and characterization. This research school is designed to meet the needs of researchers focused on extracellular vesicles (EVs). Especially for those looking to build solid foundational knowledge to begin their exploration of the EV research field.Kirje Nõuded toitu käitlevale mikroettevõttele(Eesti Toiduainetööstuse Liit, 2023) Ringo, Kairi (koostaja); Laikoja, Katrin (koostaja)Mikroettevõtete määratluse leiame komisjoni soovitusest (EL) nr 361/2003. Selle järgi on mikroettevõte ettevõte, mis annab tööd vähem kui kümnele inimesele ning mille aastakäive või aasta bilansi maht ei ületa 2 miljonit eurot. Toidukäitlemisettevõtetes, olenemata nende suurusest, peab järgima määrusega (EÜ) nr 852/2004 kehtestatud hügieeninõuded. Lisaks sellele on määrusega (EÜ) nr 853/2004 kehtestatud loomse toidu hügieeni erinõuded, mida kohaldatakse loomset päritolu töötlemata ja töödeldud toodete käitlemisele. Samas sisaldavad nimetatud määrused erinevaid paindlikkussätteid, mis annavad võimaluse teha erandeid või kohandusi hügieenimäärustes esitatud nõuetest.Kirje Koostöös on jõud : 100 aastat sigade ühistulist aretust(Eesti Tõusigade Aretusühistu, 2023) Tänavots, Alo (koostaja); Põldvere, Aarne (koostaja); Traks, Kristina (koostaja)Tahet, huvi ja usku! Selles, miks eestlasi maarahvaks hüütakse, pole midagi juhuslikku: vähemalt 5000 aastat on Eestis järjepidevalt põldu haritud ja koduloomi peetud. Sigu on siinmail kasvatatud vähemalt 4000 aastat. Viimased 100 aastat aga on seda Tööd (kasutan siin suurt algustähte sügava lugupidamise märgiks) tehtud täiesti uutmoodi – organiseeritult ja tipptasemel. Viivi Luik on sõnastanud, et mõtestatud ja hingestatud töö hingestab ja mõtestab omakorda maailma. Töö üks suur saladus ongi see, et pühendumisega tehtud töö peaeesmärk on töö ise, täpsemalt kõik see, mida töö abil luuakse. Tulu ja karjäär võivad olla ning enamasti ongi boonuseks, kuid kõige suurem tasu on siiski töörõõm, mis tekib sellest, et inimene on end proovile pannud, ei ole raskel hetkel alla andnud, vaid on vastu pidanud ja hakkama saanud. See raamat, mis maalib meile pildi Eesti seakasvatusest viimase 100 aasta jooksul, sellistest erakordsetest inimestest räägibki. Inimestest, kelle puhul on eesmärgile pühendumus seotud kirega. Kellele on töö tõepoolest eneseteostus ja eneseväljendus. Ja pole mingit vahet, kas need inimesed lõid sajand tagasi Eesti Seakasvatajate Seltsi, või on vapralt Eesti seakasvatuse taset hoidnud tänapäeval, mil seakatkule järgnesid koroona-aastad ja seejärel naabruses alanud sõda. Need inimesed mitte ainult ei mõtesta maailma, vaid muudavad seda ka kõvasti paremaks paigaks. Elades individualismi sündroomi ajastul, ei saa ma Eesti seakasvatuse 100. aastapäeval ütlemata jätta: peame tänama sajandi eest elanud tarku inimesi, kes said üle oma egost ja asusid seakasvatust ühiselt arendama. Eesti seakasvatus on selge näide, et kümme inimest, kes ühiselt tegutsevad, on palju suurem jõud kui sada inimest, kes igaüks omaette toimetavad. See, et Eesti peekon Inglismaale jõudis, selle taga ei olnud kaugeltki ainult ühine turundus- ja müügitegevus. See algas palju kaugemalt – ühisest pingutusest aretuses. Viimase 100 aasta jooksul on Eesti seakasvatust kõvasti räsinud erinevad sündmused ja poliitilised tuuled. Viimasel ajal on koguni kuulda olnud arutlusi, kas peaks seakasvatusega otsad kokku tõmbama. Valitsus maksaks sektorist väljumise eest toetust ja Eesti seakasvatusel olekski kriips peal. Nagu me teame, odavat Euroopa (kui mitte mõne muu piirkonna) sealiha saab Eestisse tuua küll. Siin on siiski agasid kõvasti rohkem kui üks. Esiteks, me teame, et Eesti sealiha on puhas liha. Eesti sealiha on kvaliteetne. Me teame, kus need sead on kasvanud ja kes neid on kasvatanud. Teiseks, hävitaksime terve sajandi pikkuse aretustöö vilja. See on nii paljude inimeste pühendunud ja mõtestatud töö. See on Eesti traditsioon! Ka tänapäeval on eesti seal tugev ekspordipotentsiaal! Kolmandaks, kui räägime jätkusuutlikust majandamisest, siis kas tõesti on mõttekas Eesti teravili eksportida Hispaaniasse ja seal kasvatatud sealiha vedada Eestisse tagasi? Lugegem kokku need kütusekilomeetrid, mis läbi põletatakse – kas me sellist rohepööret tahtsimegi? Ärgem unustagem, et toidukasvatamise käigus tekib oskus elada loodusega harmoonias ja kokkuvõttes väheneb ka süsiniku jalajälg. Neljandaks, me ei saa üle ega ümber toidujulgeolekust, mis, nagu elu näitab, ei ole täna mitte grammigi vähem aktuaalne kui sajand tagasi. Oma rahvale peab toit olema tagatud ka siis, kui tarneahelad kriisides ei toimi. Seda oleme juba kogenud. Carl Robert Jakobsoni sõnad on nüüdisajal tähenduslikumad kui kunagi varem: „See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on.“ Loodan kogu südamest, et suudame ühisel nõul ja jõul ühendada väed, et meie toidutootmine pööraks suuna üles. Meil on ühistarkust, mis tuleb toidutootmise vankri ette seada, sellega loome häid võimalusi teadusele, kultuurile, meile kõigile. Konkurentidest peavad saama koostööpartnerid, sest ainult nii saavutame kestliku toidutootmise eesmärgid. Valdkonnad, kuhu investeerida, on teadus, innovatsioon ning noored põllumehed ja loomakasvatajad. See, kuhu oleme Eestis oma sealiha kvaliteediga välja jõudnud, on hindamatu väärtusega. Jah, meie tähtsaim missioon on katta eestlaste toidulaud kodumaise toorainega ja hoida elus esivanemate pärandit, et laudast jõuaks taldrikule täisväärtuslik, tervislik ja puhas toit. Meie toidulaua säilitamine ei ole ainult Eesti riigi kohustus, see on ka meie privileeg ja auasi. Nagu ütles seakasvatuse 100. aastapäeva konverentsil Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru: „Ühistegevus ei ole mitte ainult ühine äritegevus, vaid seda on alati kandnud ka aateline ja kultuuriline pool. Nii kui ühistegevus muutus natuke tugevamaks, hakkas see võtma vastutust kultuuri säilimise ja Eesti rahva eneseuhkuse eest. See on ehk ühistegevuse kõige suurem panus. Me peaksime ka täna just sellele ühistegevuse küljele rohkem mõtlema.“ Kunstnik Anu Raud on öelnud, et inimese kõige suurem väärtus on head mõtted. Tahet, huvi ja usku! Meil tuleb leida lahendusi, mitte vabandusi. Vastandumine tuleb pöörata koostööks ja läbirääkimised tuleb viia uuele tasemele. Avatus, läbipaistvus, usaldusväärsus peavad saama meie eesmärgiks. Sellesse raamatusse mahtus vaid väga väikene osa Eesti seakasvatuse inimeste lugudest. Sügav kummardus kõigile, kes aastakümnete jooksul on hinge ja südamega meie toidulaua eest hoolt kandnud!Kirje Tapale suunatavate loomade ja lindude puhtus(Eesti Maaülikool, 2023) Elias, Terje; Roasto, MatiKäsiraamatus esitatakse Eestis kasutatavad tapaloomade ja -lindude puhtusklassid ning tuuakse välja erinevaid meetmeid, millega tagada loomade puhtus farmis, transpordil ja tapamajas, kui tapamajja vastu võetud loomad on väga määrdunud. Lisaks antakse ülevaade teguritest, miks on oluline, et tapmisele suunatud loomad ja linnud oleksid puhtad ning millised ohud kaasnevad mustade loomade ja lindude tapmisega. Käsiraamatusse on lisatud erineva puhtusastmega loomade pilte, et näitlikustada loomade puhtuse hindamise põhimõtteid. Välja on toodud ka nõuded erinevatest õigusaktidest. Rümbapinna saastumine määrdunud naha kaudu on lihaohutuse seisukohalt ülioluline teema, millele peab pidevalt tähelepanu pöörama ning leidma lahendusi, kuidas vältida lihakehade saastumist. Kui veiserümp saastub tapmisel ja korrastamisel nahalt pärinevate väljaheidetega, võib rümbale kanduda erinevaid patogeenseid mikroorganisme. Tervetel veistel võib seedetraktis leiduda erinevaid haigustekitajaid, sealhulgas E. coli O157, Campylobacter’i erinevaid liike, Salmonella spp ja Cryptosporidium spp. Mida rohkem määrdunud on veised, seda suurem on saaste leviku ja potentsiaalse saastumise oht lihakehale. Karvadel olevat mustust peetakse rümba saastumise peamiseks allikaks, samas kui rümba saastumist seedetraktist pärit allikaga peetakse kergemini kontrollitavaks. Loomade ja lindude tapmisel on puhtus oluline mitmel põhjusel. 1. Tervis ja ohutus: loomade ja lindude tapmisel on puhtus üheks eelduseks, et saadav liha oleks vaba loomade soolestikust ja keskkonnast pärit mikroorganismidest ja haigustest, mis võivad loomadelt ja lindudelt inimestele edasi kanduda. 2. Loomade ja lindude heaoluga arvestamine: heaolu on väga oluline teema, millega peab erinevatel tasanditel arvestama. Kui tapamajja jõuavad puhtad loomad ja linnud, siis võib eeldada, et loomadel ja lindudel on olnud head pidamistingimused (The Welfare Quality® Assessment Protocols, 2018) ja samuti on loomade transport tapamajja olnud korraldatud parimal võimalikul viisil. 3. Liha kvaliteet: pikka aega halbades tingimustes peetud loomade heaolu rikkumise tagajärjel võib loomade tervis olla kahjustunud. Lammastel teeb pikaajaline pügamata jätmine ning väljaheidete kinnitumine villale nende tervisliku seisundi halvemaks, põhjustades väga äärmuslikes ja kuumades oludes koguni loomade surma. Suured väljaheidete korbad karvadel ärritavad loomade nahka. Need võivad põhjustada naha tugevat sügelust ja pikaajaline niiskuse püsimine karvastikus tekitada nahapõletikku. Lisaks on väljaheitekorpadega loomadel takistatud normaalne termoregulatsioon ning korbad põhjustavad loomadele üldist ebamugavust ja sügelust, tõstes märgatavalt selliste loomade stressitaset. Halbade pidamistingimuste tagajärjel esineb sellistel loomadel sagedamini erinevaid haigustunnuseid (kõhulahtisust, köha, jalaprobleeme jne) ja patoloogiaid (kopsupõletikku, maksapõletikku, abstsesse jne), seega pole sellistest loomadest võimalik saada parima kvaliteediga liha. Nii inimeste tervise kui ka loomade ja lindude heaolu seisukohast on oluline, et loomad ja linnud oleksid tapmisel puhtad, seega tuleks järgida asjakohaseid suuniseid ja menetlusi, mis tagavad tapaloomade ja -lindude puhtuse, liha ohutuse ja parima kvaliteedi.Kirje Tõuaretaja tähelepanekud ja juhtumised : 5. raamat(Eesti Maaülikool, Veterinaariameditsiini ja loomakasvatuse instituut; Eesti Tõuloomakasvatuse Liit, 2023) Saveli, OlevArmas lugeja! Viis aastat tagasi väitsin, et Sinu käes on viimane ülevaade, aga saatus on olnud armuline ja nii on valminud uus väljaanne. „Tõuaretaja tähelepanekud ja juhtumised“ (2023) on eelmise nelja väljaande „Personaalnimestik“ (1998), „Eesti vajab tõuaretust“ (2003), „Elust, olust ja tõuaretusest“ (2008) ja „Veel kord tõuaretusest“ (2018) järg. „Tõuaretajas“ on sarnaselt eelmiste välja- annetega ajakirjas Tõuloomakasvatus il- munud peatoimetaja viie aasta (2019– 2023) artiklid „Hea lugeja!“ ning mõned andmed ja fotod autori tegevuse kohta. Põhitekst sisaldab viie aasta jooksul autori kirja pandud tähelepanekuid ja juhtumisi eluteel, kuid ei ole eluloo käsitlus. Raamatu sisu võiks võrrelda õllehumala kasvamisega, kus elulugu oleks maasse kindlalt torgatud mõne meetri pikkune latt, aga käesolev tekst on nii nagu humalataim, mis kasvab suve jooksul ja keerleb ümber lati, teadmata midagi pöörde pikkusest või käänulisusest. Olgu humalataime aastane kasv võrreldav ühe mehe eluaastatega. Meenutuste kirjapanek on alati ohtlik, eriti veel selles eas, sest samast sündmusest, nähtusest või isikust võib sellel osalenutel olla jäänud hoopis erinev mulje, mälestus või arusaam. Kui lugedes jõuad sellise kohani ja Sul on hoopis teine arusaamine, palun vabandust. Ega vist ei jää aega tõe väljaselgitamiseks. Ja kas tõde ongi lihtsalt leitav? Lepime arvamuste ja arusaamise paljususega. Meie pereelu Miinaga algas tutvumisega 1957. a EPAs ja kestab siiani. Tänavu muutsime elukohta, sest eramu ning ümbritsev rohe- ja künnimaa hakkasid üle jõu käima. Oleme jälle Tartus ja korteriinimesed. Hobiks on saanud lugemine õhtuti, öökapil vahetub raamat peaaegu igal nädalal. Siiani olen veel ametis Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu presidendina (tegevjuht), kuid on aeg lõpetada. Kõrvu paitab ka edaspidi teadmine, mida väitis septembri esimesel laupäeval suure simmentali pulli taltsutaja, et iga aasta ilusaim päev ongi siin, Ülenurmel. Olge tänatud tublid loomakasvatajad ja tõuaretajad! Kallid kolleegid, sõbrad ja sugulased – elame veel!Kirje Euroopa säga (Silurus clanis) paljundamine ja kasvatamine vee korduvkasutusega süsteemis(Kalanduse teabekeskus, 2023) Hiiemäe, Härmo; Päkk, Priit; Gross, RihoSäga on Kesk- ja Ida-Euroopas kasvatatud peamiselt ekstensiivmeetodil koos karpkalalastega juba enam kui 100 aastat (Linhart jt. 2002). Säga kogutoodang Euroopas ja Aasias oli 2001. aastal 645 tonni ja 2020. aastaks oli see suurenenud 2403 tonnini (FAO, 2022). Samas ulatus säga sugulasliigi, Amuuri säga toodangumaht 2020. aastal Aasias 351 468 tonnini (FAO, 2022). Suurimad sägatootjad Euroopas on Ukraina, Ungari, Bulgaaria, Saksamaa ja Poola ning Aasias Usbekistan, Kasahstan ja Türgi (FAO, 2022). Enamasti kasvatatakse säga tiikides või korduva veekasutusega viljelussüsteemides (RAS). RAS süsteemis kasvatamisel võib säga saavutada 1,5 kg kehamassi juba 7-8 kuuga (Linhart jt. 2002). Liha on valge, luudeta, madala rasvasisaldusega (6-8%) ning seda on kerge kulinaarselt töödelda. Enamasti kalad suitsutatakse või fileeritakse. Säga hind Euroopa restoranides on umbes sama, mis haugil ja kohal (Linhart jt. 2002). Säga on üks suurima kasvukiirusega röövkalasid Euroopas ja tänu oma kiirele kasvule ja suurepärastele tarbimisomadustele (maitsev väheste luudega liha, kõrge lihasaagis, puuduvad soomused) ka perspektiivne uus vesiviljelusliik Eestis. Tänu soojalembusele võiks säga olla eriti sobiv just RAS-is kasvatamiseks. Eesti kalakasvatajatel on olemas mõningane kogemus naabermaadest sisse toodud noorkalade turustamissuuruseni kasvatamise osas, kuid puuduvad kogemused, teadmised ja oskused säga kunstliku paljundamise ja mitmete kasvatamistehnoloogia oluliste aspektide (sobivaim sööt ja söötmisrežiim, kasvukiirus sõltuvalt temperatuurist, optimaalne-maksimaalne asustustihedus, sobiv-piisav vee hapnikusisaldus ja muud veekvaliteedi näitajad) osas. Käesoleva käsiraamatu eesmärgiks on anda ülevaade säga paljundamisest ja kasvatamisest korduva veekasutusega viljelussüsteemis, toetudes nii kirjanduse andmetele kui Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli teadlaste kogemustele, mis omandati Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rakenduskava 2014-2020 meetme 2.1 „Vesiviljeluse innovatsioonitoetus“ projekti „Säga (Silurus glanis) kui perspektiivse uue vesiviljelusliigi kunstliku paljundamise ja kasvatamise tehnoloogiate väljaarendamine ning parimate omadustega liinide väljaselgitamine“ (01.07.2017-31.12.2022) raames. Projektis osalesid EMÜ vesiviljeluse õppetooli töötajad Riho Gross (projekti juht), Härmo Hiiemäe, Heiki Jaanuska, Priit Päkk, Oksana Burimski, Lilian Pukk, Siim Kahar ja Taigor Veevo.Kirje Laymani aruanne. LIFE AgriAdapt: Euroopa Liidu põllumajandussüsteemide jätkusuutlik kohanemine kliimamuutustega(AgriAdapt, 2020) Leming, Ragnar; Métayer, Nicolas; De Miguel, Eduardo; Trötschler, PatrickKliimamuutused on üks suurimaid väljakutseid, millega maailm praegu silmitsi seisab. Olgugi et osal kliimamuutustel võib olla Euroopa põllumajandusele positiivne mõju, siis enamik neist muutustest mõjutavad negatiivselt just selliseid piirkondi, mis juba niigi kannatavad keskkonnaseisundi halvenemise tõttu. Äärmuslike ilmastikuolude sagenemine kogu Euroopas on muutnud paljude kultuuride saagikuse ja saagi kvaliteedi väga ebaühtlaseks. Mõnel pool Euroopas on saagikaod saavutanud sellise taseme, mis ohustavad ettevõtete elujõulisust ja võivad põhjustada tootmise lõpetamise. Joonisel 1 on näha kliimamuutustega seonduvad peamised mõjud erinevates Euroopa kliimariskipiirkondades. Enamikel juhtudel on põllumajandusettevõtetel võimalik kliimamuutustega kohaneda. Kui lähituleviku (aastani 2050) riskid on tegutsemispiirkonnas kindlaks määratud, siis erinevate kohanemismeetmete rakendamisega on võimalik ettevõtte haavatavust vähendada. Kohanemismeetmed peavad olema jätkusuutlikud ja sageli ulatuslikumad kui praegused tootmispraktikad ning arvestama muuhulgas selliste valdkondadega nagu mullaharimine, veemajandus, toitainete kasutamine, kahjurite tõrje, looduslike koosluste hooldamine jne. Lisaks kõigele, peaksid need meetmed aitama ka suurendada tootlikkust, vähendada kulusid, kasutada ära uusi turuvõimalusi ja kohaneda uute regulatsioonidega. Kohanemine on kogu seda pingutust väärt!Kirje Farming & Adaptation. Sustainable adaptation of typical EU farming systems to climate change(AgriAdapt, 2019) Trötschler, Patrick; Leming, Ragnar; Métayer, Nicolas; De Miguel, EduardoIt is the late spring of 2016 in Europe, wheat and rapeseed have had a good growing season so far. The ears of wheat are in place and pollinators are rejoicing on the rapeseed flowers. However, it is getting very cloudy ... the wind picks up and it starts to rain. Although rain is normally welcome, it is not at this time of year, and certainly not in this way. This intense rainfall batters the crops with incredible strength, damaging them, causing lodging in cereals and affecting pollination. Yields will not be the same this season.Kirje Rahvusvaheline mahetoidu ohutuse alane kvaliteetharidus(SAFE-ORG food project, 2022) Roasto, Mati; Mrkonjić Fuka, M.; Bordewick-Dell, U.; Czarniecka-Skubina, E.; Bažok, R.; Laikoja, Katrin; Trafiałek, Joanna; Średnicka-Tober, Dominika; Manchinelli, R.; Peetsmann, ElenLp. lugeja, Toiduohutus on toidu tootmise, töötlemise ja tarbimise süsteemis kõige olulisem. See on igapäevaste tööprotse põhieeldus igas toidutootmis ja –töötlemistegevuses. Sel põhjusel töötas Codex Alimentarius ́e komisjon Euroopa Liidus välja hästi tuntud HACCP kontseptsiooni, mille eesmärgiks on toidu väärtusahela erinevates etappides kõrgel tasemel toiduohutuse meetmete rakendamine. Käesolev käsiraamat annab nõuandeid ja näiteid ning selgitusi selle süsteemipõhise kontseptsiooni erinevatel teemadel, keskendudes selle süsteemi rakendamisele mahetoidu tootmises. See sisaldab toiduohutuse teoreetilist tausta mahetoidu tootmises ja on osa SAFE-ORG toiduprojektist, mida rahastab Euroopa Liit. SAFE-ORG Food on Erasmus Plus programmi rahvusvaheline projekt.SAFE-ORG Food on Erasmus Plus programmi rahvusvaheline projekt. Viis ülikooli teevad koostööd, et kombineerida, uurida ja koguda toiduohutuse alaste teadusuuringute tulemusi mahetoidu tootmises. Projekti eesmärk on parandada kõrgetasemega, arusaadava ja abistava õppematerjali kättesaadavust tootjatele ja õppejõududele. Loodame avaldada positiivset mõju ohutu mahetoidu tootmisele Euroopas ning toetada mahetoitu tootvaid ettevõtteid nende igapäevatöös.Kirje Transnational Quality Education for Organic Food Safety(SAFE-ORG food project, 2022) Roasto, Mati; Mrkonjić Fuka, M.; Bordewick-Dell, U.; Czarniecka-Skubina, E.; Bažok, R.; Laikoja, Katrin; Trafiałek, Joanna; Średnicka-Tober, Dominika; Manchinelli, R.; Peetsmann, ElenDear reader, Food safety is from highest importance in our food consumption and producing system. It poses as an elemental prerequisite for the daily working procedures in every food producing or food processing operation. For this reason within the European Union, the Codex Alimentarius commission developed the well known HACCP concept. Its purpose is to establish safety measures on every step of the food value chain and to guarantees a high level of safety. This handbooks gives advice and provides examples and explanations on several topics of this system-based concept with focus on the implementation of this system within the organic food production. It contains the theoretical background of food safety in organic food production and is part of the SAFE-ORG food-project, funded by the European Union. SAFE-ORG Food is an international project within the Erasmus Plus programme. Five universities are working together in order to combine, research and collect scientific findings regarding the food safety in organic food production. The aim of the project is to improve the availability of good, understandable and helpful educational material on organic food safety. We hope to create an positive impact for the safe production of organic food in Europe and to support the stakeholders of the organic food sector within their daily work.Kirje Kasutusvalmis käsiraamatud koos praktiliste lahendustega toiduohutuse valdkonnas : HACCP kava pastöriseeritud õunamahlale (mahetoode)(Eesti Maaülikool, 2023) Roasto, Mati; Laikoja, Katrin; Peetsmann, Elen; Luik, AnneMahetoidu ohutuse alane rahvusvaheline kvaliteetharidus. Projekti nr 2020–1-PL01-KA203–081809.Kirje Ready-to-implement manuals with practical solutions on food safety : HACCP Plan for pasteurized apple juice (organic product)(Estonian University of Life Sciences, 2023) Roasto, Mati; Laikoja, Katrin; Peetsmann, Elen; Luik, AnneTransnational Quality Education for Organic Food Safety. Project No. 2020-1-PL01-KA203-081809Kirje Ohutu sööda tootmise hea tava juhend(2021) Kass, Marko (koostaja); Olt, Andres (koostaja); Ots, Meelis (koostaja)Loomasööda tootmine on muutunud globaalseks ja toorained liiguvad üle maailma, püstitades nii tarnijate, tootjate, riiklike institutsioonide kui tarbijate jaoks mitmeid väljakutseid. Samas on kõigi osapoolte jaoks oluline toormaterjalide kvaliteet, valmistoodangu jälgitavus ning lõpptarbija rahulolu. Ei tohi unustada, et söödaga seotud kulutused moodustavad 50–70% kogu loomakasvatussektori rahalistest kuludest. Pealegi on märkimisväärne osa põllumajandusloomadel esinevatest haigustest seotud sööda kvaliteediga ja ebaõigete söötmisvõtetega või üldiste põhimõtete eiramisega. Sama moodi kui toiduohutus on ohutu ja kvaliteetse loomasööda tootmine tähtis mitte ainult põllumajandusloomade ja -lindude tervise ja produktiivsuse seisukohast, vaid ka inimese tervise ja heaolu aspektist. Sestap peab söödatööstus, sealhulgas toormaterjalide tarnijad, tajuma oma vastutust kogu tootmisahela lõikes ja tegema maksimaalselt võimaliku, et tagada oma toodete ohutus. See on võimalik olukorras, kus normiks on tarneahela jälgitavus ja läbipaistev kvaliteedi tagamise süsteem (nagu seda on HACCP). Sööda ohutusega seostub peamiselt märksõna sööda kvaliteet. Sööda kvaliteet võib tarneahela osapooltele omada aga erinevaid aspekte. Näiteks söödatööstusele on kindlasti oluline toormaterjalide tarnekindlus ja sööda tehniline kvaliteet. Viimane aga viitab pigem sööda omadustele nagu söödagraanuli suurus ja tugevus, söödaosakeste peenus ja maitse. Loomapidaja jaoks on kindlasti oluline sööda toiteväärtus ehk sööda energia- ja proteiinisisaldus (metaboliseeruva proteiini sisaldus). Kindlasti on olulised ka selliste toitefaktorite nagu mineraalelementide ja vitamiinide sisaldus või (asendamatute) aminohapete profiil. Sööda toitefaktorite sisaldus ja tasakaalustatud söödaratsioon loob eelduse looma geneetilise potentsiaali avaldumiseks toodangu näol, mis on ülimalt oluline loomakasvatuse kasumlikkuse seisukohalt. Riiklike järelevalveteenistuste prioriteet on tagada sööda ohutus kõige laiemas mõttes. Teisisõnu, sööda ohutus loomale, keskkonnale ja loomse toorme tarbijale. Viimase puhul on kindlasti eesmärgiks vältida soovimatute ainete ja haigustekitajate (mikroobide) lubatust suuremat sisaldust loomsetes produktides, mis võivad jõuda meie kõigi toidulauale, põhjustades terviseprobleeme. Kõik söödatootmisega seotud osapooled peavad esikohale seadma samu aspekte sööda tootmisel ja kvaliteedi kriteeriumite tagamisel. Ent kõigi ühine siht on kaitsta nii looma kui inimese tervist. Käesoleva "Ohutu sööda tootmise hea tava juhendi" peamine eesmärk on anda söödatootmisele keskendunud väikeettevõtetele ja loomakasvatusettevõtetele üldised suunised sööda ohutusega seotud riskide ennetamiseks, arvestades kohalikke tingimusi ja eripära. Juhendis kirjeldatakse peamisi etappe, mis on seotud söödamaterjali käitlemise, sööda tootmise, transpordi ja ladustamisega loomakasvatusüksustes. Juhendi koostamisel on võetud aluseks riiklikud õigusaktid ja Euroopa Liidu vastavad direktiivid, mis antud valdkonda reguleerivad. Kuigi juhendi kasutamine nii tootmises kui loomakasvatusüksuses saab olla vabatahtlik, leiavad nii koostajad kui täitevvõimu esindajad, et selle kasutamist tuleb igati soodustada.Kirje Lab handbook : basics to work with extracellular vesicles : 27th - 29th of September 2022, Tartu, Estonia(Estonian University of Life Sciences, 2022) Estonian University of Life Sciences; Muhandiram, Subhashini (editor); Kodithuwakku, Suranga (editor); Godakumara, Kasun (editor); Fazeli, Alireza (editor)About COMBIVET AND BSEV JOINT SUMMER SCHOOL 2022. The Combivet and BSEV Joint Summer School is organized by the COMBIVET ERA Chair of Comparative Medicine in the Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences of the Estonian University of Life Sciences and Baltic society of Extracellular Vesicles. The program is supported by the European Union (Horizon 2020 research and innovation programme under grant agreement No 857418). In this exclusive summer school, the students will get hands on experience in the basics of EV isolation, characterization and the related data analysis from a panel of international experts with years of experience in handling EVs. A series of lectures covering the required theoretical knowledge, best practices, tips and tricks, troubleshooting and adherence to the standards set by the International Society for Extracellular vesicles (ISEV) would also be offered. Latest developments in the field such as mass production of EVs will be thoroughly discussed along with the basics such as size exclusion chromatography, tangential flow filtration, ultracentrifugation, nanoparticle tracking analysis, flow cytometry for EVs, EV RNA extraction and characterization. The school is well suited for EV researchers who require a firm foundation in basics to begin their journey into the world of EV research.Kirje Puuvilja-, köögivilja-, marja- ning seenekonservide ohutu tootmine(Eesti Maaülikool, 2022) Soidla, Riina; Anton, DeaPuu- ja köögiviljade ning marjade ja seente konservimine on üks võimalustest kuivatamise, külmutamise ja soolamise kõrval, et säilitada nimetatud toiduainete toiteväärtus ning tar- bida neist valmistatud tooteid aasta läbi. Toodete kuumutamine temperatuuril alla 100 °C ehk pastöriseerimine mõjutab nende omadusi vähe, säilib toiteväärtus, lõhn, maitse ja värv, samas ei ole see piisav termotolerantsete eoseid moodustavate bakterite hävitamiseks. Kuumtöötlust temperatuuril üle 100 °C ehk steriliseerimisprotseduure oleme põhjalikumalt käsitlenud teabematerjalis „Konservide ohutu tootmine“ (https://toiduteave.ee/valjaan- ded/tehnoloogiad/). Antud materjalis keskendutakse taimsest toorainest konservide valmistamisele. Teave on mõeldud tootjatele, kes tegelevad taimse tooraine konservimise ja turustamisega. Lühidalt tutvustatakse taimsete konservide liike ja tootmisprotsesse, pöörates tähelepanu toodete riknemise võimalikele põhjustele ja nende vältimisele. Kvaliteetse ja ohutu toote valmistamisel tuleb alati kasutada värsket ja kvaliteetset, hoo- likalt pestud toorainet, hoida puhtust kõiges, alates esimestest töötlusetappidest ja taara ettevalmistamisest kuni toote säilitamiseni, teada toote pH-d ning valida sobiv kuumtööt- lemisviis, jahutada toode võimalikult kiiresti ning säilitada seda ettenähtud temperatuuril kindlaks määratud aja jooksul. Vastutus toiduohutuse eest on toidukäitlejal. Toodete valmistamisel peab järgima nii isik- liku kui ka tootmishügieeni nõudeid ning igati vältima tooraine/toidu, taara, töövahendite ja toodete saastumist [1]. Tootja on kohustatud järgima õigusaktides sätestatud nõudeid ja vastutab, et turule viidav toit on inimese tervisele ohutu [2, 3] ning tarbija saab toidu kohta tõest teavet [4].Kirje Patogeeni(de) algallikate väljaselgitamine toidukäitlemise ettevõttes(Eesti Maaülikooli veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni õppetool, 2022) Mäesaar, Mihkel; Roasto, Mati; Eesti Maaülikool. Veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni õppetoolToitu ei tohi turule viia, kui see ei ole ohutu1. Toidukäitleja vastutab käideldava toidu ning käitlemise nõuetekohasuse eest ja on kohustatud kasutama kõiki võimalusi selle tagamiseks2. Euroopa Liidus kehtiva toiduainete mikrobioloogiliste kriteeriumite määruse3 kohaselt tuleb pinnaproove võtta nii töötlemisaladelt kui ka toidu tootmise seadmetelt. Proovide võtmisel tuleb kasutada meetodeid, mis on kirjeldatud ISO standardis 185934. Standard kirjeldab (tootmis)keskkonnast pinnaproovide võtmise horisontaalmeetodeid eesmärgiga avastada ja loetleda kultiveeritavaid mikroorganisme, nagu näiteks patogeenseid või mittepatogeenseid baktereid või pärm- ja hallitusseeni, kasutades selleks kontaktplaate, tampoone, käsnu ja lappe. Keskkonnana käsitletakse kokkupuutepunkti toiduga või tõenäolise saastumise või korduva saastumise allikat, nt materjalid, ruumid või töötajad. Valmistoitude säilimisaja määramisel on eriti oluline arvestada, kas toit kui keskkond on võimeline soodustama Listeria monocytogenes´e kasvu. Toiduainete mikrobioloogiliste kriteeriumite määrusega sätestatakse, et toidukäitlejad, kes valmistavad valmistoitu, mis võib olla rahvatervisele ohtlik L. monocytogenes’e tõttu, võtavad proovivõtukava osana töötlemisaladelt ja seadmetelt antud patogeeni suhtes proove. Seega on toidukäitlejatel seadusandlusest tulenev kohustus välja töötada proovivõtukavad korrapäraseks proovide võtmiseks töötlemisaladelt ja seadmetelt. Selliste proovivõtukavade põhieesmärgiks on avastada ja kõrvaldada ettevõtte püsitüved, või kui nende kõrvaldamine pole võimalik, siis rakendada tegevusi, mis aitaksid vältida toidu saastumist patogeensete bakteritega. Ebatõhusa proovivõtukava või sobimatute proovivõtumeetodite tõttu võib patogeen jääda avastamata, mistõttu jäävad ka parandustegevused rakendamata ja tekib ekslik turvatunne tootmiskeskkonna ja toidu ohutusest (ANSES, 2012). Proovide võtmise sageduse määrab toidukäitleja ohuanalüüsi alusel. Proovide võtmise sagedust võib kohandada toidukäitlejate olemuse ja suuruse alusel, tingimusel, et see ei kahjusta toiduohutust3. Keskkonnaproovide nõuetekohasuse hindamine peab olema regulaarne ning analüüsida tuleb ka tulemuste suundumusi. Suundumuste analüüs võimaldab tuvastada teatud ajaperioodil lisandunud tegurite mõju tootmishügieenile. Mitterahuldavate tulemuste korral peavad toidukäitlejad viivitamata rakendama asjakohaseid meetmeid mikrobioloogiliste ohtude vältimiseks toidus. Riskipõhine (tootmis)keskkonna seireprogramm, k.a proovivõtuplaan, võimaldab kiiresti tuvastada patogeenidega saastumise allikad ning rakendada koheseid parandusmeetmeid, et likvideerida tuvastatud bioloogiliste ohutegurite allikad ning vältida patogeenide ja/või toidu riknemist põhjustava mikrobioota levikut ettevõttes.Kirje EPA Zootehnikateaduskonnast EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudiks(Eesti Maaülikool, 2022) Lüpsik, Anne (koostaja)Zootehnikateaduskond alustas tööd kolme kateedriga: põllumajandusloomade aretus (juhataja kt dots. Cerelius Ruus, hiljem dots. Aarne Pung), põllumajandusloomade söötmine (juhataja dots. August Muuga), eriloomakasvatus (juhataja dots. Cerelius Ruus. 1958. aastast toodi zootehnikateaduskonda ka bioloogia ja orgaanilise keemia kateeder (juhataja prof. August Siim). Teaduskonna koosseisu kuulus aastatel 1953-1958 ka piimasaaduste tehnoloogia osakond (juhataja dots. Jaan Klaar). 1955. aastal loodi võimalus omandada loomakasvatusalane kõrgharidus ka kaugõppes; avati kaugõppeteaduskond nelja osakonnaga; agronoomia-, zootehnika-, hüdromelioratsiooni- ja põllumajanduse mehhaniseerimise osakond. 1957. aastal õppis EPAs 1694 üliõpilast sh zootehnika erialal 241, lõpetas 21 õpetatud zootehnikut. 1958. aastast liideti Zootehnikateaduskonnaga ka bioloogia ja orgaanilise keemia kateeder. Kõikide erialade üliõpilased, kes astusid statsionaarsesse õppesse, saadeti esimesel õppeaastal septembri algul kolhoosidesse/sovhoosidesse terveks kuuks sügis-/põllutöödele. Selline kord kehtis 1980-ndate aastate lõpuni.Kirje ELVI 75! : Instituudi juubelile pühendatud konverentsikogumik(Eesti Maaülikool, 2022) Kass, Marko (koostaja)Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut (ELVI) lõi oma tööde ja tegemistega platvormi ning tagas loomakasvatuse ja veterinaarmeditsiini arengu vabariigis ja mitte ainult. Teaduslik-tehnilise informatsiooni materjalide kogumikust (aastast 1970) võib leida tõdemuse, et „suurte komplekssete tootmisküsimuste lahendamine on tänapäeval mõeldav ainult paljude teadusharude koostöö tulemusena. Loomakasvatuse alal on vaja süvendada veterinaaria, zootehnika, agronoomia ja inseneriteaduste ulatuslikku koostööd. Kui sellele lisanduvad veel õige juhtimine ja läbimõeldud organisatsioonilised abinõud, peab selline koostöö osutuma edukaks ning tulemusrikkaks ükskõik millises loomakasvatuse harus“, mis on täiesti pädev ja aktuaalne ka tänapäeval. Juhan Liiv on öelnud, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Tunnustame ELVI suurt panust Eesti põllumajandussektorisse. ELVI-s tehtud töö elab edasi Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi tegemistes. Õnnitlen 75. juubeli puhul! Toomas Tiirats, Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor.Kirje Saastuse kompleksne vältimine ja kontroll. Parim võimalik tehnika veiste intensiivkasvatuses : [juhend](Keskkonnaministeerium, 2013) Keskkonnaministeerium; Kaasik, Allan (toimetaja); Kiiman, Heli (toimetaja); Oinus, Nelly (toimetaja); Pitk, Peep (toimetaja); Tamm, Kalvi (toimetaja)Veiseid on Eestis kasvatatud piima-, liha- ja veoloomana juba aastasadu. Minevikus peeti veist ka sõnniku kui orgaanilise väetise produtseerijat. Praegusel ajal on intensiivse veisekasvatuse peamisteks eesmärkideks piima- ja liha tootmine. Toodangu produtseerimisel (sünteesimisel) ei kasuta veised söötades sisalduvaid toitaineid täielikult, jääkained väljutatakse organismist rooja ja uriiniga. Intensiivse veisekasvatuse ja keskkonna vahelised vastuolud avalduvad selgepiirilisemalt sõnnikumajanduse korralduse kaudu. Intensiivne ja samas ka keskkonnasõbralik veisekasvatus lähtub heast põllumajandustavast 12 sõltudes söötmisstrateegiast, mille kaudu on võimalik mõjutada produtseeritava sõnniku kogust ja toiteelementide sisaldust; sõnniku käitlemise- (eemaldamine loomapidamishoonest), ladustamise- (sõnnikuhoidlad), töötlemise- (kääritamine biogaasireaktoris jms.) ja laotamise tehnoloogiast. Peale ülalnimetatu on teiseks probleemseks saaste liigiks lenduvad lämmastikuühendid ning ka intensiivse tootmise tulemusena tekkivad jäätmed (silo pakkematerjalid jms.), reovesi, müra- ja lõhnasaaste. Samuti tuleb tähelepanu pöörata ökonoomsele keskkonnaressursside, eeskätt energia ja vee tarbimisele. Intensiivse majandamise korral võivad sõnnikust pärinevad toitained kujuneda potentsiaalseks keskkonna saasteallikaks. Peamisteks riskifaktoriteks ümbritsevale keskkonnale on sõnnikus sisalduvad lämmastikuühendid (emissioon atmosfääri ammoniaagi ning lämmastiku oksiididena loomapidamishoonetest, sõnnikuhoidlatest ning sõnniku laotamisel, samuti lekkimine sõnnikuhoidlatest ning leostumine sõnniku laotamisel pinna- ja põhjavette). Lisaks lämmastikule on keskkonna saasteallikaks fosfor ja kaalium nende sattumisel pinna- ja põhjavette lekkivatest sõnnikuhoidlatest ning sõnniku laotamisjärgsel leostumisel. Tulenevalt EL direktiivi 2003/35/EC (Reduction of national emissions of certain atmospheric pollutants) täiendamise eelnõust on Eesti võtnud kohustuse vähendada ammoniaagi emissiooni aastatel 2020 kuni 2029 ühe protsendi võrra aastas ning alates aastast 2030 kaheksa protsenti aastas.Kirje Endangered breeds(Ministry of Agriculture, Republic of Estonia, 2012) Ministry of Agriculture, Republic of EstoniaEstonian Native cattle has a similar history with our people. Name of breed: Estonian Native Cattle; Year and place of establishment of the herdbook and association: 1920, Pärnu; Occurrence: all over Estonia, more in Pärnu, Saare and Rapla Counties; Population size (2011): ca 1500; Breeding organization: Estonian Native Cattle Breed Society. General. The Estonian native cattle have had a difficult, but interesting destiny, which, in many ways, is similar to the destiny of the Estonian people. This breed has been developed from the local aboriginal cattle throughout centuries and has preserved several characteristics despite different challenges – their peculiar looks and special characteristics of milk. The Estonian Nativadder, it also experiences less digestive diseases. In addition, it is not demanding regarding keeping conditions, its life expectancy is long and easy calving. There are fewer stillbirths in case of native cattle than other breeds of bovine animals in Estonia. Its milk has high milk, protein and lactose content and suits well for the production of cheeses, curd and yoghurts. Estonian Native Cattle is the cultural legacy of the Estonian people. This breed is considered the closest direct descendant of the aboriginal cattle, which was popular in Estonia and Livonia during previous centuries. Estonians have been keeping those cattle, because the local breed has been very hardy in our tough conditions. Purposeful breeding of the Estonian Native Cattle began in the beginning of the 19th century. There were 20 000 native cattle in Estonian farms before World War II, but in course of history, the number has decreased to around 1500. Less than 500 of those are pure-bred animals with data concerning their pedigree. Due to small number of animals, the breed belongs to the list of endangered breeds. In spite of everything, this small, hornless, pale red cattle have found a secure place in dairy farming – already since 1977, this breed forms 0.4% of all the dairy cattle in Estonia. Since 2000, the state has given support for breeding and conservation of Estonian Native Cattle. Thanks to this, as well as enthusiastic native cattle breeders, the number of Estonian Native Cattle has slowly started to increase.